Raseduse katkemine

Raseduse katkemist esineb sagedamini kui tavaliselt arvatakse. Erinevate uuringute põhjal katkeb kuni 50-70% kõikidest rasedustest. Enamik neist katkeb nii varases järgus, et rasedust ei jõutagi veel tuvastada. Raseduse katkemise ainsaks tunnuseks võib olla menstruatsiooni hilinemine. Juba diagnoositud rasedustest katkeb arvatavalt 15-20%, seega iga 5.-6. rasedus.

Raseduse katkemise sagedasimaks põhjuseks on lootepoolne patoloogia: loote kromosoomianomaalia või eluks sobimatu väärarend. Kuigi nendest suur osa viib raseduse katkemisele, võib mõnedel juhtudel sündida ka eluvõimeline laps. Ema vanuse tõusuga kaasneb suurem risk kromosoomianomaaliate tekkeks ja seega ka iseeneslike raseduse katkemisteks. Üheks sagedasemaks kromosoomianomaaliaks on Downi sündroom, mille korral esineb 21. kromosoomi normaalse 2 kromosoomi asemel 3 kromosoomi.
Raseduse katkemisele võivad viia ka teised põhjused: emaka väärareng, ema hormonaalsed häired, vanemate kromosomaalsed häired, immuunsüsteemiga seotud põhjused ja vere hüübimissüsteemi häired. Ka ema haigestumine raseduse varases staadiumis, viirusnakkused, mürgistused, kokkupuude mürgiste kemikaalide või ravimitega võib kahjustada arenevat embrüot. Tervelt 50% juhtudest jääb raseduse katkemise põhjus ebaselgeks.
Rasedus võib katkeda täielikult ning emakaõõne abrasioon (tühjendamine) ei ole vajalik. Juhul, kui emakas ei puhastu täielikult, võib tekkida emakapõletik või/ja tavalisest rohkem ja kauemkestvam veritsus. Seda, kas Te vajate emakaõõne abrasiooni ja/või emaka kokkutõmbeid tugevdavaid ravimeid, otsustab naistearst. Pärast raseduse katkemist on vajalik pöörduda kontrollile 2-3 nädala jooksul.
Kui varem on esinenud üks iseeneslik raseduse katkemine, on risk, et ka teine rasedus katkeb 15-20% juhtudest. Kui on eelnenud kaks iseeneslikku raseduse katkemist, on risk kaotada ka kolmandat rasedust 35% (üks kolmest); ning kolme eelneva raseduse katkemise korral on risk, et ka järgnev rasedus katkeb juba 50%.
Pärast esimest raseduse katkemist pole näidustatud põhjalikumad uuringud. Kui raseduse katkemisi on olnud juba kolm või enam järjestikku või on rasedus katkenud pärast kolmandat raseduskuud, tuleb paari põhjalikult uurida. Uuringute tulemusena õnnestub raseduse katkemise tõenäoline põhjust välja selgitada vaid umbes pooltel juhtudel.

Kuidas kaotusega toime tulla
Hoolimata sellest, kas peres on juba lapsi või ei ole, on raseduse katkemine ühtviisi valus. Tavaliselt oodatakse, et pärast raseduse katkemist saavad naised ja paarid sellest kiiresti üle ja elu pöördub harjunud rööpasse tagasi. Raseduse katkemine põhjustab aga pea alati muret ja kaotusvalu. Oluline on saada oma küsimustele ammendavaid vastuseid, see väldib hirmude ja eelarvamuste teket.

Tunded, mis võivad tekkida pärast raseduse katkemist:

• juhtunu eitamine (“See pole võimalik”)
• šokk (“Kõik see juhtus nii ootamatult”)
• hirm (“Ma pole täisväärtuslik naine”, “Kas ma pean taluma valu?”, “Kas ma tulevikus jään veel rasedaks?”)
• viha (“Miks see juhtus minuga?”, “Mu partner oleks pidanud …, poleks pidanud…”, “Võibolla tegi arst vea?”)
• kurbus ja depressioon
• juhtunuga leppimine (“Jah, see juhtus minuga. See on minu elu osa ja ma tahan sellega toime tulla. Võibolla lähen nõustaja juurde, kui tunnen, et see on vajalik.”)

Järgmise raseduse planeerimine
Aeg, mis kulub rasedusest katkemise järgsele taastumisele, on iga juhtumi korral erinev. Enamikel juhtudel võib järgmist rasedust planeerida 3-4 kuu möödudes, siiski on soovitav nõu pidada naistearsti või ämmaemandaga. Pärast raseduse katkemist on järgmised rasedused enamasti edukad.

Koostanud:
dr. Kristiina Rull
dr. Kai Part