Raseduse jälgimine Tartu Ülikooli Kliinikumis

Ämmaemanda roll raseduse jälgimisel

Ämmaemand on reproduktiivtervise ja emadushoolduse spetsialist, kes nõustab, jälgib ja toetab naisi raseduse, sünnituse ning sünnitusjärgse perioodi jooksul.

Ämmaemanda iseseisvale vastuvõtule naistenõuandla perekeskusesse võib pöörduda, kui:

• planeerite rasedust ja soovite raseduseelset nõustamist;
• olete rase ja soovite alustada raseduse jälgimist;
• vajate sünnitusjärgset nõustamist või läbivaatust;
• soovite nõustamist või kordusretsepti rasestumisvastaste vahendite kasutamiseks.

Normaalselt kulgeva raseduse korral toimub raseduse jälgimine peamiselt ämmaemanda vastuvõtul. Naistearsti konsultatsioon on soovitatav raseduse jooksul vähemalt kaks korda.

Kui raseduse käigus tekivad probleemid või kõrvalekalded, suunab ämmaemand Teid naistearsti vastuvõtule, täiendavatele uuringutele või haiglasse.

Ämmaemanda esmane vastuvõtt kestab ligikaudu ühe tunni, korduvvisiit umbes 30 minutit.

---

Vastuvõtukohad

Ämmaemanda vastuvõtud toimuvad:

• naistekliiniku naistenõuandlas (L. Puusepa 8, G2 korpus);
• naistekliiniku perekeskuses (L. Puusepa 8, C korpus);
• Maarjamõisa Tervisekeskuses (L. Puusepa 1a);
• Tartu Tervisekeskuses (Mõisavahe 34B).

Vastuvõtule registreerimine toimub telefonil 731 9100
E–R kell 08.00–18.00.

---

Psühholoogiline ja emotsionaalne tugi

Raseduse ja sünnitusega võivad kaasneda erinevad hirmud, küsimused ja mured. Vajadusel saab tuge raseduskriisi nõustajalt või hingehoidjalt.

Raseduskriisi nõustamine

Raseduskriisi nõustajad aitavad näiteks sünnitusega seotud hirmude, toimetulekumurede ja keeruliste olukordade korral.
Raseduskriisi nõustajad: Margit Luiga; Liina Annuk; Maris Raude; Gertrud Saage; Erle Randala (L.Puusepa 1a, ruum 2065).

Hingehoidja ja perenõustamine

Võimalik on pöörduda hingehoidja ja perenõustaja poole, et arutada raseduse, sünnituse või pereeluga seotud küsimusi.
Hingehoidja: Naatan Haamer (L.Puusepa 8, C korpus, ruum 37)

---

Teiste spetsialistide vastuvõtud

Naistekliinikus pakutakse lisaks ämmaemanda ja naistearsti vastuvõtule ka järgmisi teenuseid:

Gestatsioonidiabeedi nõustamine

Rasedusaegse diabeedi nõustamisel hinnatakse toitumist ja veresuhkru kontrolli.

Enne vastuvõttu soovitatakse:

• panna kirja kolme eelneva päeva menüü;
• süüa umbes kaks tundi enne vastuvõttu tavapärane toidukord, et oleks võimalik hinnata veresuhkru taset.

Imetamisnõustamine

Imetamisnõustaja aitab, kui:

• on küsimusi lapse imemisvõtte kohta;
• vajate abi sobiva imetamisasendi leidmisel;
• olete mures lapse kaaluiive või toitmise pärast.

Vastuvõtule saab registreeruda üldregistreerimise telefonil 731 9100.

Imetamisega seotud küsimusi saab esitada ka e-posti teel: imetamine@kliinikum.ee

Lisaks ämmaemanda ja naistearsti vastuvõttudele on naistekliinikus võimalik pöörduda ka teiste spetsialistide poole:

• Sisearst Anne Kirss
  L. Puusepa 8, G2 korpus, ruum 148
• Nõustaja Terje Soots
  L. Puusepa 8, G2 korpus, ruum 147

• Gestatsioonidiabeedi nõustajad
  Vastuvõtud toimuvad:

  • L. Puusepa 8, G2 korpus;
  • L. Puusepa 1a, 2. korrus;
  • Mõisavahe 34B.

  Enne nõustamisele tulekut soovitame kirja panna kolme eelneva päeva menüü ning süüa umbes kaks tundi enne vastuvõttu, et oleks võimalik kontrollida veresuhkru taset.

• Imetamisnõustajad
  Vastuvõtud toimuvad:

  • L. Puusepa 8, C korpus;
  • Mõisavahe 34B.

  Imetamisnõustaja poole võib pöörduda, kui on küsimusi lapse imemisvõtte, sobiva imetamisasendi, lapse kaaluiibe või rinnaga toitmise kohta.

---

Sünnitusjärgne abi

Kui sünnitusjärgsel perioodil tekivad küsimused või mured lapse hoolduse, imetamise, lapse kaalu või ema tervise kohta, saab pöörduda naistekliiniku perekeskusesse.

Vajadusel korraldatakse vastuvõtt:

• vastsündinu läbivaatuseks;
• lastearsti konsultatsiooniks;
• imetamisnõustamiseks;
• sünnitusjärgseks läbivaatuseks.

Perekeskuse telefon: 731 9977
E–R kell 09.00–13.00

---

Uuringud raseduse jälgimise ajal

Vereanalüüsid

Vereanalüüse võetakse protseduuride toas naistenõuandlas.

Analüüside andmisel palume kaasa võtta ribakoodiga kleebised.

Uriinianalüüsid

Uriiniproove saab tuua naistenõuandla määratud vastuvõtupunkti tööajal.

Kardiotokograafia (KTG)

KTG abil hinnatakse loote seisundit, registreerides samaaegselt:

• loote südamelöögisagedust;
• emaka kokkutõmbeid.

Uuring kestab tavaliselt umbes 20–30 minutit.

KTG-le suunab rasedat jälgiv ämmaemand.

Ultraheliuuringud

Ultraheliuuringud toimuvad naistekliiniku ultrahelikabinettides.

Uuringule registreeritakse vastavalt raseduse jälgimise juhendile vastuvõtu käigus.

Soovi korral on võimalik teha tasulisi ultraheliuuringuid.

---

Naistekliiniku perekool

Naistekliiniku perekool pakub loenguid ja videokursuseid teemadel:

• sünnitus;
• vastsündinu hooldus;
• imetamine;
• lapsevanemaks valmistumine.

Täiendav info ja registreerumine toimub perekooli veebilehel.

---

Registratuur ja patsiendi vastuvõtule saabumine

Naistenõuandla registratuur asub L. Puusepa 8 G2 korpuses.

Vastuvõtule tulles palume esmalt võtta järjekorranumber. Klienditeenindaja annab info vastuvõtu kabineti kohta.

---

Vastuvõtuaegu ja infot ämmaemandate, naistearstide ning teiste spetsialistide vastuvõttude kohta leiate kliinikumi kodulehelt.

Raseduse jälgimise eesmärk on toetada ema ja lapse heaolu, hinnata raseduse kulgu ning avastada võimalikke riske võimalikult varakult.

Rasedust jälgib ämmaemand või naistearst vastavalt raseduse kulule ja tervislikule seisundile.
Esimene visiit soovitatakse planeerida enne 12. rasedusnädala täitumist, sest osa uuringuid ja analüüse tuleb teha kindlatel rasedusnädalatel.

---

Esimene visiit

Esimesel visiidil küsitakse Teie tervisliku seisundi, eluviiside, varasemate haiguste, raseduste ja sünnituste kohta. Samuti hinnatakse võimalikke riskitegureid, mis võivad mõjutada raseduse kulgu või loote arengut.

Vastuvõtul täpsustatakse muu hulgas:

• varasemad ja kroonilised haigused;
• kasutatavad ravimid;
• menstruatsioonitsükli eripärad;
• varasemate raseduste ja sünnituste kulg;
• perekonnas esinevad pärilikud haigused;
• kehakaal ja pikkus kehamassiindeksi hindamiseks;
• toitumine, füüsiline aktiivsus, kahjulikud harjumused ja töötingimused.

Esimesel visiidil:

• tehakse günekoloogiline läbivaatus;
• vajadusel võetakse PAP-test ja klamüdioosi analüüs;
• kinnitatakse raseduse olemasolu ultraheliuuringu või emaka suuruse hindamise abil;
• tehakse vereanalüüsid (HIV, süüfilis, B-hepatiit, veregrupp, reesusfaktor, reesusantikehad, hemoglobiin ja veresuhkur);
• antakse vajadusel saatekirjad uriinianalüüsiks ja uriinikülviks.

---

Raseduse jälgimine trimestrite kaupa

11.–16. rasedusnädal

Sellel perioodil toimub esimene ultraheliuuring, mille käigus hinnatakse:

• raseduse kestust;
• loodete arvu;
• platsenta asukohta;
• loote arengut;
• võimalikke arenguhäireid.

