Eesti esimene taastusarst: meditsiin muutub, kuid inimene jääb (02.10.2026)

Veidi pärast kella seitset hommikul on dr Maire Audova juba tööl. Vastuvõtuni on veel aega, kuid päeva patsiendid on tema jaoks selleks hetkeks juba haiguslugudes olemas. Ta loeb need läbi, et teada, kes tema juurde täna tuleb ja mis patsienti vaevab. 

Dr Audova töötab osalise koormusega taastusravi ja füsiaatria eriala arst-õppejõuna Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorse taastusravi osakonnas. Siiski jõuab iga kuu tema vastuvõtule umbes sada patsienti. 2026. aasta augustis täitus dr Audoval Tartu Ülikooli Kliinikumis 50 tööaastat. „Ma tulen hea meelega tööle,“ ütles ta. Tema jaoks ei ole see lihtsalt harjumus, vaid töö annab päevale rütmi ja kohustuse, mille tõttu tuleb ka enda eest hoolitseda. „Ma olen loomult laisk inimene ja kui tööl ei käiks, siis rutiin langeks ära. Tööl käimine hoiab mind reipana ja mulle väga meeldib oma töö, inimeste aitamine,“ sõnas ta.

Arstiks sai dr Audova juhuslikult. Pärast keskkooli läks ta õppima teoreetilist füüsikat, kuid õpingud ei läinud soovitud viisil. Seejärel plaanis ta minna Tallinna Polütehnilisse Instituuti soojusenergeetikat õppima. „Ma ei saa siiani aru, mispärast ma mõtlesin, et katlamajad minu tulevik on,“ naeris ta. Tartusse paberitele järele tulles kohtus ta Raekoja platsil kursusekaaslasega, kes soovitas hoopis arstiteaduskonda minna. „Ütles, et ära TIPi mine, mine arstiteaduskonda, niivõrd kena amet,“ meenutas ta. Nii andiski dr Audova dokumendid arstiteaduskonda. Tootmisõppe ajast on talle jäänud ka üks teistsugune kutsetunnistus – traktorist-masinisti paberid. „Aeg-ajalt, kui sahtleid koristan, tuleb see paber jälle ette ja muigan.“

Dr Audova lõpetas arstiteaduskonna 1972. aastal ja neuroloogia internatuuri 1973. aastal. Pärast internatuuri suunati ta Mustvee haiglasse neuroloogiks. Lisaks temale töötasid seal terapeut, kirurg, günekoloog ja pediaater. „Me olime kõik noored ja ei mäleta, et oleksime kurtnud ülekoormatust või läbipõlemist. Arsti töös vist tunde ei loetud,“ meenutas ta. Töö tähendas nii statsionaarset ravi, ambulatoorset vastuvõttu kui ka kiirabivalveid. Mõnel valvekorral tuli patsiendiga Tartusse sõita rohkem kui korra. 

Just Mustvees kohtus dr Audova ühe patsiendiga, kes oli Tartust suunatud sinna mudaravile. „Hiljem kohtusin temaga juba Maarjamõisa haiglas, mis tähendab seda, et ta on minu patsient olnud üle 50 aasta. Selle patsiendi haigusloo koostasin veel üliõpilasena,“ rääkis dr Audova. Pool sajandit arstitööd tähendabki tema jaoks ka selliseid suhteid. Kui inimene on ühe arsti juures pikalt käinud, tekib ühine ajalugu.

Tartusse tuli dr Audova 1975. aastal. Alguses töötas ta Maarjamõisas neuroloogia kateedris laborandina ning seejärel poole kohaga füsioterapeudina dr Eva Kriguli käe all. Tollal tähendas füsioterapeudi töö muu hulgas elektriravi protseduuride tegemist ning aja jooksul liikus tema töö üha enam taastusravi suunas. Dr Audova sai taastusarsti spetsialiseerumistunnistuse number üks ja on selle eriala kujunemist aastakümnete jooksul kõrvalt näinud. Kui varem keskenduti rohkem protseduuridele, siis hiljem tõusis esile arusaam, et tervishoiutöötaja ei ole ainult protseduuri tegija, vaid ka patsiendi õpetaja.

Ta on oma tööaastate jooksul näinud ka haigla suuri muutusi. Ajal, mil tema alustas, võisid patsiendid oodata arsti vastuvõttu koridorides ning traumaosakonnas olid haiglavoodid koridorides. „Traumaosakond ja kardioloogia olid kunagi minu osakonnad. Tänapäevaga võrreldes polnud koridorid puhtad, patsiendid haiglavoodites ootamas. Osakonnad olid niivõrd ülekoormatud,“ meenutas ta. Tänaseks on muutunud ka haigla hierarhia ja õdede roll. Kui varem olid õed arsti kõrval eelkõige abistavas rollis, siis tänapäeval on nende vastutus ja iseseisvus märksa suurem. „Praegu aitab õde väga palju arstitööd. Õde on omandanud erilise tähtsuse.“

Tänapäeva meditsiinis hindab dr Audova paremaid ravivõimalusi, täpsemaid uuringuid ja paremaid tingimusi. Ka patsiendid on teadlikumad ning saavad ravivalikute kohta rohkem küsida. Samas ei tähenda teadlikkus tema sõnul seda, et iga soovitud protseduur oleks patsiendile kasulik. „Patsient võib nõuda kindlat protseduuri, aga arst näeb, et see võib olla tema seisundit halvendav, mitte abistav. Usaldama peab ka raviarsti,“ sõnas ta. 

