Proovitükist diagnoosini: patoloogiateenistuse roll ülikoolihaiglas (29.05.2026)
Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistus on üks neist haiglaüksustest, kuhu patsiendid ise kunagi ei satu, kuid mille töö mõjutab otseselt patsiendi diagnoosi ja raviplaani. Kui arst võtab patsiendilt uuringu või protseduuri käigus koetüki või rakuproovi, saadetakse see patoloogiateenistusse, kus tegeletakse selle detailse analüüsiga.
Patoloogiateenistus on kaasaegne diagnostikakeskus, kus uuritakse kudesid ja rakke ning mille hinnangutest sõltuvad patsiendi edasised raviotsused. Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistuse juhi, arst-õppejõu dr Margus Reimanni sõnul on teenistuse roll ülikoolihaiglas tagada täpne, kiire, kvaliteetne ja usaldusväärne patoloogiline diagnostika. „Patoloog ei tee lõplikke raviotsuseid, kuid annab selleks vajaliku ja kõige olulisema sisendi – kas tegemist on põletiku, healoomulise muutuse või näiteks kasvajaga. Teenistuse töö mõjutab otseselt patsiendi diagnoosi ja ravi,“ selgitas dr Reimann.
Lihtsustatult tähendab see patsiendi jaoks järgmist: kui uuringul, näiteks endoskoopilisel uuringul või operatsioonil, võetakse kehast proovitükk, saadetakse see patoloogiateenistusse. „Need materjalid, mis patsiendilt võetakse, jõuavad laborisse ning meeskond valmistab materjali valmis selliselt, et patoloog saaks seda mikroskoobi all hinnata ja tõlgendada,“ selgitas teenistuse juhtiv bioanalüütik Piret Mängel. Uuringutega tegelemine toimub vastavalt uuringuliigile ja materjal läbib vastavad tehnilise töötluse etapid.
Uuringute käsitlemisega on seotud kõik teenistuse töötajad ning tööprotsess on aeganõudev, vajades ülimat täpsust. „Kui materjal jõuab laborisse, peab see esmalt fikseeruma. See on vajalik materjali lagunemise peatamiseks ja kudede tugevdamiseks,“ selgitas teenistuse histotehnika töölõigu eest vastutav bioanalüütik Katrin Paloots, kelle sõnul peab koeline materjal formaliinis olema vähemalt ööpäeva, vahel ka kauem. „Seejärel asendatakse vesi koes parafiiniga, mis hangudes toetab kude, võimaldades teha üliõhukesi lõikeid ilma kude purustamata. Selleks, et valgus saaks koest läbi tungida ja mikroskoobi all pilti tekitada, lõigatakse koematerjalist paari mikromeetri paksused viilud,“ selgitas Paloots.
Struktuuride eristamiseks ja diagnoosimiseks viilud värvitakse – värvid toovad esile rakkude suuruse, kuju ja paiknemise, mille põhjal patoloog saab eristada mikroskoobi all terveid rakke haigetest. Kliinikumi patoloogi dr Liisi Anette Toropi sõnul tellitakse vajadusel lisauuringuid, mis aitavad diagnoosi täpsustada. Lisauuringud pikendavad vastuse valmimist, kuid annavad täpsema info raviotsuste tegemiseks. „Peamine töö on elusate patsientide proovidega, millest kõige rohkem on biopsiaid ja operatsioonimaterjale. Näiteks võib operatsioonimaterjal olla väike nahatükk, aga ka terve jämesool. Materjalide puhul on oluline välja selgitada, kas muutus on näiteks põletikuline või on tegu kasvajaga, sest just see teave määrab edasise ravi,“ selgitas dr Torop.
Kiiretes ja kriitilistes olukordades tehakse ka erakorralisi uuringuid. Operatsiooni ajal võib kirurg saata kiiruuringu patoloogiateenistusse, et saada esmane vastus, kuidas operatsiooni edasine käekäik peaks olema. „Näiteks aitab see operatsiooni ajal otsustada, kas kasvaja on täielikult eemaldatud või tuleb operatsiooni jätkata,“ selgitas teenistuse juht dr Reimann. Patoloogiateenistus tegeleb ka proovide pikaajalise säilitamisega. „Hoiame parafiinplokke seaduse järgi arhiivis 30 aastat, mis võib patsiendi jaoks osutuda väga oluliseks. Nii saame patsiendi uut proovi võrrelda varasemaga või testida sellel ravivõimalusi,“ lisas dr Reimann.
Ülikoolihaiglale omaselt kaasatakse vajadusel keerulisemate või väga harva esinevate juhtumite puhul rahvusvahelised spetsialistid, et patsiendile oleks tagatud täpne diagnoos ja parim raviplaan. „Selline haiglasisene ja rahvusvaheline koostöö on oluline osa tööst, mille eesmärk on tagada patsiendile parim võimalik ravitulemus,“ selgitas teenistuse juht.
2025. aastal tehti patoanatoomilisi lahanguid umbes paarisaja ringis, samas kui elusate patsientide uuringuid on kordades rohkem, üle 40 000. „Viimase kümne aastaga on uuringute hulk märgatavalt suurenenud ja prognoosid näitavad, et kasv jätkub. Seda mõjutavad sõeluuringute osalusprotsendid, rahvastiku vananemine, aga ka täpsem diagnostika, mis nõuab rohkem lisauuringuid,“ sõnas dr Reimann.
Kuigi patoloogia jääb patsiendi jaoks sageli nähtamatuks, on selle roll ravi õnnestumisel keskne. „Patoloogiateenistusse saadetud proov ei tähenda automaatselt midagi halba – vastupidi, see on patsiendi jaoks võimalus saada täpne diagnoos ja õige ravi. Need aitavad kinnitada või välistada haigusi, hinnata põletikke, jälgida ravi mõju või lihtsalt saada täpsem ülevaade sellest, mis kudedes toimub. Sageli on proov vajalik hoopis selleks, et arst saaks kindel olla, et kõik on korras,“ selgitas dr Reimann.
Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistuses töötavad patoloogid, tsütoloog, arst-residendid, bioanalüütikud, laborandid, laboritehnikud, labori abilised ja labori logistikud. Kliinikumi patoloogiateenistuse töö tugineb rahvusvahelisele ja riiklikele standarditele ning vastab riiklikele tervishoiu kvaliteedipõhimõtetele. Patoloogiateenistus on akrediteeritud meditsiinilaborina ISO standardi järgi, tagades sellega patsiendile usaldusväärse ja kõrge tasemega teenuse.
Kliinikumi Leht
