Aktiivsus- ja tähelepanuhäire puhul toovad õiged sekkumised kergenduse (01.06.2026)

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) on neuroarenguline eripära, mida mõistetakse üha enam kui ajutüüpi, mis sobitub ühtede olukordadega paremini kui teistega. Diagnoosiks kvalifitseerub haigus siis, kui tähelepanematus, impulsiivsus või hüperaktiivsus häirivad oluliselt inimese toimetulekut.

ATH on üks sagedasemaid psüühikaeripärasid lapse- ja noorukieas, esinedes maailmas 5–8 protsendil koolilastest ning poistel 3 korda sagedamini kui tüdrukutel. Täiskasvanueas püsib ATH populatsioonis 3–7 protsendi ulatuses. Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku laste ja noorukite vaimse tervise keskuse psühhiaatri dr Ove Liis Mahhovi sõnul võib ATH olla nii tugevus kui ka nõrkus, sõltudes sellest, millistes tingimustes inimene elab ja tegutseb.

Kuigi ATH-d peetakse sageli tänapäevaseks neuroarengulise mustriga nähtuseks, on sarnaseid tähelepanu ja käitumise eripärasid kirjeldatud juba ammu. „Tänapäeva kontekstis tuleb mõista, et ajalooliselt ei pidanud inimesed veetma pikki tunde paigal, töötades ühel kohal ja tehes korduvaid ülesandeid. Just need tänapäeva elustiili nõudmised toovad ATH-ga seotud raskused sageli tugevamalt esile,” sõnas dr Mahhov. 

ATH sümptomid jagunevad laias laastus tähelepanuraskuste ja impulsiivsuse-hüperaktiivsuse vahel, kuid enamikul inimestel on tegemist mõlema kombinatsiooniga. „Laste puhul torkab silma sagedamini rahutus ja impulsiivne käitumine. Täiskasvanud on aastate jooksul õppinud oma käitumist paremini kontrollima ning neil avalduvad enamasti keskendumisraskused ja tähelepanu hajumine,” selgitas dr Mahhov.

Tema sõnul võivad elukäigu jooksul sümptomid muutuda ning kohanemisvõime mängib olulist rolli selles, kuivõrd ATH inimese igapäevaelu mõjutab. „On täiesti võimalik, et suur osa ATH-le iseloomulikke tunnuseid avaldub inimesel vaid teatud keskkondades, samal ajal kui teistes olukordades suudab ta nende eripäradega suurepäraselt toime tulla,” selgitas Kliinikumi laste- ja noorukitepsühhiaater.

ATH põhjused on valdavalt geneetilised, samas mõjutavad keskendumist ka mitmed teised tegurid, nagu meeleolu, uni, harjumused ja digitaalne keskkond. „Lühivideote rohkuse, ekraanide ja pideva infovoo keskel võib keskendumine halveneda nii ATH-ga kui ka ilma ATH-ta inimestel, kuid teaduslikult ei ole tõestatud, et need üksi tekitaksid ATH-d. Pigem võivad need süvendada olemasolevaid raskusi, eriti olukorras, kus keskendumisvõime on niigi nõrgem. On leitud seoseid ka teatud keskkonnatoksiinide või raseduseaegse ainete tarvitamisega,” rääkis dr Mahhov. 

ATH diagnoosimine on põhjalik ja ajamahukas, mis nõuab inimese varasema elu ja praeguse toimetuleku kohta võimalikult laialdast infot. „Kuna ATH on eluaegne seisund, peab selle jälgi olema näha juba lapsepõlvest. Diagnoosi täpsustamiseks kogutakse sageli õpetajate kirjeldusi, hinnatakse inimese tugevusi ja raskusi erinevates valdkondades ning vajadusel kaasatakse pereliikmeid, kes oskavad kirjeldada praegust või varasemat käitumist ja ka inimese arengut. Laste puhul on see lihtsam, sest vanemad on enamasti vastuvõtul kaasas,” selgitas dr Mahhov.

Oluline on mõista, et ükski test ei kinnita ega välista ATH-d üksi – need näitavad vaid seda, kuidas inimene sooritas antud ülesannet, mitte seda, kas tal on neuroarenguline häire. „Uuringud korraldatakse vastavalt patsientide murede olemasolule ja põhjustele. Samuti teeme diagnoosimisel kindlaks, kas keskendumisraskuste taga võivad olla muud põhjused, nagu näiteks ärevus, depressioon, õpiraskused või autismispektri eripärad. On tavaline, et keskendumisraskuse taga võib olla palju erinevaid põhjuseid, näiteks ärevus või düsleksia ehk vaeglugemine,” kirjeldas dr Mahhov.