Samuti tehakse ema vereanalüüs kromosoomhaiguste riski hindamiseks.

Vajadusel suunatakse rase geneetiku konsultatsioonile või täiendavatele uuringutele.

Kui esineb risk gestatsioonidiabeedi tekkeks, tehakse glükoosi taluvuse test (GTT).

16.–28. rasedusnädal

Teisel trimestril toimub ämmaemanda või naistearsti vastuvõtt tavaliselt iga 4–5 nädala järel.

Igal visiidil:

• mõõdetakse vererõhku;
• hinnatakse kehakaalu ja kaaluiivet;
• hinnatakse tursete esinemist;
• mõõdetakse emakapõhja kõrgust;
• alates 20. rasedusnädalast hinnatakse looteliigutusi ja loote südamelööke.

19.–21. rasedusnädalal tehakse teine ultraheliuuring loote arengu ja võimalike väärarendite hindamiseks.

24.–28. rasedusnädalal tehakse vajadusel korduv GTT ning korratakse vereanalüüse.

28.–36. rasedusnädal

Sellel perioodil toimub jälgimine tavaliselt iga 4 nädala järel.

Vastuvõtul hinnatakse:

• ema enesetunnet ja võimalikke kaebusi;
• vererõhku;
• kehakaalu ja turseid;
• emakapõhja kõrgust;
• looteliigutusi;
• loote südamelööke ja asendit.

Vajadusel tehakse korduv ultraheliuuring loote kasvu, lootevee hulga või muude näidustuste hindamiseks.

36.–40. rasedusnädal

Alates 36. nädalast toimuvad visiidid tavaliselt iga 2 nädala järel.

Kontrollitakse:

• ema tervislikku seisundit;
• vererõhku;
• kehakaalu ja turseid;
• loote liigutusi;
• loote südamelööke;
• loote asendit emakas.

Vajadusel tehakse KTG-uuring loote seisundi hindamiseks.

Koostatakse sünnituse juhtimise plaan.

40.–42. rasedusnädal

Alates 41. rasedusnädalast jälgib rasedust naistearst.

Vastuvõttudel tehakse:

• KTG-uuring loote seisundi hindamiseks;
• vajadusel ultraheliuuring loote kaalu ja lootevee hulga hindamiseks;
• vajadusel Doppler-uuring verevoolu hindamiseks.

Kui sünnitus ei ole alanud 42. rasedusnädalaks, suunatakse naine sünnituse esilekutsumise ettevalmistamiseks sünnieelsesse osakonda.

---

Koostanud: ämmaemand Triinu Adlas
Allikas: Eesti Naistearstide Selts „Raseduse jälgimise juhend“
http://rasedajalgimine.weebly.com/

Rasedus on loomulik seisund, mille jooksul kohaneb naise organism kasvava koormusega. Hormonaalsete muutuste mõjul toimuvad muutused peaaegu kõigis organsüsteemides ning kohaneb ka naise psüühika.

Raseduse kulgemisel eristatakse kolme perioodi, mille jooksul võivad enesetunne ja muutused organismis erineda.

---

Raseduse algus (1.–4. raseduskuu)

Raseduse alguses kohaneb organism uue olukorraga. Võivad tekkida:

• iiveldus ja oksendamine;
• muutused maitse- ja lõhnatajus;
• suurem väsimus;
• meeleolu muutused.

Emotsionaalne suhtumine rasedusse võib olla erinev – rõõm, ootusärevus või ka hirmud on loomulik osa kohanemisest.

Raseduse keskpaik (5.–7. raseduskuu)

Selleks ajaks on organism tavaliselt rasedusega kohanenud. Paljud naised tunnevad end paremini, energiatase suureneb ning rasedusest hakatakse rohkem rõõmu tundma.

Raseduse lõpp (8. kuust sünnituseni)

Raseduse suurenedes suureneb koormus organismile. Võivad tekkida:

• kiirem väsimine;
• hingamisraskused või õhupuudus;
• kõhukinnisus;
• seljavalud;
• raskustunne liikumisel;
• sünnituse ja lapsevanemaks saamisega seotud küsimused või hirmud.

Levinumad muutused organismis

Emakas ja suguelundid

Raseduse ajal suureneb emakas, et võimaldada loote kasv ja areng. Muutuvad ka emakakael ja tupe limaskest – suureneb verevarustus ning kuded muutuvad elastsemaks.

Süda ja vereringe

Raseduse ajal suureneb vere hulk ning süda kohaneb suurema koormusega. See võib põhjustada:

• südame löögisageduse suurenemist;
• jalgade turseid;
• veenilaiendeid;
• jalakrampe.

Hingamine

Raseduse ajal muutub hingamine sügavamaks ja hingamissüsteem kohaneb kasvava vajadusega hapniku järele. Raseduse lõpus võib suurenenud emakas põhjustada õhupuudust.

Neerud ja kuseteed

Neerude töö suureneb, sest organism peab eemaldama nii ema kui ka loote ainevahetusjääke. Raseduse ajal võib esineda sagedasemat urineerimisvajadust.

Seedimine

Hormonaalsete muutuste tõttu võib seedimine aeglustuda. Levinud vaevused on:

• iiveldus;
• kõrvetised;
• kõhukinnisus;
• muutused maitse-eelistustes.

Nahk ja kehakuju

Raseduse ajal võivad tekkida:

• naha pigmentatsiooni suurenemine;
• rasedusjutid ehk striiad;
• kõhu suurenemisega seotud muutused kehahoiakus.

Liigesed ja lihased

Hormoonide toimel muutuvad sidemed elastsemaks. Keha raskuskeskme muutumine võib põhjustada selja- ja vaagnapiirkonna vaevusi.

Kehakaalu muutused

Raseduse ajal suureneb kehakaal loote, platsenta, lootevee, emaka, rindade, verehulga ja energiavarude suurenemise tõttu. Sobiv kaalutõus sõltub raseduseelsest kehakaalust ja tervislikust seisundist.

Rinnad ja imetamiseks valmistumine

Raseduse ajal valmistuvad rinnad imetamiseks. Rinnad võivad suureneda, muutuda tundlikuks ning raseduse lõpus võib tekkida ternespiima eritumine.

Psüühilised muutused

Rasedus mõjutab lisaks kehale ka vaimset heaolu. Võivad esineda erinevad emotsioonid – rõõm, ebakindlus, ärevus või hirmud.

Lähedaste toetus, ämmaemanda ja teiste spetsialistide nõustamine aitavad rasedusega seotud muutustega paremini toime tulla.

Kui Teil tekivad mured või küsimused raseduse ajal toimuvate muutuste kohta, pöörduge oma ämmaemanda või naistearsti poole.

---

Koostanud: ämmaemand Margit Luiga, dr Pille Vaas

• Foolhape – mis ja milleks?
• Rasedate ja imetavate emade toitumissoovitused
• Suitsetamine raseduse ajal

Raseduse ajal reisimine on enamasti ohutu, kui rasedus kulgeb probleemideta. Reisi planeerimisel on oluline arvestada raseduse kestust, enesetunnet, sihtkohta ja võimalikke terviseriske.

Enne pikemat reisi soovitame arutada oma ämmaemanda või naistearstiga, kas reisimine on Teie raseduse puhul sobiv.

Parim aeg reisimiseks

Kõige sobivam aeg rasedana reisimiseks on tavaliselt teine trimester (16.–28. rasedusnädal).

Selleks ajaks on raseduse algusega seotud vaevused sageli vähenenud ning suurenenud kõht ei põhjusta veel tavaliselt olulist ebamugavust.

---

Reisimine maismaatranspordiga

Auto, bussi ja rongiga reisimine on raseduse ajal üldjuhul ohutu.

Pikemate reiside korral soovitame:

• teha regulaarselt liikumis- ja sirutuspause (võimalusel iga 2 tunni järel);
• vältida pikaajalist järjest istumist;
• juua piisavalt vett;
• kanda mugavaid riideid ja jalanõusid.

Autoga reisides tuleb alati kasutada kolmepunkti kinnitusega turvavööd. Turvavöö peab paiknema kõhu alt, mitte üle kõhu.

---

Lennureis raseduse ajal

Lennureisiks sobivaim aeg on samuti teine trimester.

Enne lennureisi kontrollige kindlasti lennufirma tingimusi, sest:

• alates 28. rasedusnädalast võidakse nõuda arstitõendit;
• enamik lennufirmasid ei luba lennata pärast 36. rasedusnädalat;
• mitmikraseduse korral võivad piirangud kehtida varem.

Üle 4 tunni kestvate lendude korral suureneb verehüüvete ehk trombide tekkerisk.

Lennureisi ajal soovitame:

• liikuda võimalusel iga poole tunni järel;
• teha jalgade ja hüppeliigeste harjutusi;
• juua piisavalt vett;
• vältida alkoholi ja liigset kofeiini;
• valida võimalusel vahekäigupoolne istekoht;
• kanda mugavaid riideid ja jalanõusid.

