Dr Anne Kallaste: COVID-19 järgne seisund on tervishoius järjest suuremaks probleemiks (25.06.2021)
Langev nakkuskordaja ning vähenev haiglaravi vajavate COVID-19 patsientide hulk võimaldab haiglaelul iga päevaga jõuda lähemale tavapärase, pandeemia-eelse rütmi taastamisele. Et COVID-19 on pikk ja keeruline haigus, räägitakse aina enam COVID-19 järgsest seisundist ning selle tagajärgedest. Kliinikumi Leht uuris nakkushaiguste osakonna juhatajalt dr Anne Kallastelt, millega tegu.
Dr Anne Kallaste, mida mõistetakse termini all „COVID-19 järgne seisund“?
COVID-19 peamine sümptom, mis tingib ka hospitaliseerimise vajaduse, on hingamispuudulikkuse olemasolu. Hingamispuudulikkuse raskusest ja kestusest sõltub ka haiglaravi pikkus. Paranemisprotsess võib olla haigetel erinev, sõltudes nii haiguskulu raskusest, vanusest, kaasuvatest haigustest kui ka immuunsüsteemi eripäradest. Suurel osal patsientidel taanduvad sümptomid nelja nädala jooksul pärast haigestumist, ent osadel inimestel võivad sümptomid kesta kuni kolm kuud. Kui sümptomid kestavad sellest kaugem ning neid ei ole võimalik mingi muu haigusega seletada, nimetatakse seda COVID-19 järgseks seisundiks.
COVID-19 järgne seisund on muutumas tervishoius järjest suuremaks probleemiks ning enim puutuvad sellega hetkel kokku perearstid, ent järjest enam vajavad need patsiendid suunamist ka teiste eriarstide vastuvõtule.
Millised on COVID-19 järgsele seisundile iseloomulikud sümptomid?
Sagedasemad pikaajalised sümptomid on väsimus, koormustaluvuse langus, köha, rindkerevalu, hingamisraskus, südamekloppimine. Muud kaebused esinevad harvemini. Sümptomite kestus võib suurel määral varieeruda – osad patsiendid ei tunne end ka veel aasta pärast haigestumist tervena.
Pikaajaliste kaebuste esinemissagedus on erinev. Näiteks Suurbritannias läbiviidava uuringu esmaste andmete alusel on see ca 10% nii haigust kergelt kui ka raskelt põdenute seas.
Olete ravinud COVID-19 patsiente pandeemia esimest päevast alates. Kuidas teile tundub, kas COVID-19 järgse seisundi tekkel võib olla seos ka haiguse põdemise kulu ja keerukusega?
Haiglaravi vajavate haigete seas on pikaajalised kaebused sagedasemad. Erinevate uuringute alusel rohkem kui pooltel haiglaravil viibinutest esinevad kaebused ka kolm kuud pärast ägedat haigust. Miks osadel haigetel jäävad pikaajalised sümptomid, ei ole teada. Lisaks haiguskulu raskusele on näidatud, et suurem risk on seotud ka vanuse ja sooga – naistel ja keskealistel on pikaajalised sümptomid sagedamini.
COVID-19 järgse seisundiga seonduvalt on veel palju teadmata, kuid usun, et aja jooksul tuleb uut infot juurde. Loodame ka ise oma COVID-19 põdenute immuunvastuse jälgimise uuringuga, kuhu on kaasatud üle 100 patsiendi, küsimustele vastuseid saada. Selge on siiski see, et ka pandeemia kontrolli alla saamise järgselt, on meil COVID-19 järelmõjudega tervishoius veel pikalt tegemist.
Kuidas käsitletakse patsienti, kellel on COVID-19 järgne seisund?
Nii nagu haiguse äge faaski ei haara üksnes hingamisteid, vaid on multisüsteemne, võib COVID-19 järgne seisund haarata praktiliselt kõiki organsüsteeme. Oluline on, et patsient oleks nii ägeda haiguse ajal kui ka hiljem kontaktis oma perearstiga, kes oskab hinnata, kas sümptomid progresseeruvad või on lisandunud päris uued kaebused. Siis on sageli vajalikud lähtuvalt kaebuste iseloomust täpsustavad uuringud ja vajadusel saab selleks suunata haige teiste eriarstide juurde.
Järjest enam suunataksegi perearstide poolt neid patsiente infektsioonhaiguste arstide vastuvõtule, kuid see puudutab ka teisi erialasid – kopsuarste, taastusraviarste, kardiolooge, neurolooge jt. Just multidistsiplinaarne käsitlus on COVID-19 järgse seisundiga tegeledes väga oluline.