Rahvusvaheline ämmaemandate päev: Eestis on turvaline olla rase, sünnitada ja olla ema! (05.05.2024)

Täna, 5. mail tähistatakse rahvusvahelist ämmaemandate päeva, et tunnustada nende panust. Tartu Ülikooli Kliinikumis töötab 96 pühendunud ämmaemandat, kellest üks, Siiri Põllumaa, avas Kliinikumi Lehele ukse ämmaemanda rolli sügavamale mõistmisele, olulisusele ja mitmekesisusele.

Milline on ämmaemanda kõige olulisem roll sünnitusprotsessis?

Ämmaemanda kõige olulisem roll on naise jõu ja sisemise tarkuse tunnustamine ja toetamine, haavatavuse mõistmine, turvatunde pakkumine ning usalduse hoidmine ämmaemandusabi suhtes. Ämmaemandad saavad luua turvalise suhte perega, kannatlikult ja hinnangutevabalt kuulata ära ootused, aidata orienteeruda meeletus infohulgas ning leida toimivaid ja tõenduspõhiseid viise kõigile turvaliseks ja rahulolu pakkuva kogemuse saamiseks.

Kuidas on ämmaemandate töö ajas muutunud?

Olen elanud huvitaval ja väljakutseterohkel ajal ning olnud muutuste sees 80ndate keskpaigast. Kui siis oli ämmaemand rasedate jälgimisel veel vaid arsti sekretär ja sünnitusel lapse kinnipüüdja, siis 90ndatel said kokku kaks arengut – naised nõudsid tagasi oma sünnitust ja ämmaemandad oma rolli naiste toetamisel kogu elukaare vältel – pereplaneerimine ja naise tervis, raseduse planeerimine ja rasedus, ettevalmistus vanemluseks, sünnitus ja sünnitusjärgne aeg, imetamine. Samal ajal said ämmaemandad võimaluse omandada kutsealast kõrgharidust, peatselt ka jälgida iseseisvalt rasedusi, võtta vastu sünnitusi, pakkuda kodusünnitusabi, teha sünnitusjärgseid koduvisiite, pakkuda pereplaneerimis- ja seksuaalalast nõustamist.

Väga oluliseks mõjutajaks on olnud teiste riikide ämmaemandate eeskuju ja kogemus, rahvusvaheliste organisatsioonide abi õppekavade ja regulatsioonide loomisel. Samuti on arengut mõjutanud naiste võimalus hankida tõenduspõhist teavet ning olla oma valikutes ja otsustes vaba. Koostöös naistearstide ja tervishoiusüsteemiga oleme suutnud luua turvalise ja hästi toimiva emadushoolduse süsteemi, mida nüüd tunnustatakse ja tuuakse eeskujuks ka mujal Euroopas. Eestis on turvaline rase olla, sünnitada ja ema olla!

Millisena näete ämmaemandate peamisi väljakutseid ja võimalusi tulevikus?  

Tuleb nõustuda, et iga põlvkond kujundab oma n-ö „emaduskultuuri” – kokkulepped, kuidas me rasedad oleme, kuidas sünnitame ja emad oleme, mis väärtused on meile olulised. Samas kasvab peale ka uus ämmaemandate põlvkond, kes seda kultuuri kujundab ja hoiab. Vanema põlve ämmaemandatel võib olla keeruline mõista noortele omast kärsitust ja soovimatust eesmärgi nimel pingutada, suhtemustrite mitmekesisust, digimaailma mõju vaimsele tervisele ja suhetele. Põlvkondade vahelised sidemed on ajas nõrgenenud, oma pere ja lähedaste vanemate naiste toetus on asendunud Facebooki beebigruppidega. Infohulga ja vastukäivate nõuannete rohkus võib tekitada ebakindlust ja mõjutada naiste vaimset tervist, mis omakorda mõjutab toimetulekut ja suhteid.

Naised on ühest küljest muutunud oluliselt teadlikumaks ja nõudlikumaks, samas kärsitumaks. Soove ja ootusi on seinast seina – „tehke kõike, mida oskate ja suudate” versus „ei soovi ühtegi sekkumist”, neid soove arvestada või ebarealistlikust selgitada võib olla uskumatult keeruline väljakutse.

Kuidas on meditsiinitehnoloogia ja -tavad mõjutanud ämmaemandate tööd ning milline on olnud teie kohanemisprotsess nende muutustega?

Teadmiste ja tehnoloogia areng on ühest küljest muutnud järglaste saamise protsessi oluliselt turvalisemaks, kõrgel tasemel ja õigeaegset abi saavad ka need, keda veel hiljuti ei osatud aidata (geneetika, lootemeditsiin, kunstlik viljastamine jne). Samas võivad perede ootused olla ebarealistlikult kõrged või romantiseeritud ja reaalsus tabab värskeid vanemaid oodatust keerulisemana nii vaimselt kui füüsiliselt. Olen enda jaoks üritanud leida tasakaalu tõenduspõhisuse ja kõhutunde vahel, arvan end hästi mõistvat tehnoloogia arengu mõju perede abistamisel. Samas ei ole elus soovinud olla vaid tubli klinitsist, vaid mõista naiste valikuid ka alternatiivide suhtes.

Kas ämmaemanda jaoks on iga sünnitus omamoodi eriline?

Mõistagi on iga sünnitus väga eriline,  pere oodatud kõrghetk! Igal sünnitusel imestan, kuidas see ikka nii saab olla! Loodus on aja jooksul sünnitusprotsessi peaaegu täiuseni disaininud, ometi ei tea me sellest veel kaugeltki kõike. Lisaks on eriline naiste ja perede siiras tänu abi ja toetuse eest, ka mitmeid aastaid peale sünnitust! Lapsed, kes ütlevad: „Aa, ma tean, sina olid see ämmaemand, kes nägi mind enne kui emme ja tegi mulle esimese pai!”. Samuti on tehnoloogia ja teadmiste areng andnud võimaluse sekkuda, enamasti põhjendatult ja parima võimaliku tulemuse lootuses.

Suure koormusega töötades võib abilistel see lihtne asjaolu, et iga sünnitus on eriline, meelest minna. Raseduse jälgimisel ja sünnitusel tehtavad toimingud ning olukorrad võivad ämmaemanda jaoks olla kümneid kordi päeva jooksul korduvad ja rutiinsed, naise ja pere jaoks aga uudsed, ehmatavad või ebaselged, vajades aega ja taktitunnet selgitamisel.

Kas saaksite jagada mõnda nõuannet noortele ämmaemandatele või neile, kes kaaluvad ämmaemanduse karjääri valikut?

Glamuuri on vähe, rikkaks ei saa keegi, kuulsaks saavad vähesed! Küllaga on rahulolu- ja tänutunnet, armastust ja kannatamist, protsessi ja suhete ilu ja valu. Kiiret tegutsemist on oluliselt kergem õppida kui tarka ootamist! Empaatia, kannatlikkus ja pingetaluvus on need võtmeomadused, ilma milleta on väga keeruline ämmaemand olla.

Kliinikumi Leht