Pikemate lendude korral võib arst soovitada kompressioonsukkade kasutamist.

---

Millal ei soovitata raseduse ajal lennata?

Lennureisi ei soovitata või tuleb seda enne arstiga arutada, kui esineb:

• suurenenud tromboosirisk või varasem tromboos;
• raseduse katkemise või enneaegse sünnituse oht;
• platsenta asukoha häired;
• preeklampsia või selle kahtlus;
• rasedusaegsed verejooksud;
• loote kasvupeetuse kahtlus;
• raske aneemia;
• tõsised südame- või kopsuhaigused.

---

Reisiks valmistumine

Enne reisi:

• kontrollige, millised on arstiabi võimalused sihtkohas;
• sõlmige sobiv reisikindlustus, mis arvestab rasedusega seotud olukordi;
• võtke kaasa rasedakaart;
• Euroopa Liidu riikides reisides võtke kaasa Euroopa ravikindlustuskaart;
• pakkige kaasa regulaarselt kasutatavad ravimid.

---

Toitumine ja nakkuste vältimine reisil

Reisil olles:

• jooge ainult puhast vett (vajadusel pudelivett või keedetud vett);
• vältige toore või väheküpsetatud liha söömist;
• tarbige pastöriseeritud piimatooteid;
• hoiduge saastunud toidust ja veest;
• eksootilistesse piirkondadesse reisides kaitske end sääsehammustuste eest.

Raseduse ajal tuleks vältida piirkondi, kus on suur risk nakatuda Zika viirusesse või malaariasse.

---

Levinumad vaevused reisil

Reisi ajal võivad rasedal sagedamini esineda:

• väsimus;
• peavalu;
• kuumast tingitud halb enesetunne;
• seedehäired;
• kõhukinnisus või kõhulahtisus;
• jalgade tursed;
• sagenenud urineerimisvajadus.

Kui reisil tekivad muret tekitavad sümptomid või terviseprobleemid, pöörduge arsti poole.

---

Koostas: ämmaemand Triinu Adlas

Raseduse ajal on mõõdukas liikumine tervele naisele soovitatav. Regulaarne kehaline aktiivsus aitab parandada enesetunnet, toetab organismi kohanemist rasedusega ning valmistab keha ette sünnituseks.

Liikumine võib aidata vähendada mitmeid rasedusega seotud vaevusi, parandada vereringet, suurendada energiataset ja toetada üldist heaolu.

---

Sobivad liikumisviisid raseduse ajal

Raseduse ajal sobivad näiteks:

• kõndimine ja kepikõnd;
• ujumine ja vesivõimlemine;
• rahulik jalgrattasõit;
• mõõduka koormusega treeningud;
• rasedatele mõeldud jooga ja võimlemine.

Treeningu ajal on oluline jälgida enesetunnet. Harjutused peaksid olema rahulikus tempos ning sooritatud mugavas asendis.

Treening tuleb lõpetada, kui tekib:

• valu;
• pearinglus;
• halb enesetunne;
• tugev väsimus või jõuetus.

Vaagnapõhjalihaste treening

Raseduse ajal on oluline pöörata tähelepanu vaagnapõhjalihaste tugevdamisele. Regulaarne harjutamine aitab ennetada uriinipidamatust ning toetab vaagnapiirkonna lihaste tööd raseduse ajal ja pärast sünnitust.

Milliseid tegevusi vältida?

Raseduse ajal tuleks vältida spordialasid, millega kaasneb suurem vigastuste või kukkumise risk ning võimalikud kokkupõrked.

Ei ole soovitatavad näiteks:

• kontaktspordialad ja pallimängud;
• ratsutamine;
• mäesuusatamine ja veesuusatamine;
• sukeldumine ja allveeujumine.

Kõige olulisem on kuulata oma keha – sobiv liikumine peaks toetama head enesetunnet nii treeningu ajal kui ka pärast seda.

---

Koostas: ämmaemand Janne Freimann

Enneaegne sünnitus

Enneaegseks sünnituseks nimetatakse sünnitust, mis algab enne 37. rasedusnädalat. Tavaliselt avaldub see regulaarsete emaka kokkutõmmetena, millega kaasnevad muutused emakakaelas – emakakael hakkab avanema. Mõnel juhul võib kaasneda ka lootevee enneaegne puhkemine.

Enneaegne sünd on suur väljakutse nii lapsele kui ka tema vanematele. Enneaegselt sündinud lapsed vajavad sageli erihooldust, hoolikat jälgimist ning mõnikord ka pikaajalist ravi.

Enneaegse sünnituse võimalikud põhjused

Enneaegse sünnituse põhjuseid on erinevaid ning need võivad olla seotud:

• ema tervisliku seisundiga;
• loote seisundiga;
• varasemate raseduste ja sünnitustega;
• ema varasemate haiguste või operatsioonidega;
• emaka kaasasündinud iseärasustega.

Riski võivad suurendada ka:

• tugev väsimus ja kurnatus;
• lühike aeg järjestikuste raseduste vahel;
• ebapiisav või tasakaalustamata toitumine;
• aneemia;
• suitsetamine;
• alkoholi tarvitamine raseduse ajal;
• muud tervise- ja elustiiliga seotud tegurid.

Millised on ohumärgid?

Võtke viivitamatult ühendust ämmaemanda või naistearstiga, kui Teil esineb üks või mitu järgmist sümptomit:

• regulaarsed emaka kokkutõmbed, mis puhkusega ei möödu;
• lootevee puhkemine või selle kahtlus;
• veritsus tupest;
• suurenenud vesine või veresegune tupevoolus;
• tugev survetunne alakõhus või tupes.

Kuidas ravitakse ähvardavat enneaegset sünnitust?

Enamasti on vajalik haiglaravi. Ravi eesmärk on võimalusel sünnitust edasi lükata ja anda lapsele rohkem aega üsas arenemiseks.

Vajadusel kasutatakse:

• ravimeid emaka kokkutõmmete vähendamiseks;
• betametasooni süste, mis aitavad kiirendada loote kopsude küpsemist;
• antibiootikume või muid ravimeid vastavalt olukorrale.

Õigeaegse raviga on sageli võimalik enneaegset sünnitust edasi lükata või mõnel juhul ka ära hoida.

Millal pöörduda arsti poole?

Kui Teil tekivad enneaegsele sünnitusele viitavad sümptomid, võtke kohe ühendust oma ämmaemanda või naistearstiga.

Vajadusel võite pöörduda:

• naistenõuandla valvekabinetti;
• nädalavahetusel või väljaspool tööaega erakorralise meditsiini osakonda (EMO).

Koostanud: dr. Pille Vaas

Loote väline pööre

Loote väline pööre on sünnitusabi protseduur, mille eesmärk on pöörata tuhar- või ristiseisus olev loode peaseisu enne sünnituse algust.

Protseduuri soovitatakse enamasti teha 35.–36. rasedusnädalal, kui selle õnnestumise tõenäosus on kõige suurem. Vajadusel võib loote välist pööret teha ka hiljem.

Millal soovitatakse loote välist pööret?

Loote välist pööret soovitatakse juhul, kui:

• loode on tuharseisus või ristiseisus;
• puuduvad ema- või lootepoolsed vastunäidustused protseduuriks.

Ühe lootega raseduse korral tehakse pööre raseduse ajal. Kaksikraseduse puhul võib vajadusel teha välist pööret sünnituse käigus teise kaksiku asendi korrigeerimiseks vahetult pärast esimese kaksiku sündi.

Kuidas protseduur toimub?

Enne protseduuri palutakse rasedal tühjendada põis. Seejärel asetatakse ta voodisse poollamavasse asendisse, et soodustada loote tuharate liikumist vaagnast ülespoole.

Enne pöörde tegemist:

• hinnatakse loote heaolu kardiotokogrammi (KTG) abil;
• manustatakse vajadusel veenisiseselt ravimit emaka lõõgastamiseks (tokolüüs);
• tehakse ultraheliuuring, et määrata loote täpne asend.

Protseduur viiakse läbi ultraheli kontrolli all. Arst tõstab õrnalt loote tuharaid ja suunab ettevaatlike käeliigutustega loote pea õigesse asendisse. Pööre kestab tavaliselt kuni viis minutit ning seda tehakse liigset jõudu kasutamata.

Pärast protseduuri kontrollitakse uuesti loote enesetunnet kardiotokogrammi abil.

Taastumine pärast protseduuri

Kui ema ja lapse seisund on hea, saab rase tavaliselt haiglast koju samal päeval, mõne tunni möödudes.

Järelkontroll toimub enamasti umbes ühe nädala pärast rasedust jälgiva ämmaemanda või naistearsti juures.

Võimalikud riskid

Loote väline pööre on üldiselt ohutu nii emale kui ka lapsele ning ei põhjusta muutusi loote vereringes.

