60 aastat elupäästvaid kehavälise vereringe meetodeid (17.03.2026)
17. märtsil tähistab Kliinikum 60 aasta möödumist esimesest kehavälise vereringega tehtud operatsioonist Eestis. Toona Tartusse jõudnud meetod pani aluse nii tänasele kardiokirurgiale kui hilisemalt ka EKMO kasutusele võtmisele Eestis.
Kunstlik kehaväline vereringe on meetod, mis võimaldab südamekirurgidel teha südameoperatsioone sedasi, et hoolimata südame seiskamisest ja avamisest, toimub ülejäänud kehas siiski vereringe. Süda ja/või suured veresooned kanüleeritakse ning venoosne veri juhitakse verevoolikute kaudu läbi pumba (n-ö kunstsüda) ja oksügenaatori (n-ö kunstkops) ning arteriaalne veri kantakse tagasi kehasse. Ajalooliselt oli südame opereerimise katsegi meditsiinis taunitud ning seetõttu ka paljudele piiriks kirurgia edasiarendamisel.
Esimesed ringemasinad olid äärmiselt kohmakad, keerulised ja kokku pandud kättesaadavatest vahenditest. Esimene õnnestunud südameoperatsioon, kasutades kunstlikku kehavälist vereringet, toimus 6. mail 1953 Ameerika Ühendriikides, mil suleti kodade vaheseina defekt. Masin oli siiski piisavalt ebakindel, et otsiti teisigi meetodeid. Esmane õnnestunud seeria vere ringlemiseks kehavälise vereringega tehti Ameerika Ühendriikides dr W. Lillehei poolt, kes kasutas kehavälise vereringena mitte masinat, vaid lapse, keda ta planeeris opereerida, vanemat, ühendades lapse ja lapsevanema samuti kanüülide ja voolikute vahendusel omavahel – samal ajal kui lapse süda oli operatsiooniks seisatud, tegid lapsevanema süda ja kopsud tööd nii enda kui lapse vereringe tagamisel. Tänu sellele “rist-vereringele” astuti edasi suuremad sammud intrakardiaalsete defektide korrigeerimisel. Kuid kuna lapsevanema kasutamine ringemasinana kätkes endas siiski potentsiaalselt 200% surmariski, oli tarvilik kunstliku kehavälise vereringe aparatuuri täiendamine.
Eestisse jõudis kunstlik kehaväline vereringe operatsioonituppa kliinilisse kasutusse 17. märtsil 1966 Tartus. Eelnevalt käis meeskond meetodi kasutamisega tutvumas Peterburis ja Moskvas ning tehti üle 30 loomkatse laboratooriumis. Esimeseks operatsiooniks oli 16-aastasel tütarlapsel kodade vaheseina defekti sulgemine, meeskonnaks operatsioonitoas kirurg prof Albert Kliiman, kehavälise vereringe eest vastutasid dotsent J. Samarütel ja dotsent J. Väli.
Tänapäeval kasutatakse Tartu Ülikooli Kliinikumis kehavälist vereringet rutiinselt südameoperatsioonide teostamisel, aastas kuni 300 korral ning 60 aasta jooksul tänaseks juba üle 10 000 operatsioonil. Kehavälise vereringe hea valdamine ja oskuslik kasutamine võimaldab meil opereerida igas vanuses patsiente – nii vastsündinutest kuni eakateni välja ning teostada ka väga keerukaid südameoperatsioone.
Kunstlikust kehavälisest vereringest on alguse saanud ka EKMO ehk ekstrakorporaalne membraanoksügenisatsioon – see on elutoetav intensiivravimeetod, mis toetab patsiendi vereringet, hingamisfunktsiooni või mõlemat korraga. Lihtsustatult öeldes teeb EKMO kriitilises seisundis patsiendi eest tema kopsude ja/või südame tööd, andes patsiendi organismile aega haigusest taastumiseks ning võimaldades ravimeeskonnal kasutada samal ajal teisi ravimeetodeid paranemise toetamiseks.
Esimest korda kasutati spetsiaalsete kaasaegsete vahenditega pikaajalist EKMO toetust Tartu Ülikooli Kliinikumis 2009. aastal. Eelnevate aastakümnete jooksul kasutati mõnel juhul kehavälise vereringe aparatuuri sügavas hüpotermias patsiendi elustamisel ja üles soojendamisel või kehavälise vereringe pumpa pikemaajaliseks vereringe toetuseks intensiivravis. EKMO rakendamine on viimase liini ravimeetod, mil teised ravivõtted pole enam piisavad ning patsiendi üldine prognoos väljaspool konkreetset haigestumist on hea. Selleks võib olla nii ulatuslik südamelihase infarkt, kopsuarteri trombemboolia, raske kopsupõletik, mekooniumi aspiratsioon vastusündinul jne.
EKMO meeskonda kuuluvad kardiokirurgia osakonna anestesioloogid, kes kehavälist vereringet igapäevaselt kasutavad ja vastava kogemuse ning väljaõppega intensiivraviõed. Patsientide ravi toimub koostöös intensiivraviosakondade ja väga mitmete erialade spetsialistidega. EKMO kasutamise aeg võib kesta paarist päevast kuni mitme nädalani, toetuse saab lõpetada, kui patsiendi kopsud või süda on piisavalt taastunud iseseisvaks tööks. Aeg-ajalt on EKMO ka “sillaks” pikaajalisema ravini, nt vasakut vatsakest toetav abipump, südame- ja/või kopsusiirdamine. Tänaseks on EKMOt kasutatud Tartus üle 200 juhul.
Tänu 60 aastat tagasi töötanud spetsialistide julgusele ja innovatsioonile on tänaseks nii kunstlik kehaväline vereringe kui ka EKMO Kliinikumis kättesaadavad meetodid – see on võimalik tänu Kliinikumi ravimeeskondade koostööle, spetsiifilisele väljaõppele ja pidevale enesetäiendamisele ning muidugi valmisolekule tegutseda kõige keerulisemates olukordades.
Dr Olavi Maasikas ja dr Raili Tagen
Tartu Ülikooli Kliinikumi kardiokirurgia osakond