220 aastat ravi-, õppe- ja teadustööd (31.01.2024)

„1. mail avati Tartu Ülikooli meditsiiniline clinicum ehk haigla. Kõik vaesed haiged võivad sinna pöörduda ja loota, et kui nende haigus kliinikusse vastuvõtuks sobib ja kõik voodid veel hõivatud ei ole, paigutatakse nad kas haiglasse või külastatakse neid kodus, kusjuures arstiabi ja ravimid ja haiglas ülalpidamine on tasuta“. Sel moel teavitas Tartu Ülikooli Kliinikumi avamisest patoloogia, semiootika, teraapia ja kliiniku korraline professor Daniel Georg Balk Tartu ajalehes. Tänaseks hävinud Dahlströmi eramaja, milles Kliinikum tööd alustas, asus Võru, Lille ja Tähe tänava vahelisel alal.

Nii algas 220 aastat tagasi Kliinikumi ambulatoorne ravitöö ning vähem kui kaks nädalat hiljem, 13. mail 1804 ka haiglaravi, kui hospitaliseeriti esimene patsient. 1804. aastal raviti kliinikus kokku 90 statsionaarset ja ambulatoorset patsienti. Ravitöö seadmeteks olid termomeeter, baromeeter, galvaaniline aparaat ja elektrimasin. Patsientide hospitaliseerimise otsustas prof Balk ning iga patsiendi kohta peeti haiguslugu. Kui patsient lahkus haiglaravilt või suri, kanti haiguslugu kliinikus täielikult prof Balki selgituste saatel ette.

Sarnaselt praeguse ajaga, toimus ka 220 aastat tagasi ravitööga paralleelselt õppetöö. Pärast seda, kui prof Balk oli kliiniku avanud, alustasid praktiseerimist ka üliõpilased, jagunedes kuulajateks ja praktikantideks. Kuulaja rolliks oli kahe semestri jooksul tutvuda patsientide seisundiga, uurimismeetodite, diagnoosimise ja haiguse kuluga. Seejärel võis üliõpilane praktikandina alustada koos kliiniku direktoriga patsientide ravimist. Kliinilised harjutused toimusid igapäevaselt.

Kliiniku avamine tõi kokku nii palju abivajajaid, et 8-kohalisele statsionaarile käis see üle jõu. Seetõttu teavitas prof Balk 1806. aastal ajalehes, et Tartu Ülikooli Kliinik ei ole heategev asutus, vaid ette nähtud meditsiini õppivate noormeeste praktiliseks õppeks. Ühtlasi anti teada, et kliinikusse ei saa vastu võtta neid haigusi, mida üliõpilased on varem korduvalt näinud, mis on ravimatud või väga nakkavad. Küll aga oli prof Balk valmis igal päeval kell 10.00–11.00 tasuta vastu võtma patsiente ja ka ravima, kui nad endale ise ravimid ja põetusvahendid saavad muretseda. Kiiret ravi vajavaid patsiente võeti vastu igal ajal ning kodustes tingimustes voodirahu vajavaid haigeid oli professor valmis kodus külastama või saatma selleks mõne üliõpilase. Samuti pani professor vaestele lastele tasuta kaitserõugeid.

Tegevus Dahlströmi eramajas kestis 1808. aastani. 1803. aastal oli Tartu Ülikooli ehituskomisjon teinud ettepaneku rajada Toomemäele arstiteaduskonna jaoks aastate 1803–1805 jooksul anatoomikum ning aastatel 1806–1808 clinicum, mille moodustavad meditsiini-, kirurgia- ja sünnitusabi kliinikud. Toomemägi oli tollal unarusse jäetud kasutuseta maa koos Toomkiriku varemete ja kasarmu laatsareti ehk sõjahaiglaga. Just sellesse hoonesse oligi otsustatud rajada Kliinikumi esimene oma hoone. Tänapäeval asub Toomemäel selles hoones Riigikohus. Toona oli pärast suurt 1775. aasta tulekahju loobutud Toome ala korrastamisest, linnaelanikud rajasid sinna hütte ning pidasid koduloomi.