Harva võivad tekkida järgmised tüsistused:

• lootevee enneaegne puhkemine, mis võib viia enneaegse sünnituseni;
• väga harva platsenta enneaegne irdumine, mille tunnusteks võivad olla veritsus või tugevad emaka kokkutõmbed. Sellisel juhul võib osutuda vajalikuks erakorraline keisrilõige.

Millal pöörduda kohe haiglasse?

Pärast protseduuri võtke viivitamatult ühendust haiglaga või pöörduge erakorraliselt vastuvõtule, kui Teil tekib:

• lootevee puhkemine;
• veritsus tupest;
• tugev kõhuvalu või regulaarsed emaka kokkutõmbed;
• loote liigutuste märgatav vähenemine või puudumine.

Koostanud: dr. Fred Kirss, dr. Pille Vaas

---

Preeklampsia

Preeklampsia on üks sagedasemaid rasedusaegseid tüsistusi. Seda iseloomustab kõrgenenud vererõhk koos valgu ilmnemisega uriinis. Haigus tekib ainult raseduse ajal, enamasti pärast 20. rasedusnädalat ning sagedamini raseduse viimasel kolmandikul.

Raskematel juhtudel võivad lisanduda järgmised sümptomid:

• tugev peavalu;
• nägemishäired (virvendus, täpid silme ees või udune nägemine);
• iiveldus;
• valu ülakõhus, eriti paremal roidekaare all.

Enamikul juhtudel kulgeb rasedus hoolika jälgimise ja õigeaegse raviga hästi ning sünnib terve laps. Siiski on preeklampsia tõsine haigus, mis võib ravimata jätmisel põhjustada raskeid tüsistusi nii emale kui ka lapsele.

Miks on preeklampsia ohtlik?

Preeklampsia võib kahjustada ema:

• neere;
• maksa;
• aju ja teisi elutähtsaid organeid.

Rasketel juhtudel võivad tekkida krambid (eklampsia) või hulgiorganpuudulikkus.

Haigus mõjutab ka platsenta verevarustust, mistõttu võib loode saada vähem hapnikku ja toitaineid. Selle tagajärjel võib tekkida loote kasvupeetus ning mõnel juhul tuleb rasedus lõpetada enne tähtaega.

Kes kuuluvad riskirühma?

Preeklampsia tekkeriski võivad suurendada:

• esimene rasedus;
• ema vanus alla 18 või üle 40 aasta;
• mitmikrasedus;
• preeklampsia esinemine emal või õel;
• preeklampsia varasema raseduse ajal;
• krooniline kõrgvererõhutõbi enne rasedust;
• autoimmuunhaigused;
• suhkurtõbi enne rasedust;
• rasedusaegne diabeet (gestatsioonidiabeet);
• ülekaalulisus (KMI üle 30 kg/m² enne rasedust).

Millal tuleb kiiresti pöörduda arsti poole?

Võtke viivitamatult ühendust oma ämmaemanda, naistearsti või pöörduge erakorralisele vastuvõtule, kui Teil tekib:

• tugev või püsiv peavalu;
• nägemishäired;
• äkiline halb enesetunne;
• tugev turse näol või kätel;
• valu paremal ülakõhus;
• väga vähene uriinieritus hoolimata piisavast vedeliku tarbimisest.

Kuidas preeklampsiat ravitakse?

Preeklampsia ravi eesmärgid on:

1. ennetada krampide (eklampsia) teket;
2. kaitsta ema organeid;
3. tagada lapse võimalikult hea seisund.

Sageli vajab preeklampsiaga rase haiglaravi ja hoolikat jälgimist, sest ema või loote seisund võib kiiresti muutuda.

Ravis kasutatakse vajadusel:

• vererõhku alandavaid ravimeid;
• ravimeid krampide ennetamiseks;
• betametasooni süste, kui on oht enneaegseks sünnituseks, et kiirendada loote kopsude küpsemist.

Kui haigus süveneb vaatamata ravile, võib osutuda vajalikuks sünnituse esilekutsumine või keisrilõige.

Mis juhtub pärast sünnitust?

Preeklampsia taandub tavaliselt pärast sünnitust. Vererõhk ja valgu sisaldus uriinis võivad siiski püsida muutununa kuni kuus nädalat pärast lapse sündi.

Seetõttu on oluline jätkata sünnitusjärgseid kontrollvisiite, jälgida vererõhku ning teha vajadusel arsti määratud analüüsid.

Koostanud: dr. Pille Vaas

---

Rasedusaegne verejooks

Kas verejooks raseduse ajal on normaalne?

Verejooks raseduse ajal ei tähenda alati tõsist probleemi, kuid seda ei tohiks kunagi tähelepanuta jätta. Iga vereerituse korral on oluline võtta ühendust tervishoiutöötajaga, et selgitada välja selle põhjus.

Verejooksu põhjused sõltuvad sageli raseduse kestusest ning võivad olla nii kahjutud kui ka kiiret ravi vajavad.

Verejooks raseduse esimesel poolel

Raseduse esimesel poolel esineb vähest veritsust suhteliselt sageli. Mõnel juhul võib see olla seotud:

• emakakaela muutustega;
• tupepõletikuga;
• emakakaela polüübi või erosiooniga;
• suguelundite veenilaienditega.

Nende põhjuste väljaselgitamiseks teeb naistearst vajadusel günekoloogilise läbivaatuse.

Millal võib verejooks viidata raseduse katkemisele?

Verejooks võib olla üks raseduse katkemise tunnuseid.

Ähvardava raseduse katkemise korral võib esineda:

• vähene vereeritus;
• kerge alakõhuvalu.

Kui emakakael on suletud ja ultraheliuuringul on näha loote südametegevus, on raseduse jätkumise väljavaated enamasti head.

Peetunud raseduse (missed abortion) korral võib esineda:

• vähene pruunikas voolus;
• survetunne alakõhus.

Kui rasedus on katkenud, kaasnevad tavaliselt:

• rohke verejooks;
• verehüübed;
• tugevad krambitaolised alakõhuvalud.

Sellisel juhul ei ole rasedust enam võimalik säilitada ning vajalik võib olla emakaõõne puhastamine.

Emakaväline rasedus

Verejooks koos ühepoolse kõhuvaluga võib viidata emakavälisele rasedusele.

Mõnikord ei esine tupest vereeritust üldse ning tekib hoopis sisemine verejooks. Selle tunnused võivad olla:

• tugev kõhuvalu;
• nõrkus;
• pearinglus või minestustunne.

Tegemist on erakorralist ravi vajava seisundiga.

Verejooks raseduse teisel poolel

Raseduse teisel poolel vajab iga verejooks kiiret arstlikku hindamist.

Sagedasemad põhjused on:

• platsenta eesasetsus;
• platsenta enneaegne irdumine;
• algav sünnitustegevus.

Platsenta eesasetsus

Platsenta eesasetsuse korral paikneb platsenta emaka alumises osas ning katab osaliselt või täielikult emakakaela ava.

Sellele on iseloomulik:

• helepunane verejooks;
• valutu ja pehme emakas;
• korduvad verejooksu episoodid.

Sellisel juhul on vajalik haiglaravi, et jälgida nii ema kui ka lapse seisundit ning võimalusel rasedust pikendada.

Enamasti toimub sünnitus plaanilise keisrilõikega 37.–38. rasedusnädalal. Kui platsenta ei kata emakakaela täielikult, võib mõnel juhul olla võimalik ka vaginaalne sünnitus.

Platsenta enneaegne irdumine

Platsenta enneaegse irdumise korral eraldub platsenta enne lapse sündi osaliselt või täielikult emaka seinast.

Tüüpilised sümptomid on:

• tugev ja püsiv kõhuvalu;
• pinges emakas;
• verejooks (mis võib olla nii väline kui ka sisemine);
• loote liigutuste vähenemine;
• muutused loote südametegevuses.

Ema võib tunda ka nõrkust, iiveldust, janu või pearinglust.

See seisund vajab kiiret haiglaravi. Ravi sõltub verejooksu tugevusest, raseduse kestusest ning ema ja loote seisundist. Vajadusel tehakse erakorraline keisrilõige.

Kas verejooks võib olla märk sünnituse algusest?

Raseduse lõpus võib veritsus või veresegune limane voolus olla märk algavast sünnitustegevusest, eriti kui sellega kaasnevad regulaarsed emaka kokkutõmbed.

Kui verejooks ja valulikud kokkutõmbed tekivad enne 37. rasedusnädalat, võib tegemist olla enneaegse sünnituse algusega. Sellisel juhul tuleb viivitamatult pöörduda haiglasse. Õigeaegse raviga on sageli võimalik sünnitust edasi lükata ning valmistada loote kopsud ette võimalikuks enneaegseks sünniks.

Millal tuleb kohe pöörduda haiglasse?