Lastel avalduvad ATH-le iseloomulikud raskused sageli põhikooli alguses või siis, kui õppeained muutuvad keerukamaks ja nõuavad pikemat keskendumist. Mõnikord aga ilmnevad sümptomid juba lasteaias või hoopis teismeeas. „Täiskasvanueas ei pruugi ATH sümptomid kaduda, kuid inimesed õpivad sageli looma endale sobivamaid struktuure või töötama keskkondades, mis toetavad nende igapäevategevusi. Samas võib elukorralduse muutumisega, näiteks töökoormuse suurenemine, laste sünd või karjäärimuutus, varasem tasakaal kaduda ja raskused muutuda uuesti probleemiks,” lisas dr Mahhov. 

ATH ravi hõlmab tavaliselt nii ravimeid kui ka keskkonnatoetust. Ravimitest on esmavalikuks stimulandid, nagu metüülfenidaati sisaldavad preparaadid, mida kasutatakse nii lastel kui täiskasvanutel. „Ravimid aitavad parandada keskendumist ja vähendada impulsiivsust ning nende mõju kestab päeva jooksul, kadudes õhtuks. Täiskasvanud kasutavad neid sageli vastavalt vajadusele, näiteks tööpäevadel või eksamiperioodil, samas kui lapsed võtavad ravimeid tihti regulaarselt, eriti koolipäevadel,” selgitas dr Mahhov.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega toimetulekuks on oluline roll ka keskkonna kohandamisel. „Lastel võib abi olla väiksematest klassidest, individuaalsest juhendamisest, ülesannete jaotamisest väiksemateks osadeks ja vähesematest segajatest tööruumides,” selgitas dr Mahhov. Täiskasvanutele võivad abi pakkuda sagedased pausid, liikumisvõimalused ning rahutust maandavad käelised tegevused, näiteks esemete mudimine.

Diagnoosi ja ravi eesmärk on toetada inimest tema igapäevaelus. „Diagnoosimata ATH võib tuua kaasa suuremaid riske, sealhulgas kõrgema depressiooni- ja ärevuseohu, suurema tõenäosuse sattuda õnnetustesse või ainete kuritarvitamise riski. Ka üldine elukvaliteet on üldiselt halvem,” kirjeldas dr Mahhov, kelle sõnul tajuvad paljud inimesed diagnoosi saamist kergendusena, kuna see pakub selgitust varasematele raskustele ja aitab vähendada enesesüüdistusi.

„Sageli tunnevad nad, et on pidanud pingutama rohkem kui teised, kuid pole sellegipoolest suutnud saavutada oodatud tulemusi,” selgitas dr Mahhov, lisades, et seisundi teadvustamine ning sobiv ravi või keskkonnatoetus võivad seeläbi parandada nii enesetunnet kui ka toimimisvõimet.

Kuna diagnoos võtab aega, soovitab dr Mahhov otsida abi juba enne ametlikku diagnoosi. Seda eriti koolilaste puhul, kelle tulemused või tulevikuotsused võivad aktiivsus- ja tähelepanuhäire tõttu kannatada. „Kui lapsel tekivad koolis raskused ja see hakkab püsivalt mõjutama tema vaimset heaolu – näiteks ilmnevad enesesüüdistused, kurnatus, konfliktid eakaaslaste või õpetajatega või kiusamine –, tuleks otsida abi,“ selgitas dr Mahhov.

Dr Mahhovi sõnul tasub abi otsida mitmest allikast. Rajaleidja koolivälised nõustamiskeskused pakuvad hindamisi ja tuge hariduslike erivajaduste korral, koolipsühholoog saab aidata nii meeleolu kui toimetuleku teemadel ning noortele on kättesaadavad ka tasuta nõustamisteenused. Lisaks pakuvad paljud omavalitsused lastele ja täiskasvanutele tasuta või soodsat psühholoogilist abi ning tuge on võimalik saada ka ohvriabist, sõltumata sellest, kas traumakogemus on ametlikult registreeritud.

ATH kahtluse korral algab teekond perearsti või vaimse tervise spetsialisti poole pöördumisest, kes teeb esmase hindamise ja suunab vajadusel edasi põhjalikumale diagnostikale.

Kliinikumi Leht