Kliinikum pakub taastusravi tehnoloogia abil patsiendi kodus (16.07.2026)

Südame-veresoonkonnahaigused on Eestis peamine surmapõhjus ning taastusravi peetakse üheks olulisemaks viisiks, kuidas vähendada korduvate terviserikete riski. Paljude patsientide jaoks tähendaks see aga kümneid haiglakülastusi nädalate kaupa. Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliinik on leidnud lahenduse – pakkudes nüüd tehnoloogia abil taastusravi ka patsiendi kodus.

Möödunud aasta jaanipäeva järel halvenes 74-aastase Evaldi tervis järsult. Vererõhk kõikus, kehv enesetunne pani üha sagedamini hädaabi numbrit valima. Jõudnud viimaks kardioloogi kabinetti, polnud seal pikka juttu – südant tuli opereerida.

Pärast lõikust soovitati Evaldile taastusravi, mis aitab taastada füüsilist vormi ja vähendada uute terviserikete riski. See oleks nõudnud aga iga nädal mitmeid kordi sõitu Tartusse, kus ta ravi sai. Ida-Virumaalt pärit mehele tähendanuks see iga kord sadade kilomeetrite läbimist. „150 kilomeetrit sinna ja sama palju tagasi. Ma oleks juba Tartusse jõudes nii läbi olnud, et poleks suutnud seal taastusravis enam varvastki liigutada. Rääkimata rahalisest ja ajalisest kulust, mis selline edasi-tagasi sõitmine tähendaks. Ausalt öeldes polnud tervis alguses ka selline, et oleks puht füüsiliselt suutnud nii pikka maad üksi autoga sõita,“ rääkis Evald.

Selle asemel, et mitu korda nädalas teise linna taastusravile sõita, pakuti Evaldile Tartu Ülikooli Kliinikumist võimalust kaugtaastusraviks. Selleks sai ta haiglast kaasa pulsivöö ja eelseadistatud nutitelefoni, kust raviteekonna digitaalselt platvormilt jälgida ette salvestatud treeningvideoid ning täita küsimustikke. 

Pärast arstiga raviplaani paika panemist jälgis füsioterapeut distantsilt Evaldi treeninguandmeid. Kord-paar nädala jooksul arutati telefoni- või videokõne kaudu, kuidas taastumine edeneb. „Olen väga tänulik, et arstid sellise võimaluse välja pakkusid. Kui ma oleks pidanud kogu aeg Tartu vahet sõitma, oleks taastusravi tõenäoliselt pooleli jäänud,“ nentis Evald.

Taastusravini jõudis vaid murdosa patsientidest

Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku juhi, dr Aet Lukmanni sõnul hakati kaugteenust arendama peamiselt seetõttu, et liiga vähesed südamehaiged jõudsid pärast operatsiooni või muud ägedat terviseriket taastusravini.

Veel 2019. aastal jõudis Kliinikumi ravil olnud südamehaigetest taastusravisse vaid seitse protsenti patsientidest. Praeguseks on see näitaja tõusnud ca 26 protsendini.

Taastusraviarsti Matko Vucica sõnul on tavapärane taastusravi patsiendi jaoks ajamahukas. Programm kestab kaheksa kuni kaksteist nädalat ja hõlmab kümneid visiite. „See võib patsiendi jaoks tähendada pea igapäevaseid vastuvõtte mitme kuu vältel,“ ütles dr Vucica. Ta märkis, et probleem pole ainult selles, et inimesed elavad haiglast kaugel. Sageli jääb taastusravi pooleli ka siis, kui tervis hakkab veidi paranema ja soovitakse kiiresti tavapärase elu või töö juurde tagasi pöörduda. „Kui inimene peab mitu korda nädalas Tartusse sõitma, siis ei ole võimalik selle kõrvalt veel tööd teha. See ei ole paljude jaoks realistlik,” selgitas dr Vucica.