Pöörduge viivitamatult haiglasse või kutsuge kiirabi, kui Teil esineb:

• tugev või rohke verejooks;
• tugev või püsiv kõhuvalu;
• pearinglus, nõrkus või minestustunne;
• loote liigutuste märgatav vähenemine;
• regulaarsete emaka kokkutõmmete ja verejooksu koos esinemine.

Ka vähese vereerituse korral on soovitatav võtta ühendust oma ämmaemanda või naistearstiga, et selgitada välja verejooksu põhjus ja vajadusel teha täiendavad uuringud.

---

Raseduse katkemine

Mis on raseduse katkemine?

Raseduse katkemine ehk spontaanabort on raseduse iseeneslik katkemine enne 22. rasedusnädalat.

Raseduse katkemine on kahjuks üsna sage ning enamasti ei ole seda võimalik ennetada.

Kui sageli rasedus katkeb?

Arvatakse, et kuni pooled viljastunud rasedused katkevad väga varajases järgus – sageli enne, kui naine saab rasedusest teada.

Diagnoositud rasedustest katkeb ligikaudu 15–20% ning umbes 80% raseduse katkemistest toimub esimese 12 rasedusnädala jooksul.

Mida kaugemale rasedus on arenenud, seda väiksem on selle katkemise tõenäosus.

Miks rasedus katkeb?

Kõige sagedamini on põhjuseks loote kromosoomi- või arenguhäired, mis muudavad raseduse edasise arengu võimatuks.

Harvem võivad põhjuseks olla:

• emaka arenguanomaaliad;
• hormonaalsed häired;
• autoimmuunsed haigused;
• põletikud või infektsioonid;
• ema kroonilised haigused;
• geneetilised tegurid mõlemal vanemal.

Korduvate raseduse katkemiste korral tehakse vajadusel täiendavad uuringud võimalike põhjuste selgitamiseks. Ka põhjalikest uuringutest hoolimata jääb umbes pooltel juhtudel täpne põhjus teadmata.

Millised on sümptomid?

Raseduse katkemisele võivad viidata:

• veritsus tupest (määrimisest kuni rohke verejooksuni);
• alakõhu- või alaseljavalu;
• tugevad emaka kokkutõmbed;
• ultraheliuuringul loote südametegevuse puudumine või muud raseduse peatumisele viitavad leiud.

Kuidas ravitakse?

Kui tegemist on ähvardava raseduse katkemisega ja loode on elus, võib arst soovitada:

• rahulikumat eluviisi;
• vajadusel progesteroonravi või muud toetavat ravi;
• korduvaid ultraheliuuringuid;
• infektsioonide ravi, kui see on vajalik.

Kui rasedust ei ole enam võimalik säilitada, kasutatakse sõltuvalt olukorrast:

• ravimitega raseduse lõpetamist;
• emakaõõne puhastamist (abrasiooni), mis tehakse üldjuhul narkoosis.

Pärast protseduuri võib arst vajadusel määrata antibiootikumravi. Uue raseduse planeerimise aja osas annab soovitused Teie raviarst, lähtudes konkreetsest olukorrast.

Millal pöörduda arsti poole?

Võtke kohe ühendust oma ämmaemanda või naistearstiga või pöörduge erakorralisele vastuvõtule, kui Teil esineb:

• rohke verejooks;
• tugev alakõhuvalu;
• pearinglus või minestustunne;
• raseduse katkemisele viitavad sümptomid.

---

Koostanud: dr. Pille Vaas

---

Rasedusdiabeet ja glükoositaluvuse test (GTT)

Mis on rasedusdiabeet?

Rasedusdiabeet ehk rasedusaegne suhkurtõbi on seisund, mille korral tõuseb raseduse ajal veresuhkru tase, kuna organismi tundlikkus insuliini suhtes väheneb.

Enamasti taandub rasedusdiabeet pärast sünnitust, kuid vajab raseduse ajal jälgimist ja vajadusel ravi.

Kuidas rasedusdiabeeti diagnoositakse?

Rasedusdiabeedi diagnoosimiseks tehakse glükoositaluvuse test (GTT).

Suurema riskiga rasedatele tehakse uuring tavaliselt:

• 8.–16. rasedusnädalal;
• vajadusel korratakse uuringut 24.–28. rasedusnädalal.

Kuidas valmistuda uuringuks?

Enne testi:

• alates eelmisel õhtul kella 20.00 ei tohi süüa ega juua (v.a juhul, kui arst on andnud teistsugused juhised);
• uuringule tuleb tulla kokkulepitud ajal, tavaliselt kell 8.00.

Kuidas glükoositaluvuse test toimub?

Uuring viiakse läbi naistekliiniku päevastatsionaaris.

Testi käigus:

1. võetakse veeniverest tühja kõhu veresuhkru analüüs;
2. tuleb juua 75 g glükoosi sisaldav lahus 3–5 minuti jooksul;
3. veresuhkrut mõõdetakse uuesti 1 tunni ja 2 tunni möödumisel.

Kogu uuring kestab ligikaudu 3–4 tundi.

Testi ajal:

• ei tohi süüa ega juua;
• soovitatav on rahulikult istuda või lamada ning vältida füüsilist koormust.

Millal saab vastused?

Kui analüüsides esineb kõrvalekaldeid, võetakse Teiega tavaliselt ühendust ühe nädala jooksul ning vajadusel kutsutakse Teid dieedinõustamisele või edasistele uuringutele.

Koostanud: ämmaemand Laura Lauren

---

Rauavaegusaneemia raseduse ajal

Mis on rauavaegusaneemia?

Rauavaegusaneemia ehk kehvveresus on üks sagedasemaid rasedusaegseid terviseprobleeme. Mingil raseduse perioodil esineb seda ligikaudu pooltel rasedatest.

Raseduse ajal suureneb ema vere maht ning organism vajab tavapärasest rohkem rauda. Raud on vajalik:

• hemoglobiini tootmiseks;
• hapniku transportimiseks kudedesse;
• loote normaalseks kasvuks ja aju arenguks;
• immuunsüsteemi toimimiseks;
• ema organismi kohanemiseks rasedusega.

Kui rauavarud on väikesed, väheneb hemoglobiini sisaldus veres ning kuded saavad vähem hapnikku.

Miks tekib rauavaegus?

Raseduse ajal kasutab organism rauavarusid nii ema suurenenud vereloomeks kui ka loote kasvuks.

Rauavaeguse riski võivad suurendada:

• korduvad verejooksud raseduse ajal;
• mitmikrasedus;
• lühike vahe järjestikuste raseduste vahel;
• ebapiisav rauasisaldusega toitumine;
• raua imendumishäired;
• kroonilised seedetrakti haigused;
• korduvad kuseteede infektsioonid;
• maohappesust vähendavate ravimite kasutamine;
• sooleparasiidid.

Kuidas rauavaegusaneemiat diagnoositakse?

Aneemiat hinnatakse hemoglobiini (Hb) väärtuse alusel.

Raseduse ajal loetakse aneemiaks:

• I ja III trimestril – hemoglobiin alla 110 g/L;
• II trimestril – hemoglobiin alla 105 g/L.

Hemoglobiini kontrollitakse tavaliselt:

• esimesel rasedusvisiidil;
• uuesti umbes 28. rasedusnädalal.

Õigeaegne avastamine võimaldab vajadusel alustada ravi enne sünnitust.

Millised võivad olla tagajärjed?

Ravimata rauavaegusaneemia võib põhjustada:

• ema väsimust ja jõuetust;
• vähenenud füüsilist koormustaluvust;
• suuremat riski enneaegseks sünnituseks;
• lapse madalamat sünnikaalu.

Kuidas ennetada rauavaegust?

Tasakaalustatud ja mitmekesine toitumine aitab säilitada piisavaid rauavarusid.

Parimad rauaallikad on:

• punane liha;
• maks ja veretooted;
• muna;
• oad ja kaunviljad;
• spinat ja teised rohelised lehtköögiviljad;
• seemned ja pähklid;
• kuivatatud puuviljad;
• tomatid;
• maasikad;
• peet;
• seened.

Loomsetest toiduainetest imendub raud märgatavalt paremini kui taimsetest.

Millal on vaja rauapreparaate?

Kui analüüsid kinnitavad rauavaegusaneemiat, ei pruugi ainult toitumise korrigeerimisest piisata.

Sellisel juhul määrab ämmaemand või arst rauapreparaadid. Vajadusel jätkub ravi ka mõnda aega pärast sünnitust.

Kui hemoglobiini väärtused on normis, ei ole ennetav rauaravi tavaliselt vajalik.

Koostanud: dr. Pille Vaas

---

 

Amniotsentees

Mis on amniotsentees?

Amniotsentees ehk lootevee uuring on rasedusaegne diagnostiline protseduur, mille käigus võetakse väike kogus lootevett, et saada täpsemat teavet loote tervise kohta.