Johann Wilhelm Krause poolt projekteeritud hoone ehitus algas 1805. aasta juulis. Selleks, et mahutada kolme kliinikut, ehitati hoonele ka teine korrus. Teisel korrusel asusid sisehaiguste kliinik ja kirurgiakliinik ning esimesel korrusel sünnitusosakond. Kelder mahutas pesu- ja pagarikoja, samuti oli see hoidlaks vedelikele – õlule, äädikale, piiritusele ja teistele. 25. juulil 1808 vastu võetud majas oli 10 voodikohta mõeldud sisehaiguste jaoks (nn meditsiinikliinik), kirurgiakliinikule 6 ja sünnitusosakonnale 2 voodikohta. Tõenäoliselt oli huvi uue maja vastu suur, mistõttu tuli prof Balkil taaskord ajalehe vahendusel teada anda, et kõigil, kes Tartu Ülikooli Kliiniku hoonet seestpoolt näha soovivad, peab olema sissepääsuluba või prof Balki nõusolek. Teaduslikel eesmärkidel kliiniku külastamiseks tuli pöörduda kliinikute direktori poole – sünnitusabis prof Deutchi, kirurgias prof Kauzmanni ja meditsiinikliinikus prof Balki poole.

220 aastaga on Tartu Ülikooli Kliinikumi algusaastate 18 voodikohast saanud 963 voodikohta. Mõne üksiku töötajaga haiglast on saanud Eesti üks suurimaid tööandjaid, kus üheskoos töötab patsientide parima ravi nimel 4900 töötajat. Kui 1804. aastal raviti aastas 90 patsienti, siis 2023. aastal raviti Tartu Ülikooli Kliinikumi haiglaravil 41 022 patsienti, lisaks päevaravis 18 636 patsienti. Ambulatoorseid arsti vastuvõtte tehti 510 163 ning õe ja ämmaemandate vastuvõtte 139 113. Elundisiirdamisi tehti aastas 70. Tagades ööpäevaringselt ka erakorralise abi kättesaadavust, pöördus Kliinikumi EMOsse ja teistesse valvekabinettidesse 82 855 patsienti. 2023. aastal ilmus Kliinikumi töötajate poolt 323 teadusartiklit ning algatati 119 kliinilist uuringut. Seda kõike selleks, et jätkuvalt viia teadus patsientide teenistusse.

Seda, kuidas Kliinikumi esimesed kolm kliinikut, sisekliinik, kirurgiakliinik ja naistekliinik ravitööd mitusada aastat tagasi alustasid, saab lugeda pikemalt Kliinikumi Lehe veebist.

Kliinikumi Leht

Allikad:
Tartu Ülikooli Kliinikum 200 (2004).
Tartu Ülikooli Kliinikumi statistika töölaud