Esimesed katsetused südamehaigete kaugtaastusraviga tehti Tartu Ülikooli Kliinikumis 2020. aastal. Viie aastaga on seda võimalust kasutanud ligi 500 inimest ning senine kogemus näitab selgelt, et kaugteenus aitab vähendada taastusravi poolelijätmist. Kui kohapealses rühmatreeningus osalejatest lõpetab taastusravi täielikult umbes 79 protsenti, siis asukohast sõltumatu teenuse puhul teeb kogu raviprotsessi läbi koguni 95 protsenti patsientidest.

Tehnoloogia ei hirmuta

Kui tavapäraselt tuli patsientidel kolmekuulise taastusraviprogrammi läbimiseks käia kohapeal kuni 38 korda, siis uudse lahenduse puhul tuleb Tartusse kohale minna vaid taastusravi alguses ja lõpus. Ülejäänud ajal saab patsient treeninguid teha iseseisvalt kodus või endale sobivas asukohas.

Kuigi taastusravi toimub distantsilt, ei tähenda see arstide sõnul, et patsient jääks omapäi. Kogu taastumisperioodi jooksul hoiab patsiendiga ühendust eriõde, kes jälgib patsiendilt laekuvate andmete põhjal raviplaani täitmist ning vajadusel nõustab või reageerib probleemidele. Kord nädalas toimub video- või telefonikõne füsioterapeudiga, kes jälgib taastumise kulgu ning aitab vajadusel treeningkoormust kohandada.

Kui alguses kardeti, et eakamad patsiendid võivad tehnoloogilise barjääri tõttu kaugteenusest loobuda, siis praktika näitas kiiresti vastupidist. „Patsiendid on hinnanud programmi väga mugavaks ja kasutajasõbralikuks. Tegelikult on olnud väga vähe neid, kes on öelnud, et nad ei taha või ei oska seda kasutada,” rääkis dr Lukmann.

Ka Evaldi jaoks osutus nutividinate kasutamine oodatust lihtsamaks, ehkki osa seadmeid kasutas ta esmakordselt. „Kliinikumi personal seletas asja lahti ja ei olnudki midagi keerulist. Seda ei peaks küll pelgama,” julgustas ta.

Kodus taastunud patsiendid on motiveeritumad

Kliinikumi kogemus näitab, et kaugtaastusravi tulemused on võrreldavad kohapealse taastusraviga ning on mõnes aspektis isegi paremad. Sarnaselt paranesid nii kaug- kui ka kontaktteenusel olnud patsientide koormustaluvus ja füüsiline võimekus. Ka rahulolu taastusraviga oli mõlemas grupis kõrge.

Kõige suurem erinevus ilmnes aga hiljem. Kui kohapealsel taastusravil käinud patsientidest plaanisid pärast programmi lõppu iseseisvalt treeningutega jätkata umbes pooled, siis kaugtaastusravi läbinutest lausa 90 protsenti. 

Dr Vucica hinnangul peitub põhjus selles, et kodus taastuvad inimesed õpivad algusest peale rohkem ise vastutama. „Need patsiendid on juba kaks-kolm kuud iseseisvalt treeninud. Neil tekib harjumus ja kindlus, et nad saavad ise hakkama. Haiglas juhendatutel võib aga hiljem olla keeruline samu tegevusi oma tavapärasesse elukorraldusse sobitada.”

Kui enne operatsiooni jäi liikumine Evaldi elus pigem tagaplaanile, siis nüüd on sellest saanud osa tema igapäevasest rutiinist. Hommikuti ta võimleb, päeval käib kõndimas või rattaga sõitmas ning toimetab kasvuhoones ja aias. „Kui oma kilomeetrid ära teen, siis on enesetunne kohe parem,” ütles ta.

Dr Aet Lukmanni hinnangul võiks sarnane kaugjälgimise mudel tulevikus laieneda ka teistele patsiendirühmadele. Sellest võiks abi olla näiteks insuldi- või kroonilise valuga inimestele, kelle jaoks regulaarne haiglasse sõitmine on keeruline. Kõik taastusravi ei pea tingimata toimuma haiglaseinte vahel,” märkis ta.

Kliinikumi Leht