Lootevees leiduvad loote rakud võimaldavad uurida kromosoome ning vajadusel teha geneetilisi analüüse.

Millal amniotsenteesi soovitatakse?

Amniotsenteesi võib soovitada näiteks juhul, kui:

• rasedusaegse sõeluuringu tulemus viitab suurenenud kromosoomhaiguse riskile;
• peres on esinenud pärilik või kromosoomhaigus;
• ühel vanematest on diagnoositud pärilik haigus;
• on vajadus täpsustada loote geneetilist seisundit.

Uuring tehakse alati ainult raseda nõusolekul pärast põhjalikku nõustamist.

Millal uuring tehakse?

Amniotsentees tehakse tavaliselt 16.–20. rasedusnädalal.

Mida uuring näitab?

Lootevee analüüs võimaldab diagnoosida:

• kromosoomhaigusi (näiteks Downi sündroomi);
• mitmeid pärilikke geneetilisi haigusi;
• neuraaltoru arenguhäireid.

Amniotsentees ei tuvasta kõiki kaasasündinud arenguanomaaliaid, näiteks südamerikkeid või huule- ja suulaelõhet. Nende hindamiseks tehakse teise trimestri ultraheliuuring.

Kromosoomiuuringu tulemus kirjeldab loote karüotüüpi ehk kromosoomistikku. Tavapärane kromosoomistik on:

• 46,XX – tütarlaps;
• 46,XY – poisslaps.

Kuidas protseduur toimub?

Enne protseduuri tehakse põhjalik ultraheliuuring, mille käigus hinnatakse:

• loote enesetunnet;
• loote asendit;
• platsenta paiknemist;
• sobivaimat kohta lootevee võtmiseks.

Kogu protseduur toimub ultraheli kontrolli all.

Arst viib peene nõela läbi kõhuseina ja emakaseina looteveekotti ning võtab umbes 15–20 ml lootevett.

Protseduuri ajal võib tunda:

• lühiajalist teravat valu nõela sisestamisel;
• kerget survet või sikutamistunnet lootevee võtmise ajal.

Tavaliselt tuimestust ei kasutata.

Kogu visiit kestab ligikaudu 45 minutit, kuid lootevee võtmine ise võtab enamasti vähem kui 5 minutit.

Soovi korral võib uuringu ajal Teiega kaasas olla lapse isa või muu lähedane inimene.

Millal saab vastused?

Lootevee proov saadetakse geneetikalaborisse.

Tulemused valmivad tavaliselt kuni kahe nädala jooksul.

Millised on võimalikud riskid?

Amniotsentees on üldiselt ohutu protseduur, kuid nagu iga invasiivse uuringu puhul, kaasneb sellega väike tüsistuste risk.

Raseduse katkemise risk on hinnanguliselt umbes 1 juht 200–400 protseduuri kohta.

Arst selgitab enne uuringut põhjalikult protseduuri võimalikke riske ja kasu.

Soovitused pärast protseduuri

Pärast uuringut võib mõne päeva jooksul esineda:

• kerge raskus- või pingetunne alakõhus;
• emaka toonuse ajutine suurenemine.

Soovitatav on:

• vähendada füüsilist koormust;
• vältida raskuste tõstmist;
• võimalusel rohkem puhata;
• hoiduda esimestel päevadel ujumisest ja saunast.

Vajadusel võib arst soovitada ravimeid emaka toonuse vähendamiseks.

Millal võtta ühendust arstiga?

Pöörduge viivitamatult oma ämmaemanda, naistearsti või haigla poole, kui pärast protseduuri tekib:

• lootevee leke;
• veritsus tupest;
• tugev või süvenev kõhuvalu;
• regulaarsed valulikud emaka kokkutõmbed;
• palavik või külmavärinad.

Koostanud: ämmaemand Marge Mahla

---

Koorionibiopsia

Mis on koorionibiopsia?

Koorionibiopsia (CVS) on sünnieelne diagnostiline uuring, mille käigus võetakse arenevast platsentast (koorionist) väike koeproov geneetiliste uuringute tegemiseks.

Saadud rakke kasutatakse loote kromosoomide ja vajadusel geneetiliste haiguste uurimiseks.

Millal koorionibiopsiat tehakse?

Koorionibiopsia tehakse tavaliselt 11.–14. rasedusnädalal.

Uuringut võidakse soovitada näiteks juhul, kui:

• sõeluuring viitab suurenenud kromosoomhaiguse riskile;
• perekonnas esineb pärilik haigus;
• on vajadus täpsustada loote geneetilist seisundit.

Protseduur tehakse alati raseda nõusolekul pärast põhjalikku nõustamist.

Kuidas protseduur toimub?

Koorionibiopsia on ambulatoorne protseduur.

Enne uuringut tehakse ultraheliuuring, et hinnata:

• loote seisundit;
• platsenta asukohta;
• sobivaimat kohta koeproovi võtmiseks.

Ultraheli kontrolli all viiakse peen nõel läbi kõhuseina platsentasse ning võetakse väike kogus koorioni hattusid.

Proov saadetakse geneetikalaborisse, kus kasvatatakse loote rakke ja tehakse kromosoomianalüüs ning vajadusel täiendavad geneetilised uuringud.

Millal saab vastused?

Uuringu vastused valmivad tavaliselt 2–3 nädala jooksul.

Esmalt edastatakse tulemus telefoni teel ning seejärel saadetakse kirjalik vastus Teie ämmaemandale või raviarstile.

Vajadusel kutsutakse Teid geneetiku vastuvõtule, kus selgitatakse uuringu tulemusi ning arutatakse edasisi ravivõimalusi või jälgimisplaani.

Millised on võimalikud riskid?

Koorionibiopsia on üldiselt ohutu protseduur, kuid nagu iga invasiivse uuringu puhul, kaasnevad sellega teatud riskid.

Võimalikud tüsistused on:

• kerge valu või ebamugavustunne protseduuri ajal;
• emaka toonuse tõus või lühiajalised emaka kokkutõmbed;
• vähene määriv vereeritus tupest;
• väga väike raseduse katkemise risk (ligikaudu 0,2% ehk umbes 2 juhtu 1000 protseduuri kohta).

Harvadel juhtudel:

• ei õnnestu saada piisavalt rakke uuringuks ning vajalik võib olla kordusbiopsia või amniotsentees;
• leitakse platsenta mosaiiksus, mille täpsustamiseks soovitatakse teha amniotsentees.

Reesusnegatiivne veregrupp

Kui Teil on Rh-negatiivne veregrupp, tehakse pärast protseduuri vajadusel anti-D immunoglobuliini süst, et vähendada Rh-sensibiliseerumise riski.

Millal pöörduda arsti poole?

Võtke kohe ühendust oma ämmaemanda, naistearsti või haiglaga, kui pärast protseduuri tekib:

• tugev või süvenev kõhuvalu;
• rohke verejooks;
• lootevee leke;
• palavik või külmavärinad;
• regulaarsed valulikud emaka kokkutõmbed.

Enamik naisi taastub pärast protseduuri kiiresti ning võib juba järgmisel päeval tavapäraste tegevustega jätkata, vältides esimestel päevadel suuremat füüsilist koormust.

---

Kordotsentees

Mis on kordotsentees?

Kordotsentees ehk nabaväädivere uuring on sünnieelne diagnostiline protseduur, mille käigus võetakse ultraheli kontrolli all loote nabaväädi veresoonest väike kogus verd.

Uuring võimaldab saada täiendavat teavet loote tervise kohta ning seda kasutatakse juhtudel, kui muud uuringud ei anna piisavalt infot.

Millal kordotsenteesi tehakse?

Kordotsenteesi võib soovitada näiteks:

• loote hemolüütilise haiguse diagnoosimiseks või hindamiseks;
• loote üsasiseste infektsioonide diagnoosimiseks;
• loote kromosoomhaiguste täpsustamiseks;
• loote kasvupeetuse põhjuste selgitamiseks.

Protseduur tehakse ainult meditsiinilise näidustuse korral ning pärast põhjalikku nõustamist ja Teie nõusolekut.

Kuidas protseduur toimub?

Enne uuringut tehakse ultraheliuuring, et hinnata loote seisundit ja valida ohutu punktsioonikoht.

Ultraheli kontrolli all viiakse peen nõel läbi kõhuseina emakaõõnde ning edasi nabaväädi veresoonde.

Uuringu käigus võetakse kuni 2 ml loote verd, mis saadetakse laborisse täiendavateks analüüsideks.

Millal saab vastused?

Vastuse valmimise aeg sõltub tellitud uuringutest, kuid enamasti saab tulemused umbes ühe nädala jooksul.

Raviarst või ämmaemand selgitab Teile uuringu tulemusi ning vajadusel arutab edasist raviplaani.

Millised on võimalikud riskid?

Kordotsentees on üldiselt ohutu protseduur, kuid nagu kõigi invasiivsete uuringute puhul, kaasneb sellega väike tüsistuste risk.