Fakte

  • 1632. aastal rajatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas pidi töötama kaks professorit: üks, kes luges haigusi ja nende ravi ning teine, kes õpetas füüsikat, botaanikat, anatoomiat ning korraldas igal aastal ka lahangu. Arstiteaduskonnas õnnestus aga täita üks professori ametikoht – 1632 kutsuti ametisse meditsiiniprofessor Johann Below. Arstitudengite täpne arv on teadmata, ent see oli väga väike.
  • 1710. aastal katkes sõjategevuse tõttu ülikooli tegevus, kuniks Vene keiser Paul I otsustas 1799 asutada Tartusse ülikooli. Vene alamail oli keelatud astuda Euroopa ülikoolidesse, et takistada valgustus- ja revolutsiooniideede levikut Venemaale. Nii tuli Kuramaa, Liivimaa ja Eestimaa rüütelkondadel kokku leppida ülikooli asukohas – lisaks Tartule oli valikus ka Pärnu ja Miitav.
  • 1802. aastal oli Tartus elanikke 3534 ning linnas puudusid sobilikud hooned õppetegevuseks ülikoolile eraldatud Maarja kiriku ja Toomemäe aladel.
  • 1802. aastal oli arstiteaduskonnas ette nähtud neli professuuri: 1) anatoomia, füsioloogia, kirurgia ja sünnitusabikunst; 2) patoloogia, semiootika, teraapia kliinik; 3) dieteetika, riiklik ja populaarne arstiteadus ning farmakoloogia; 4) keemia ja farmatseutika. Kuna kõiki õppetoole ei õnnestunud täita, töötas arstiteaduskonnas 1802. aastal kolm professorit: anatoomia, füsioloogia ja kohtuarstiteaduse korraline professor Martin Ernst Styx, patoloogia, semiootika, teraapia kliiniku korraline professor Daniel Balk ning keemia ja farmaatsia professor Edmund Arzt. 1804 lahutati kirurgia sünnitusabist ja muudeti iseseisvaks professuuriks, sünnitusabi lugemine sai veterinaaria professori ülesandeks.
  • 1802. aastal kestis arstiteaduskonnas õppeaeg kaks, 1807 kolm ning alates 1838 viis aastat.
  • Ülikooli 1802. aasta põhikirja järgi tuli avada kliiniline instituut 14 voodikohaga ning sünnitushaigla 6 voodikohaga, samuti anatoomiline teater (theatrum anatomicum). Anatoomikumi ja kliiniku hooned olid ehitatavate rajatiste esmajärjekorras, ent valmimine võttis aega.
  • 1808. aastal Toomel avatud clinicumis paiknesid voodid üksteisest kindlas kauguses, voodis oli madrats, 2–3 patja ja villane tekk. Voodi kõrval olevale väikesele lauale toodi toit, jook ning ravimid. Patsiendi voodi kohal rippus must tahvel, kuhu märgiti patsiendi nimi, vanus, hospitaliseerimise kuupäev, diagnoos, seisund ja määratud ravimid. Palatis oli ka kätepesukoht koos seebi ja käterätikuga. 1873. aastal pandi majja veevärk, seni toodi vesi vallikraavi kaevust ning pesuvesi Emajõest.
  • 1808. aastal avatud kolmes kliinikus töötas lisaks kliinikute juhatajatele assistent, kes täitis samal ajal kirurgia- ja sünnitusabikliiniku arsti kohuseid, kaks põetajat ja kolm teenijat.
  • 1818. aastal seati clinicumis sisse kliiniline apteek.
  • 1843 kolis sünnitusabikliinik kõrvalmajja, kus tegutses kuni Maarjamõisa meditsiinilinnaku valmimiseni 2008. aasta lõpuni.
  • 1844–1845 toimunud ümberehituste käigus sai hoone tänapäevani püsinud ilme ning maja ette rajati sõidutee.

