Keelekida ei vaja alati lõikust (23.07.2026)

Keelekida on kaasasündinud limaskestavolt, mis ühendab keelt suupõhjaga. Kui see on liiga lühike, pingul või kinnitub keelele liiga tipu lähedale, võib keele liikuvus olla piiratud. Sellist seisundit nimetatakse anküloglossiaks ehk kinniseks keeleks. Kuigi keelekida olemasolu võib lapsevanemaid ärevaks teha, ei tähenda see automaatselt terviseprobleemi ega operatsioonivajadust.

Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku näo-lõualuudekirurgia osakonna arst-õppejõu dr Tiiu Kivimaa sõnul märgatakse osa keelekidade probleeme vastsündinueas, kuid märkimisväärne hulk lapsi jõuab hindamisele alles eelkooli- või koolieas, kui tekivad kõne- või hambumusega seotud küsimused. „Sünnitusosakonnas vabastatakse üldjuhul vaid väga tugevalt kinnised keelekidad, mis võivad hiljem põhjustada söömisprobleeme. Sellisel juhul vabastatakse vastsündinute õhuke keelekida steriilsete kääridega ning protseduuri kestvus on enamasti vaid paar sekundit,“ selgitas dr Kivimaa.

Seejuures ei pruugi lapse esimestel elupäevadel olla veel võimalik hinnata, kas keelekida võib tulevikus probleemiks kujuneda. „Lapse kasvades muutub keele ja lõualuu omavaheline suhe ning alles siis võib selguda, kas keelekida mõjutab selle liikuvust ja funktsiooni määral, mis võiks vajada kirurgilist ravi,“ selgitas Kliinikumi arst-õppejõud. Kinnine keelekida takistab keele füsioloogilist asendit ning võib soodustada hambumushäirete kujunemist. Lisaks võib see põhjustada logopeedilisi probleeme, mille ravi nõuab hilisemas eas rohkem aega, pingutust ja järjepidevust. 

Üks sagedasemaid selliseid probleeme on kõne arengu mõjutamine. Näiteks põhjustab kinnine keelekida kõige sagedamini lastel raskusi R- ja L-hääliku hääldamisega. „R-häälik võiks olla välja kujunenud hiljemalt 5.–6. eluaastaks ning kooliminekuks peaksid üldjuhul kõik häälikud olema omandatud. Siiski ei ole keelekida alati ainus põhjus lapse kõne hilinemise või pudikeelsuse taga. Oluline on hinnata lapse arengut tervikuna ning vajadusel konsulteerida erinevate spetsialistidega enne, kui tehakse otsus keelekida operatsiooni vajalikkuse kohta,“ selgitas näo-lõualuudekirurgia osakonna arst-õppejõud.

Juhul kui operatsioon osutub vajalikuks, sõltub selle tegemine näidustusest ja lapse koostöövalmidusest, kuna operatsioon on ulatuslikum kui vastsündinueas tehtav protseduur. „Operatsioon hõlmab endast suupõhja kudede ja lihaste vabastamist ning õmbluste asetamist. Seda, kas operatsioon tehakse lokaalanesteesias või üldnarkoosis, otsustab kirurg, lähtudes eelkõige protseduuri ulatusest ja patsiendi koostöövalmidusest. Ilma tuimastuseta oleks operatsioon valulik, kuid väikelastele võib juba tuimastussüsti tegemine olla hirmutav ja traumeeriv. Eriti juhul, kui neil puudub varasem kogemus näiteks hambaarsti juures käimisega,“ kirjeldas dr Kivimaa. 

Operatsioonijärgse ravi oluline osa on keeleharjutused. Keele liikuvuse parandamine nõuab sageli spetsiaalseid harjutusi, mis aitavad vältida armistumist ning õpetavad keelele uusi liikumismustreid. „Logopeedide ja müofunktsionaalsete terapeutide vastuvõtud on ajaliselt pikemad, võimaldades põhjalikumalt hinnata keelekida ning luua lapsega usalduslik kontakt. Nende spetsialistide kaasamine on oluline, et patsient saaks pärast operatsiooni juhised harjutuste tegemiseks ning oleks vajaduse korral spetsialistide jälgimisel,“ selgitas dr Kivimaa.

Kuna harjutused on ravi oluline osa, tuleb operatsiooni planeerimisel arvestada ka lapse vanuse ja koostöövalmidusega. Alla nelja-aastastele tehakse keelekida vabastamise operatsiooni üldjuhul harva. „Kuna enne ja pärast operatsiooni on oluline teha keeleharjutusi, siis alla 4-aastased lapsed ei ole enamasti veel võimelised neid eesmärgipäraselt ja järjepidevalt tegema,“ selgitas dr Kivimaa.

Kuigi spetsialistid annavad lapsele ja perele juhiseid nii enne kui ka pärast operatsiooni, lasub harjutuste igapäevasel tegemisel suurim vastutus siiski lastevanematel, kes peavad last igapäevaselt jälgima, juhendama ja motiveerima harjutusi tegema. Dr Kivimaa lisas, et kõige olulisem on hinnata iga last individuaalselt ning koostada raviplaan eri erialade spetsialistide koostöös.

Kliinikumi Leht