Väga harva võivad tekkida:

• enneaegse sünnituse käivitumine;
• emakasisene infektsioon;
• veritsus nabaväädi punktsioonikohast.

Harvadel juhtudel võib tugeva veritsuse või loote seisundi halvenemise korral osutuda vajalikuks erakorraline keisrilõige.

Millal pöörduda arsti poole?

Pärast protseduuri võtke viivitamatult ühendust oma ämmaemanda, naistearsti või haiglaga, kui Teil tekib:

• tugev või süvenev kõhuvalu;
• verine või vesine eritis tupest;
• palavik või külmavärinad;
• loote liigutuste märgatav vähenemine võrreldes tavapärasega.

Enamik naisi taastub pärast protseduuri kiiresti. Esimestel päevadel on soovitatav vältida suuremat füüsilist koormust ning jälgida oma enesetunnet.

Koostanud: dr. Aivar Ehrenberg, dr. Pille Vaas

---

Kardiotokograafia (KTG)

Mis on kardiotokograafia (KTG)?

Kardiotokograafia (KTG) on uuring, millega hinnatakse samaaegselt:

• loote südame löögisagedust;
• emaka kokkutõmbeid.

Uuring aitab hinnata loote enesetunnet ja hapnikuga varustatust ning on üks olulisemaid meetodeid lapse seisundi jälgimiseks raseduse lõpus ja sünnituse ajal.

KTG uuringu ajal istub või lamab rase mugavas asendis ning uuringu tulemused salvestatakse elektrooniliselt.

Millal KTG-d tehakse?

KTG-d kasutatakse peamiselt:

• raseduse kolmandal trimestril loote seisundi hindamiseks;
• sünnituse ajal loote heaolu ja sünnitustegevuse jälgimiseks.

Arst või ämmaemand otsustab uuringu vajaduse vastavalt raseduse kulule ja kliinilisele olukorrale.

Kuidas uuring toimub?

KTG uuring on valutu ja mitteinvasiivne.

Raseda kõhule kinnitatakse kaks andurit:

• ultraheliandur registreerib loote südamelöögid;
• rõhuandur registreerib emaka kokkutõmbed.

Mõnel KTG-aparaadil palutakse Teil uuringu ajal vajutada nuppu iga kord, kui tunnete loote liigutusi.

Tavaliselt kestab uuring 20–40 minutit, kuid vajadusel võib jälgimine olla pikem.

KTG liigid

Väline (kaudne) KTG

Väline KTG on kõige sagedamini kasutatav meetod.

Andurid kinnitatakse elastsete rihmade abil raseda kõhule ning uuringut saab kasutada nii raseduse ajal kui ka sünnituse käigus.

Sisemine (otsene) KTG

Sisemist KTG-d kasutatakse ainult sünnituse ajal olukordades, kus on vaja loote seisundit täpsemalt hinnata või kui väline KTG ei anna piisavalt usaldusväärset infot.

Selleks:

• looteveed peavad olema puhkenud või looteveepõis avatud;
• loote peanahale kinnitatakse väike spiraalelektrood, mis registreerib loote elektrokardiogrammi (EKG).

Emaka kokkutõmbeid registreeriv andur jääb ka sel juhul raseda kõhule.

Millal soovitatakse KTG uuringut raseduse ajal?

KTG võib olla vajalik, kui:

• loote liigutused on muutunud;
• loote südamelöökide kuulamisel on avastatud kõrvalekaldeid;
• varasem rasedus on lõppenud loote üsasisese hukkumisega;
• kahtlustatakse loote kasvupeetust;
• kahtlustatakse platsenta puudulikkust;
• tegemist on mitmikrasedusega;
• esineb veritsus ja kahtlus platsenta enneaegsele irdumisele;
• rasedus on ülekantud.

KTG sünnituse ajal

Sünnituse ajal kasutatakse KTG-d loote seisundi pidevaks või perioodiliseks jälgimiseks.

Tavaliselt:

• tehakse KTG sünnitusosakonda saabumisel;
• sünnituse avanemisperioodis korratakse uuringut vastavalt sünnituse kulule ja ämmaemanda või arsti hinnangule;
• vajadusel kasutatakse pidevat KTG-monitooringut kogu sünnituse vältel.

Jälgimise sagedus sõltub sünnituse kulust ning ema ja lapse seisundist.

Koostanud: ämmaemand Kersti Kurg, dr. Pille Vaas

---

Rasedusaegne veregruppide ja antikehade määramine

Miks määratakse raseduse ajal veregruppi ja antikehi?

Raseduse alguses määratakse kõigil naistel veregrupp ning tehakse erütrotsütaarsete antikehade sõeluuring. Uuring aitab hinnata, kas ema veres esineb antikehi, mis võivad mõjutada loodet või vastsündinut.

Veregrupi ja antikehade info on oluline ka olukordades, kus raseduse või sünnituse ajal peaks tekkima vajadus vereülekandeks.

Mis on veregrupp?

Veregrupp sõltub punaliblede ehk erütrotsüütide pinnal asuvatest pärilikest antigeenidest.

Kõige olulisemad veregrupisüsteemid on:

• AB0-süsteem – veregrupid A, B, AB ja 0;
• RhD-süsteem – inimene on kas RhD-positiivne või RhD-negatiivne.

Näiteks võib veregrupp olla A RhD-positiivne või B RhD-negatiivne.

Lisaks nendele on olemas veel palju teisi veregrupisüsteeme (näiteks Kell, Kidd, Duffy), mille vastu võivad teatud olukordades tekkida antikehad.

Mis on antikehad?

Antikehad on immuunsüsteemi poolt toodetud kaitsevalgud, mille ülesanne on reageerida organismile võõrastele ainetele.

Mõned antikehad kuuluvad inimese loomuliku immuunsüsteemi juurde. Teised võivad tekkida pärast:

• vereülekannet;
• raseduse ajal;
• raseduse katkemise või katkestamise järel;
• sünnituse käigus.

Enamasti ei põhjusta antikehade olemasolu inimesele endale mingeid vaevusi, kuid raseduse ajal võib osa neist mõjutada loodet.

Kuidas tekivad antikehad raseduse ajal?

Laps pärib poole oma veregrupi omadustest emalt ja poole isalt. Mõned loote isa poolt päritud antigeenid võivad olla ema organismile võõrad.

Kui loote punaliblesid satub ema vereringesse, võib ema organism hakata nende vastu tootma antikehi.

Seda võib juhtuda näiteks:

• sünnituse ajal;
• raseduse katkemise korral;
• raseduse katkestamise järel;
• invasiivsete protseduuride (näiteks amniotsentees või koorionibiopsia) käigus.

Erütrotsütaarseid antikehi leitakse ligikaudu kolmel rasedal sajast.

Miks on antikehade määramine oluline?

Antikehade avastamine võimaldab:

• hinnata võimalikku mõju lootele;
• valida vajadusel emale või lapsele sobivat vereülekannet;
• planeerida raseduse jälgimist.

Kui olete RhD-negatiivne, jälgitakse eriti hoolikalt anti-D antikehade teket ning vajadusel kasutatakse ennetavat ravi.

Mis on verekaart?

Kõigile rasedatele tehakse raseduse alguses:

• veregrupi määramine;
• erütrotsütaarsete antikehade sõeluuring.

Kui antikehi ei leita, korratakse uuringut tavaliselt raseduse teises pooles.

Raseduse alguses antakse Teile verekaart, kuhu on märgitud oluline info veregrupi ja antikehade kohta. Hoidke seda kaarti kogu raseduse ajal endaga kaasas ning säilitage see ka pärast sünnitust.

Kuidas antikehad võivad loodet mõjutada?

Mõned antikehad võivad läbida platsenta ja kahjustada loote punaliblesid.

Selle tagajärjel võib lapsel või vastsündinul tekkida:

• aneemia ehk kehvveresus;
• naha ja limaskestade kollasus;
• raskematel juhtudel loote või vastsündinu hemolüütiline haigus.

Kõige sagedasem põhjus on anti-D antikeha, mis võib tekkida siis, kui ema on RhD-negatiivne ja loode RhD-positiivne.

Lisaks võivad loodet mõjutada näiteks:

• anti-c;
• anti-K;
• anti-E;
• anti-C;
• anti-e;
• anti-k antikehad.

Nende leidmisel võib arst määrata sagedasemaid kontrolle ja vajadusel täiendavaid uuringuid.

Mõnel juhul võidakse uurida ka lapse bioloogilise isa vereproovi, et hinnata, kas lootel võib olla vastav antigeen.

Väga harvadel juhtudel võib vajalikuks osutuda loote vereülekanne juba raseduse ajal või sünnituse varasem lõpetamine.

Mis toimub pärast lapse sündi?

Pärast sünnitust hinnatakse vajadusel vastsündinu verepilti ja jälgitakse võimaliku aneemia või kollasuse tekkimist.