ESIMESED KLIINIKUD

SISEKLIINIK

  • Prof Balki poolt 1. mail 1804 avatud teraapiakliinik oli tänase sisekliiniku eelkäija, mis pakkus nii ambulatoorset kui statsionaarset ravi. Kliinik oli üks esimeste seas Euroopas.
  • 1804 pani prof Balk aluse ka kliinilis-anatoomisele suunale ning alustas polikliiniliste õppustega, mis olid toona esimesed Venemaal.
  • 1808. aastal kolis sisekliinik koos kirurgia- ja sünnitusabikliinikuga uude clinicumi majja Toomel, kus ravitöö toimus esialgu 10 voodikohal. Pärast sünnitusabikliiniku kolimist kõrvalmajja, tõusis voodikohtade arv 22 ning pärast kirurgiakliiniku maja valmimist 19. sajani lõpus 54.
  • Kui 19. sajandi II pooles raviti kliinikus keskmiselt 200–300 patsienti, siis sajandi lõpuks kasvas patsientide arv 500ni.
  • Juunist augustuni kliinik ei töötanud.
  • Sisekliinikus raviti nakkushaigusi, leeprat, närvisüsteemi tõbesid. Sisehaiguste alla kuulusid näiteks ka lastehaigused ja kardioloogia.
  • Patsientide vastuvõtmisel tehti valik õppetöö vajadusi silmas pidades. 1803–1827 raviti kliinikus 509 korral palavikku, 237 korral põletikke ning 508 korral cachexia´t.
  • 1820 hankis prof Balki ameti järglane Johann Friedrich Erdmann kliinikule kas stetoskoopi, mis olid esimesed Venemaal. See pani alguse uuele diagnostika ajastule sisekliinikus.
  • 1844. aastal sai kliinik mikroskoobi, mis pani alguse kliinilisele laboratooriumile.
  • 19. sajandi keskel eraldati sisehaiguste kliiniku ja polikliiniku juhtimine. Sisehaiguste lugemine ja kliiniku juhtimine roteerus kliiniku juhatajate vahel.
  • 1869–1871 olid patsientideks enamasti eestlased, vähemal määral lätlased ja sakslased ja harvem venelased.
  • 1860 eraldati sisehaigustest patoloogia eriala ning loodi Patoloogia instituut.
  • 1876–1886 olid hopsitaalkliiniku esimesed juhatajad olid Alfred Vogel ning Friedrich Hoffmann, seejärel Karl Dehio (1886–1903), kes seadis endale kõrged eesmärgis kliiniku ravi- ja õppetöö arendamisel.
  • Sisehaiguste polikliinik asus samuti Toomel sisekliiniku ruumides, vastuvõtuks olid eraldatud kaks ruumi. 1879. aastal raviti aastas 2197 patsienti, 1889. aastal aga juba 3296. Üliõpilaste arv kasvas samas vahemikus 42lt 104 üliõpilaseni.
  • 1891–1892 laienes polikliinik Ülikooli 16 majja, kus kuues ruumis seati sisse auditoorium, haigete vastuvõtu- ja ooteruum, haigete uurimise ruum ja laboratoorium. Polikliinikut juhatas direktor, kelle juures töötas ka assistent, kogemustega arst. Ülejäänud personal koosnes üliõpilastest ja praktikantidest. Iga päev kell 14–17 toimus patsientide tasuta vastuvõtt ning raskete haigete külastamine kodus. Lisaks sisehaigustele hakati vastu võtma ka lapsi ja ravima ka nina-kõrva-kurguhaigusi.

