Angiograafia osakond ühendab täpse diagnostika, tõhusa ravi ja patsientide tänu (27.06.2025)

Tänavu möödus 50 aastat päevast, mil dr Jüri Väli teostas Kliinikumi vastavatud angiograafiakabinetis esimese protseduuri. See tähistas olulist pöördepunkti südame- ja veresoonkonnahaiguste diagnostikas ja ravis, võimaldades esmakordselt hinnata veresoonte täpset anatoomiat viisil, mis vastas kirurgide ootustele – näha veresoontesse ja teha selle põhjal täpseid otsuseid. Osakond tegutseb aktiivselt ka tänapäeval, toetudes nüüdisaegsele pildikuvamistehnoloogiale ning vähetraumaatilistele ravivõimalustele, mis on avanud uusi teid keerukate haiguste käsitlemisel.

Angiograafia baseerub röntgenkiirguse ja kontrastainete kasutamisel, mille abil saab hinnata veresoonte ja südamekambrite anatoomiat, tuvastada võimalikke ahenemisi, ummistusi või muid veresoonkonna probleeme. Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku angiograafia osakonna vanemarst-õppejõu, osakonnajuhi dr Toomas Hermlini sõnul piirduti angiograafias esialgu ainult diagnostikaga, kuid tänapäeval on fookus nihkunud raviprotseduuridele – aastas uuritakse enam kui 3000 patsienti, kellest rohkem kui pooled saavad ka invasiivset ravi. „Esialgu alustasime diagnostikaga, olles diagnostikud. Meie jaoks oli oluline, et suudaksime kirurgile täpselt näidata, mis on viga ja kus see paikneb. Samuti täpsustasime hemodünaamilisi parameetreid, mõõtsime vererõhku südamekambrites ning määrasime muid parameetreid kaasasündinud südamerikete korral,” selgitas dr Hermlin.

Viimase poolsajandi jooksul on angiograafiast saanud üks südame- ja veresoonkonnahaiguste diagnoosimise ning ravi nurgakividest. Kuigi seda kasutatakse ka paljude teiste haiguste puhul, on põhifookus endiselt südame-veresoonkonna haigustel – alates pärgarteritest ja kaasasündinud riketest kuni ajuarterite trombide eemaldamiseni. „Kui esimestel tegevusaastatel tehti uuringuid mõnisada ja meeskond oli kümneliikmeline, siis nüüd on meid paarkümmend ja töömaht on kümnekordistunud. Ka ajaliselt ei ole võrreldavad algusaastate diagnostilised protseduurid ja tänapäevased keerukad ravimeetodid,“ rääkis dr Hermlin, lisades, et täna tehakse osakonnas igal aastal ligikaudu 1000 koronaarangioplastikat ja 500 perifeersete veresoonte raviprotseduuri.

Dr Hermlini sõnul on angiograafias kasutatavad ravimeetodid südame- ja ajuinfarkti korral ühed kiireimad ja tõhusaimad. Selleks on käivitatud osakonnas ka kaks valveringi. „Näiteks ajuinfarkti korral teostatav trombektoomia ehk ajuarterit ummistava trombi mehaaniline eemaldamine on tihti väga suure kasuteguriga protseduur. Tegemist on väga aegkriitilise protseduuriga, sest teatavasti on aju hapnikuvaegusele kõige tundlikum organ,” rääkis Kliinikumi angiograafia osakonnajuht. Angiograafia on seotud mitmete erialadega, sealhulgas kardioloogia, veresoonkonnahaigused, uroloogia, onkoloogia ja paljud teised valdkonnad. Ka naistearstidele on angiograafiaosakond vajalik, näiteks juhtudel enne keisrilõiget.

Üha enam räägitakse ka patsientidest, kellel ei ole kaasasündinud, vaid vananemisega seotud südameklapi probleemid. „Kuna inimeste eluiga pikeneb, tekivad aja jooksul muutused südameklappides, mille tagajärjel areneb aordiklapi ahenemine. Tegemist ei ole kaasasündinud rikke, vaid aeglaselt kujuneva haigusega. Selliste patsientide raviks kasutatakse kirurgilisele ravile alternatiivina kateetrikaudset aordiklapi paigaldamist ehk TAVI-protseduuri. Patsientidele, kellel on kõrge operatsioonirisk, on see protseduur ainus ravivõimalus,“ selgitas dr Hermlin. Tartu Ülikooli Kliinikumis alustati TAVI-protseduuriga 2014. aastal, kui protseduuri tehti ligikaudu kümnel patsiendil aastas. Tänaseks on protseduuride arv kasvanud 70–80 patsiendini aastas, võimaldades tõhusalt pikendada ka 80–85-aastaste patsientide eluiga.

Angiograafia suur eelis seisneb selle väheses invasiivsuses – protseduure tehakse sageli läbi 2 mm nahalõike randmearteril või reiearteri kaudu. „Patsiendid ikka küsivad, kuidas on võimalik, et reiearteri kaudu, mille diameeter on vaid 7 mm, saab paigaldada südameklapi, mille diameeter on 30 mm. Kui varem tähendas südameklapi vahetus alati rindkere avamist ja pikemat haiglas viibimist, siis täna saab sama protseduuri teha kateetri kaudu ja patsient võib koju minna juba järgmisel päeval,” rääkis dr Hermlin, kes on koos kolleegidega selle meetodiga ravinud juba ligi 400 patsienti. „Arstidel oli idee ja inseneridel oskus see teoks teha. Nii on loodud uskumatult palju meditsiiniseadmeid, mille olemasolu tundub esmapilgul lausa võimatu. Meie töö eripäraks ongi see, et juurdepääs haiguskoldele on väga väike ja atraumaatiline. Kui see muutub suureks, on tegu juba kirurgiaga,” lisas ta.

Poole sajandi jooksul on angiograafia ümber moodustunud multidistsiplinaarne kest, kus kardioloogid, radioloogid, veresoontekirurgid ja paljude teiste erialade arstid teevad tihedat koostööd. „Angiograafia protseduuride kestus sõltub üldiselt selle keerukusest – see võib varieeruda mõnekümnest minutist kuni mitme tunnini. Lisaks uuritakse ja ravitakse patsiente alates enneaegsetest imikutest kuni eakateni, kus noorim patsient on kaalunud 500 grammi ning vanim seni ravitud patsient on olnud 98-aastane,” selgitas osakonnajuht. 

Dr Hermlini lemmikvaldkonnaks on kaasasündinud südamerikete ravi, mida viimastel aastatel tehakse järjest vähem madala iibe ning raseduseaegse täpse diagnostika tõttu. Sellele vaatamata on näiteks kodade vaheseina defekte suletud pea 250 lapsel – ligikaudu ühe väikese Eesti maakonnakooli jagu. Ta lisas, et ees ootab palju erinevaid juurutamist vajavaid raviprotseduure ning angiograafia areng ei peatu.

Tagasivaatavalt:

Dr Jüri Väli oli Eestis angiograafia pioneer, alustades 23. mail 1975 kaasasündinud südamerikete uurimist. Juba järgmisel päeval võeti kasutusele koronarograafia – dr Villu Mölder alustas poolselektiivsete ja dr Toomas Sulling selektiivsete uuringutega. Sama aasta sügisel liitus angiograafiameeskonnaga dr Ahto Leissoo ja prof Jaan Eha. Järgnevate aastate jooksul kasvas meeskond veelgi: 1976. aastal liitus dr Mehis Mikkel ja 1979. aastal dr Eini Altraja.