Taastusravi arsti vastuvõtule jõuavad väga erineva vanuse ja murega inimesed. Levinud on selja-, kaela- ja liigeseprobleemid, kuid tema juurde tulevad ka krooniliste haigustega patsiendid ning aktiivsed inimesed, kelle vigastus nõuab hoopis puhkust. Kui patsient kabinetti tuleb, vaatab dr Audova kõigepealt, kuidas ta kõnnib – kas ta lonkab, milline on kehahoid, kas inimene on kühmus, kas üks puusanukk on teisest ees. Ta vaatab ka patsiendi nägu ja meeleolu. „Seejärel uurin patsiendilt, kuidas ta ennast tunneb ja sealt vaatan, kuidas teda aidata. Mõnikord ei ole inimesel vaja ainult raviotsust. Ta tahab oma muret jagada, arsti arvamust kuulda või kinnitust, et mõni mõte on õige või hoopis vale. Patsient tahab rääkida ja ta tahab olla kuulatud.“

Just siin näeb dr Audova ka tänapäeva meditsiini üht võimalikku ohtu. E-konsultatsioonid, lühemad vastuvõtud ja süsteemi tõhusamaks muutmine on vajalikud, kuid nende kõrval ei tohiks inimene ise kaduma minna. „Arstitöö juurde kuulub empaatia. Tervishoiutöötaja võib end kapseldada dokumentidesse, reeglitesse ja nõuetesse, kuid lõpuks tuleb meeles pidada, kelle jaoks neid asju tehakse. See tähendab ka head sõna.“

Dr Audova peab väga oluliseks teaduspõhisust. Samas teab ta oma pika töökogemuse põhjal, et meditsiin muutub ning see, mida ühel ajal peetakse ebatõhusaks või ebateaduslikuks, võib tulevikus saada uue tõlgenduse. „Pea ära löönud laps vajab lohutust, külma kompressi ja mõnikord ka luuletust: varasele valu, harakale haigus. Jällegi, empaatiat,“ mõtiskles arst-õppejõud. 

Samuti ei saa taastusravi arst kõike patsiendi eest ära teha. Harjutuste tegemine, liikumine ja soov oma tervisega tegeleda mõjutavad tulemust ning patsient peab ise olema motiveeritud tervist parandama. Ta tõdes, et ka patsientide mured on viiekümne aastaga üllatavalt vähe muutunud. Endiselt on palju liigeste kulumist, selja- ja kaelaprobleeme. Muutunud on pigem see, kuidas inimesed oma kehale koormust annavad. Kui aastakümneid tagasi tähendas füüsiline koormus sageli rasket tööd, siis tänapäeval teevad inimesed teadlikult sporti – käivad jõusaalis, mängivad tennist ja padelit, jooksevad või sõidavad rattaga. „Ravivõimalusi on rohkem, kuid inimese enda roll ei ole selle võrra väiksemaks jäänud.“

Tartu Ülikooli Kliinikum on olnud dr Audova tööelu oluline osa, ükskõik millist nime haigla eri aegadel on kandnud. „Maarjamõisa haigla oli niisugune raviasutus, kuhu tuli kõik kõige põnevamad asjad ja juhtumid kokku. Mäletan lapsepõlvest, kuidas maatüdrukuna kuulsin ütlemist: kui Tartu arstid ei aita, siis ei aita mitte keegi. Mul on olnud tõeline võimalus ja au Tartu Ülikooli Kliinikumis töötada. Enam pole see ka Maarjamõisa haigla, kuid Tartu arst ma sellegipoolest olen. See on hea tunne.“

Tema sõnul on Kliinikumis talle palju andnud ka inimesed – kolleegid on olnud suurepärased ja töö on toonud kokku erinevaid põlvkondi arste, õdesid ja teisi tervishoiutöötajaid. Tema jaoks kordub ka üks mälupilt igal aastal: pärast maipühi tööle tagasi tulles märkab ta, et puud on vahepeal lehte läinud. Ta ei oska öelda, millal ta seda esimest korda tähele panema hakkas. Võib-olla on ta seda märganud juba väga kaua. Aga iga aasta paneb ta seda tähele. Ka see on osa tööelust, mis on kestnud 50 aastat – mitte ainult haiguslood, diagnoosid ja protseduurid, vaid aastaajad nende vahel.

Praegu käib dr Audova endiselt tööl. Ja kui tööpäev lõpeb, on tal oma elu väljaspool haiglat: pere, kass, kodune olemine ja peenramaa. Seda kaevab kõrges eas taastusraviarst, võtab üles kümme meetrit kartulit ja kasvatab ise tomateid. Ta peab oluliseks, et inimesel oleks tegevusi, mis rõõmu pakuvad. Kõike muidugi mõistlikkuse piires. Võib-olla on see ka tema enda pika tööelu üks lihtsaid saladusi: töö annab päevale rütmi, inimesed annavad tööle mõtte ja pärast viit aastakümmet on ikka veel põhjust hommikul tööle minna.

Kliinikumi Leht