Dr Inna Justuse 50 tööaastat iseloomustab armastus oma eriala vastu (26.04.2024)

Tartu Ülikooli Kliinikumis täitub sel aastal 50. tööaasta lasteradioloogil dr Inna Justusel, kelle pühendumine ja panus tervishoiusüsteemi on hindamatu. Pühendunud spetsialisti karjäär on olnud täis väljakutseid, saavutusi ja sügavat armastust oma eriala vastu. 

Dr Inna Justuse töö on mänginud olulist rolli laste tervise diagnoosimisel ja raviga seotud otsuste tegemisel. Tema huvi meditsiini vastu algas esimeses klassis operatsioonilaual. “Mul opereeriti kohaliku tuimestusega pimesoolt ja mina nägin samal ajal kõike reflektor lambist, et mis nad seal kõhuõõnes tegid. Sellest hetkest otsustasin, et mina hakkan nüüd arstiks,” meenutas dr Justus. 1967. aasta oli märgiline, sest just siis avati esimest korda Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonnas pediaatria eriala, kust algas tunnustatud radioloogi teekond. Seitse aastat hiljem alustas ta oma karjääri Tartu linna Lastehaigla polikliinikus jaoskonna pediaatrina, kus tegi lisaks ambulatoorsetele vastuvõttudele ka koduvisiite.

“Ma ei olnud aastatki tööl olnud, kui tekkis vajadus teiseks röntgenoloogiks. Polikliiniku juhtkond kutsus mind välja ja ütles, et me arvame, et just teie sobiksite teiseks röntgenoloogiks. Mulle see mõte meeldis ja ma olen väga-väga tänulik selle eest,” rääkis ta. Seda enam, et tegemist oli esmakordse spetsialiseerumisega Tartus, enne pidi selleks minema Moskvasse või Leningradi. Sellest ajast saati on dr Justus spetsialiseerunud laste radioloogias ning on saanud selles valdkonnas üheks juhtivaks spetsialistiks Eestis.

Dr Justus on näinud oma eriala arengut läbi aastakümnete. Algusaastatel ei olnud ei ultraheli ega kompuutrit, vaid röntgenuuring, mida tuli teha pimedas ruumis ja mis võisid lapsi hirmutada. “Üks kord läks polikliinikust ära elekter ja ma ütlesin vanemõele, et peame vastuvõtu katkestama, et meil ei ole elektrit. Tema vastas, et te töötate nagunii pimedas,” meenutas Justus naljatades. Monospetsialistina on tema töö teha röntgenläbivalgustusi ja hinnata röntgenülesvõtteid, kuid koostööd tuleb teha ka teiste spetsialistidega. 90ndate keskel toimus üleminek filmide pealt ekraanidele, mis muutis töö lihtsamaks ning tundlike detektorite tulemisega paranes oluliselt kvaliteet. “Ülesvõtteid  tehti kõikidest piirkondadest, mida vaja oli ja diagnoositi nende alusel. Oli ka selliseid leide, mida nüüd diagnoositakse ainult kompuutris või ultraheli uuringutega, näiteks südamerikked. Halvast kvaliteedist hoolimata nägingi nii palju, kui palju näha oli,” selgitas arst-õppejõud ja lisas, et röntgenpildi puhul tuleb vaadata luukuju, struktuuri ja kontuure ning vastavust lapse eale. 

Tänapäeval on seadmed palju täpsemad, suunavad röntgenkiire täpsemini, kiirgust on vähem ja nii saab pildi palju kiiremini tehtud. “Oluline edasiminek on selles, et nüüd on kõik digitaalne, mille tõttu saame me täpsemini doseerida kiirgust ja aparaadid on kergemini käsitletavad. Enne oli väga oluline roll tehnikul valida õige režiim, et pilt välja tuleks, aga tänapäeval otsustab arvuti selle inimese eest ära,” rääkis lasteradioloog. Radioloogia osakonnas kiirguse üledoosi kartma ei pea, ei patsient ega töötaja. “Kiirgusega töötades peab uuringuid tegema nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Uuringut tehes peab arst teadma, mida on vaja leida, mitte ei hakka seda otsima. See on meie vastutada, et patsient saaks võimalikult vähe kiiritada,” selgitas dr Justus. Tema sõnul on olnud aegu, kus tuli vaadata 80-90 patsiendi pilti päevas. “Seda saab teha kopsupiltide puhul, sest neid on suhteliselt kerge vaadata. Aga on ka pilte, mida võid vaadata tund aega ja mõelda – pigem on tegemist siis haruldaste haigustega,” rääkis radioloog, kes on kopsupilte oma elu jooksul nii palju vaadanud, et võib kasvõi une pealt vastuse öelda. 

Lisaks seadmetele on ajas muutunud nii lapsed kui lapsevanemad. “Vanasti käisid lapsed ainult emadega arsti juures, nüüd tullakse kas perekonnaga või ainult isaga. Huvitav on see, et lapsed kuuletuvad isale paremini,” rääkis dr Justus. Lastega töötamine võib olla keeruline, sest lapsed ei taha püsida paigal ning hirmust võib tulla isegi mõni pisar. “Meil on vaja teha pilti teatud suunas, et saaksime uuritavast kohast täpse ülevaate. Lastega tuleb aina jutustada ja naljatleda, et hajutada tema hirme“ rääkis ta. Arst tõdeb, et talle meeldib väga lastega töötada, sest nad on talle lähedasemad, vahetumad enda emotsioonides ning ta ei kujuta ette, et ta töötaks praegu täiskasvanutega. “Põlvkonnad on vahetunud, nüüd käivad minu juures lastega vanemad, kes kunagi ise käisid minu vastuvõtul,” meenutas ta.  

Vastutusrikka töö juures peab ta kõige olulisemaks head suhtlemisoskust väikeste patsientidega, lastevanematega ja kolleegidega. “Ma ikka helistan kolleegidele, kui tekib mõni küsimus ja on vaja nõu küsida. Suureks abimeheks on ka raamatud,” rääkis dr Justus. Ka intervjuu ajal seisavad needsamad abistavad raamatud laual. Näiteks üks 800 leheküljeline normnäitajatega raamat “Atlas of Normal Roentgen Variants That May Simulate Disease”, mis aitab arsti pildi tõlgendamisel. Enda teadmisi jagab dr Justus edasi radioloogia ning pediaatria residentidele, kellega koos vaadatakse iga kuu üle laste röntgenpiltide eripärad ja rõhutatakse, mida tuleb tähele panna. “Radioloogia on väga huvitav ala. Tuleb olla hea arst, et kolleegid sind aktsepteeriksid. Selleks peab pidevalt ennast täiendama ning tahta seda tööd teha,” räägib ta. See on dr Justuse sõnul ka põhjus, miks on röntgenoloogia tema elutöö. 

Kõige meeldejäävamad hetked dr Justuse töös on need, kui tema poolt on röntgenpildi alusel vastus antud, kuid patsient suunatakse täpsustavatele lisauuringutele ja sealt selgub samasugune vastus. “See on nii hea tööalane tunne, et kohe nina tõuseb püsti,” ütleb dr Justus naljatades. Rääkides radioloogia võimalustest tulevikus, arvab arst-õppejõud, et varsti teeb kogu röntgenoloogi töö ära tehisintellekt, mis leiab ise pildilt kahtlase koha üles. “Narvas on juba selline, praegu küll veel algeline röntgenaparaat. Enamus kordadest ma olen temaga nõus, aga mitte alati,” räägib ta. 

Kertu Rannu
Kommunikatsiooniteenistus