KIRURGIAKLIINIK

  • Kuna kirurgia oli läbi aastasadade olnud ennekõike sõjakirurgia, mille eesmärgiks vigastatute või haigete elundite ja kudede kirurgiline eemaldamine, oli kirurgias akadeemilisel tasemel teadmiste omandamine võimalik vaid vähestes ülikoolides. Seega avati Tartus 1804. aastal iseseisev kirurgia õppetool võrreldes saksa keelt kõnelevate riikidega väga varakult.
  • Esimene kirurgiaprofessor oli Michael Kauzmann (1804–1810), kes juba 1805 võimaldas üliõpilastel teha operatsioone laipadel ning viis sisse praktilised harjutused sidumisõpetuses.
  • Eeldatavasti asus kirurgiakliiniku ambulatoorne vastuvõtt Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal, kus olid hoiul ka kirurgiainstrumendid ja -aparaadid, mis kingiti ülikoolile Alexander I poolt.
  • Kirurgiakliiniku varustusse kuulusid Wolffsohni aparaat, neli hõbekateetrit, truakaar punkteerimiseks, sondid ja kateetrid, Belli bronhotoom, kuultangid ja -lusikas, sünnitusabiinstrumendid, Richteri bronhotoom ning mõned hambaraviinstrumendid.
  • 1806. aastal avati kirurgiakliiniku statsionaar, mis oli üks esimesi Venemaal.
  • 1808. aastal kolis kirurgiakliinik Toomele, kus ravitöö toimus 6 ravivoodil kuni aastani 1843, mil naistekliinik kolis oma majja. Seejärel suurenes kirurgiakliiniku tegevus 22 ravivoodini.
  • 1814–1834 viis Johann Christain Moier kirurgia õppesse operatiivkirurgia praktilised harjutused. Moierit peetakse Tartu kirurgiakoolkonna rajajaks. Tema tulekuga sai Tartus alguse anatoomiliste ja patoloogiliste struktuuride tundmisel põhinev teadusliku suunaga kirurgia – see oli eelis, mis oli tollal vaid üksikutel Euroopa ülikoolidel.
  • 1836 – 1840 esitas Nikolai Pirogov esimesena kirurgidele nõuded operatsioonipiirkonna tundmaõppimise kohta, pannes sellega aluse kirurgilisele anatoomiale. Ta koostas ka topograafilis-anatoomilise atlase.
  • Pirogov tegeles ka ortopeedilise kirurgia ja rinoplastilise kirurgiaga, tõenäoliselt tegi ta 1835. aastal esimese rinoplastilise operatsiooni.
  • 1841–1871 juhtis kirurgiakliinikut Georg Adelmann, kelle ajal oli kliinikus 24 voodikohta. Enamus kliiniku patsiente olid eestlased, statsionaaris ulatus patsientide arv 200ni, suuri operatsioone tehti 160, polikliinikus käis aastas patsiente kuni 1000.
  • Adelmann kasutas eeternarkoosi 1847, siiski pole päris täpselt teada, millal tehti seda päris esimest korda.
  • Ernst von Bergmanni (1871–1878) eesmärk oli parandada kirurgiakliiniku tingimusi ning tema ettepanekul ehitatud kirurgiakliiniku hoone avati 1875. aastal. Kirurgiakliiniku hoone oli ühendatud vana majaga. Uues kliinikus oli 40 voodit ning iga-aastane patsientide arv tõusis 200lt 400le.
  • 1875. alustas Bergmann kirurgias antiseptikaperioodi ning haavu hakati ravima Listeri antiseptilise meetodi järgi. Ta nõudis, et haiglatöötajad kannaksid valget vormiriietust ning et kõik peseksid enne operatsiooni käsi. Ühtlasi võttis kasutusele materjalide sterilisatsiooni kuuma auruga.
  • Järgmisel kliiniku juhil, Eduard Wahlil (1879–1890) oli teeneid veresoonte haiguste, soolesulguse ja lastekirurgia alal.. Wahli juhtimisel tehti kirurgiakliinikule 1887–1889 juurdeehitus ning haiglapatsientide arv kasvas 500le, ambulatoorsete patsientide arv 1500le.
  • Aastatel 1890–1905 kirurgiakliinikut juhtinud juht Wilhelm Koch pööras erilist tähelepanu kõhuõõne ägedatele haigustele.
  • 1886. aastal viis Koch läbi kopsuoperatsiooni – pneumotoomia, mis oli esimene nii Venemaal.
  • 1890ndatel töötas kliinik aastaringselt, kas suvekuudel, kliinikus oli 86 voodikohta aastas tehti 500 suurt operatsiooni ning kirurgiakliiniku polikliinikut külastas aastas kuni 6000 patsienti.
  • Kirurgiakliinikul oli võimekus erakorralisteks olukordadeks avada kuni 140 voodikohta. Riia ja Köningsbergi ning Peterburi ja Moskva vahel oli Tartu kirurgiakliinik kaua aega ainus kirurgiline haigla.
  • 1895 jaotati kirurgia õpetamine kolmeks: 1) kirurgiakliinik ja polikliinik, mis nimetati kateedriks; 2) operatiivkirurgia ja üldkirurgia koos desmurgiaga; 3) hospitaalkirurgia kliinik.
  • 1899 valiti hospitaalkirurgia kliiniku juhatajaks määrati Werner Zoege von Manteuffel, kes saavutas kogu maailmas kuulsuse steriliseeritud kummikinnaste kasutusele võtmisega.