Harvadel juhtudel võib laps vajada vereülekannet või muud ravi.

Kuidas ennetatakse anti-D antikehade teket?

Kui olete RhD-negatiivne ja Teil ei ole anti-D antikehi, võib arst soovitada anti-D immunoglobuliini süsti.

See ravim aitab vältida Teie enda organismi poolt anti-D antikehade tekkimist.

Millal tehakse anti-D immunoglobuliini süst?

Anti-D profülaktikat kasutatakse näiteks:

• pärast sünnitust, kui RhD-negatiivse ema laps on RhD-positiivne;
• pärast amniotsenteesi;
• pärast koorionibiopsiat;
• pärast loote välist pööret;
• pärast raseduse katkemist või katkestamist teatud raseduse kestuse korral;
• mõnel juhul pärast emakavälise raseduse ravi.

Kas anti-D immunoglobuliinil on kõrvaltoimeid?

Enamikul juhtudel on ravim hästi talutav.

Võimalikud kõrvaltoimed on:

• süstekoha valulikkus;
• kerge palavik;
• peavalu;
• nahalööve.

Väga harva võib tekkida tugev allergiline reaktsioon.

Kui Teil tekib küsimusi rasedusaegsete antikehade või veregrupi kohta, arutage neid kindlasti oma ämmaemanda või arstiga.

Koostajad:
Verekabineti juhataja Liina Vassil
Naistenõuandla juhataja dr. Pille Vaas

---

Ultraheliuuringud raseduse ajal

Mis on ultraheliuuring?

Ultraheliuuring ehk sonograafia on uuring, mille abil hinnatakse loote arengut, seisundit ja raseduse kulgu.

Uuring põhineb ultrahelilainete peegeldumisel erinevatelt kudedelt. Saadud info põhjal moodustab aparaat pildi loote ja rasedusega seotud struktuuridest.

Ultraheliuuring on lootele ohutu.

Raseduse ajal kasutatakse kahte tüüpi ultraheliuuringut:

• tupekaudne (vaginaalne) ultraheliuuring – kasutatakse peamiselt raseduse varases järgus, tavaliselt kuni 10. rasedusnädalani;
• kõhukatete kaudu tehtav (transabdominaalne) ultraheliuuring – kasutatakse hilisemas raseduses.

Mõlema uuringu puhul on soovitatav enne uuringut põis tühjendada.

Kui palju ultraheliuuringuid tehakse raseduse ajal?

Tavapärase raseduse jälgimise käigus pakutakse:

• I trimestri ultraheliuuringut (NT-skriining);
• II trimestri ultraheliuuringut;
• vajadusel täiendavaid uuringuid III trimestril.

Kõrge riskiga raseduse või rasedustüsistuste korral võib arst määrata täiendavaid ultraheliuuringuid ka pärast 20. rasedusnädalat.

Normaalse raseduse korral ei ole III trimestri ultraheliuuring enamasti vajalik.

---

I trimestri ultraheliuuring (NT-skriining)

Millal uuring tehakse?

I trimestri ultraheliuuring tehakse tavaliselt 11.–13. rasedusnädalal.

Uuringut pakutakse kõigile rasedatele ning see on vabatahtlik.

Uuringu viib läbi vastava väljaõppe saanud:

• naistearst;
• radioloog;
• ämmaemand.

Mida uuringul hinnatakse?

Uuringu eesmärk on:

• hinnata loote arengut;
• täpsustada kromosoomhaiguste riski;
• avastada võimalikke arenguhäireid.

Selle käigus mõõdetakse loote kuklavoldi paksust ehk läbikumavust (NT – nuchal translucency).

Suurenenud kuklavoldi paksus võib olla seotud suurema kromosoomhaiguste või arenguhäirete riskiga ning vajada täiendavaid uuringuid.

---

II trimestri ultraheliuuring

Millal uuring tehakse?

II trimestri ultraheliuuring tehakse kõige sagedamini 20. rasedusnädalal (19.–21. nädalal).

Uuringut pakutakse kõigile rasedatele ning see on vabatahtlik.

Mida uuringul hinnatakse?

Uuringu eesmärk on hinnata loote arengut ja avastada võimalikke suuremaid arenguhäireid.

Mõõdetakse näiteks:

• loote pea mõõtmeid;
• reieluu pikkust;
• kõhu ümbermõõtu.

Nende näitajate põhjal hinnatakse:

• loote oletatavat kaalu;
• loote kasvu vastavust raseduse kestusele;
• eeldatavat sünnitustähtaega.

Milliseid loote struktuure vaadatakse?

Ultraheliuuringul hinnatakse võimaluse korral:

• kolju ja aju arengut;
• nägu;
• südant ja nelja kambri vaadet;
• vahelihast;
• magu ja maksa;
• neerusid ja kusepõit;
• kõhuseina;
• lülisammast;
• käsi ja jalgu;
• sõrmi ja varbaid;
• suguelundeid.

Lisaks hinnatakse:

• loote asendit emakas (pea-, tuhara- või ristiseis);
• lootevee hulka;
• platsenta asukohta;
• nabaväädi ehitust ja kolme veresoone olemasolu.

---

Tasulised ultraheliuuringud naistenõuandlas

Naistenõuandlas on kasutusel kaasaegsed ultraheliaparaadid, mis võimaldavad lisaks tavapärasele rasedusaegsele uuringule teha ka tasulisi uuringuid.

3D/4D ultraheliuuring

Rasedatele pakutakse võimalust teha loote 3D/4D ultraheliuuringut.

Sobivaim aeg selleks on tavaliselt 24.–28. rasedusnädal.

Oluline on teada, et loote asend võib mõjutada uuringu tulemust ning alati ei ole võimalik saada selget pilti lapse näost.

Tasuline 2D ultraheliuuring

Raseda soovil on võimalik teha ka tasuline 2D ultraheliuuring.

Uuringule registreerimine ja piltide salvestamine

Uuringule registreerumise võimaluste kohta saab infot naistenõuandlast.

Ultraheliuuringu ajal:

• ei tehta paberile väljatrükke;
• patsiendil ei ole lubatud ise uuringu ajal pildistada ega filmida.

Soovi korral on võimalik uuringu käigus tehtud pilte salvestada mälupulgale. Salvestamise soovist tuleb teada anda enne uuringu algust.

Koostanud: dr. Pille Vaas
Allikas: Eesti Naistearstide Selts „Raseduse jälgimise juhend“

---

 

Raseduse ajal võib tavapärast tööd jätkata, kui töötingimused on ohutud ning järgitud on rasedate töötajate töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.

Tööandja peab hindama võimalikke ohutegureid ning vajadusel kohandama töötingimusi, et tagada raseda ja lapse tervise kaitse.

---

Tööd, mida raseduse ajal teha ei tohi

Rasedat ei tohi rakendada töödel, millega kaasneb:

• punetistesse nakatumise oht, kui puudub piisav immuunsus;
• toksoplasmoosi nakatumise oht, kui puudub piisav immuunsus;
• töötamine kõrge õhurõhu tingimustes;
• kokkupuude plii või selle ühenditega;
• allmaatöö.

---

Tööga seotud ohutegurid, millele tuleb tähelepanu pöörata

Raseduse ajal tuleb hinnata võimalikke ohutegureid, näiteks:

Füüsikalised ohutegurid

• vibratsioon ja põrutused;
• tugev müra;
• kahjustav kiirgus;
• pidev töötamine väga kõrgel või madalal temperatuuril.

Keemilised ohutegurid

• kokkupuude ohtlike kemikaalidega.

Füsioloogilised ohutegurid

• raskuste tõstmine ja teisaldamine;
• pikaajaline seismine või istumine;
• sundasendid ja korduvad liigutused;
• suur füüsiline koormus või väga kiire töötempo.

Psühholoogilised ohutegurid

• suur vaimne koormus;
• pidevat tähelepanu nõudev töö;
• üksinda töötamine;
• monotoonne töö.

---

Vajadusel kohandatakse töötingimusi

Raseda tervise kaitsmiseks võib olla vajalik:

• tööülesannete muutmine;
• töökoormuse vähendamine;
• sobivate puhkepauside võimaldamine;
• tööaja korralduse muutmine;
• üleviimine sobivamatele töötingimustele.

Kui Teil on küsimusi töö jätkamise või töötingimuste sobivuse kohta raseduse ajal, arutage neid oma ämmaemanda või naistearstiga.

---

Lisainfo: Tööelu portaal

Raseduse, sünnituspuhkuse ning vanemahüvitisega seotud ajakohase info leiate järgmistest allikatest:

• Ema vanemahüvitise ja emapuhkuse kohta leiate info vastavatest riiklikest teenustest siin.
• Isa vanemahüvitise ja isapuhkuse kohta leiate info vastavatest riiklikest teenustest siin.
• Ravikindlustuse kohta leiate lisainfo Tervisekassa kodulehelt.