NAISTEKLIINIK

  • 1805. aastal prof Christian Friedriech von Deutch, kes oli sünnitusabi kliiniku juht aastatel 1805 – 1833, organiseerima kahe kohaga kliinikut.
  • 1. novembril 1806 avati sünnitusabikliinik nimega „sünnitusasutis“ praeguste Aleksandri ja Soola tn nurga peal.
  • Esimene naistekliiniku patsient tuli kliinikusse enne selle ametlikku avamist – 25. septembril 1805. Tegemist oli sõdurinaisega, kes kõndis kliinikusse Räpinast kaks päeva. Prof Deutch tasus patsiendile tema visiitide eest, et üliõpilastele õppematerjali saada. Naise sünnitus toimus 12. jaanuaril 1806 kahe tooli peal, mis olid kokku seotud. Laps sündis tollal surnuna.
  • Pärast sünnitusabikliiniku ametlikku avamist 1. novembril 1806, võeti esimene sünnitaja vastu 7. detsembril 1806, sünnitades oma kolmanda lapse.
  • 1808 alustas prof Deutch kliinikus ambulatoorset vastuvõttu naiste- ja lastehaiguste erialal.
  • 1811 organiseerid prof Deutch kliiniku juures ämmamendate kooli, mis oli pikalt esimene omataoline Eesti- ja Liivimaal.
  • Prof Deutch võttis sünnitusabis kasutusele uusi meetodeid, näiteks auskultatsiooni.
  • 1806. aastal avatud sünnitusmaja kolis 1808. aastal Toomele clinicumi esimesse oma hoonesse.
  • Deutchi 28 aasta jooksul juhitud kliinikus toimus kokk 608 sünnitust (keskmiselt 22 sünnitust aastas).
  • Järgmiseks kliiniku juhiks oli aastatel 1834–1859 Piers Uso Fr. Walter, kelle juhtimisel kolis naistekliinik 1843. aastal Toomamäe naistekliiniku majja clinicumi ja anatoomikumi vahel. Maja oli kliiniku koduks kuniks 2008. aasta lõpus valmis Maarjamõisa meditsiinilinnaku I ehitusjärk. 
  • 1843 valminud maja oli algselt kahekorruseline, kus patsientide jaoks oli 8 voodikohta.
  • 1847. aastal võttis Walter kasutusele eeternarkoosi sünnitusabis.
  • Aastatel 1806 – 1852 oli emade suremus 1:37 sünnitaja kohta ning laste suremus 1:6 lapse kohta.
  • 1859–1883 juhatas kliinikut Johannes Holst, kelle ajal hakati pöörama tähelepanu ka günekoloogiale. 1860–1861 tegi ta kliinikus sisemise ümberehituse, muutes kliiniku sünnitus- ja günekoloogiakliinikuks. Kliinikus oli endiselt 8 voodikohta ning töö põhirõhk oli sünnituste vastuvõtmises ja väikeses günekoloogias. Kui ole vaja teha mõnda suuremat lõikust, kaasati kirurg.
  • Heinrich Max Runge ajal, kes juhtis kliinikut vaid 5 aastat (1884–1888), tõusis voodikohtade arv 40. Ta seadis sisse ka polikliinilise sünnitusabi andmise, mis oli esmakordne Venemaal, samas laialt levinud Saksamaal.
  • 1898 avati naistekliiniku juures maaämmaemandate kool.
  • Runge järglaseks oli prof Otto Küstner (1888 – 1893), kes leiutas uusi operatiivseid võtteid ning opereeris esimest korda inversio uteri. Küstneri ajal võeti kliinikus vastu juba 200 ja enam sünnitust aastas. Prof Küstneri õpilane oli Jaan Miländer, kellest sai hiljem eestiaegne professor.
  • Prof Küstneriga lüppes naistekliinikus saksa päritolu saksa õppejõudude ajajärk ning algas vene õppejõudude periood. Esimeseks vene õppejõuks sünnitusabi ja naistehaiguste erialal oli prof Aleksander Gubarev (1893–1897).