Dr Jana Uhlinova kaitses doktoritööd (09.04.2026)

20. veebruaril 2026 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku nefroloogia osakonna arst-õppejõud Jana Uhlinova filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Vascular calcification and its associations with obesity and bone mineral density in chronic kidney disease” (“Vaskulaarne kaltsifitseerumine ja selle seosed adipoossuse ja luukoe mineraalse tihedusega kroonilise neeruhaiguse korral“).

Juhendajateks nefroloogia professor Mai Rosenberg (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituudi sisekliinik) ja sisehaiguste propedeutika professor Margus Lember (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituudi sisekliinik). Oponendiks: dotsent Kaj Peter Metsärinne (MD, PhD), Turu Ülikooli Haigla, Soome.

Kokkuvõte

Krooniline neeruhaigus (KNH) on progresseeruv haigus, mille peamiseks surmapõhjuseks on südame-veresoonkonna (SV) tüsistused. Rasvumine on ateroskleroosi ja sellele järgnevate SV tüsistuste traditsiooniline riskitegur nii üldpopulatsioonis kui ka KNHga patsientidel. Samas on aga avastatud nn „adipoossuse paradoks” KNHga dialüüsravil olevatel haigetel, kellel ülekaal omab kaitsvat efekti ja on seotud parema elulemusega.

KNHga kaasneva mineraalainete tasakaaluhäirete ja luuhaiguse (MLH) tagajärjel tekib luukoe massi vähenemine. See toob kaasa kõrgenenud riski luumurdudeks, veresoonte seinte kaltsifitseerumiseks, jäigastumiseks ning veresoonkonna enneaegseks vananemiseks. Ekstraskeletaalsete kaltsifikaatide ja luukoe muutuste patofüsioloogia on omavahel tihedalt seotud, kuid luu-veresoonkonna telge ei ole piisavalt uuritud. Samuti seosed adipoossuse ja ekstraskeletaalse kaltsifitseerumise vahel KNH patsientidel kirjeldanud vaid mõned autorid ja tulemused olnud vasturääkivad.

Uurimistöö üldiseks eesmärgiks oli selgitada välja seoseid vaskulaarse kaltsifitseerumise (VK) ja kehakoostise vahel KNH patsientidel. Uuringu põhikohort koosnes 168 järjestikusest KNH erinevate raskuskategooriate patsiendist. Töö käigus võrreldi VK adipoossetel ja mitteadipoossetel KNH patsientidel, uuriti seoseid VK ja MLH vahel, hinnati aordi kaltsifitseerumise ja perifeerse arteriaalse haiguse prognostilist rolli suremuse ja SV sündmuste puhul ning VK prognostilist väärtust adipoossetel ja mitteadipoossetel KNH patsientidel. Ekstraskeletaalse kaltsifitseerumise hindamiseks kasutati nimmepiirkonna külgprojektsiooniga röntgenülesvõtteid, ankle-brachial indeksit (ABI) ja ehhokardiograafiat. Luukoe tiheduse uurimiseks kasutati DEXA uuringut.

VK on kõige enam väljendunud adipoossetel, halvema neerufunktsiooniga haigetel. Adipoossus ei oma kaitsvat efekti VK-le KNH patsientidel. Käesoleva uurimistöö tulemused ei toeta „adipoossuse paradoksi” ei kogu uuritavate rühmas ega erinevate KNH raskuskategooriaga alarühmade patsientide hulgas. Adipoossuse olemasolu ei oma KNH patsientidele kaitsvat efekti pikaajalisele prognoosile. VK ja luukoe mineraalse tiheduse vahel on pöördvõrdeline suhe. KNH patsientidel on väljendunud kõhuaordi kaltsifitseerumine prognostiliselt oluline suremuse ja SV tüsistuste tekke seisukohast.

Juhendaja, professor Mai Rosenberg: Kroonilise neeruhaiguse (KNH) progresseerumine ja sellega kaasnevad tüsistused on üks kesksemaid teemasid neeruhaigusi käsitlevate teadusteemade seas. KNH-ga seotud tüsistustest on just vaskulaarne kaltsifitseerumine kõige halvema prognoosiga olles otseselt seotud patsientide enneaegse surmaga. Kaltsiumi ja fosfaadi tasakaaluhäired põhjustavad kaasnevalt ka luuhaigust, mistõttu seda nimetatakse alates 2005 a. KNH-ga seotud mineraalainete tasakaalu häireteks ja luuhaiguseks (KNH-MLH, ingl k.:chronic kidney disease-mineral and bone disorder, CKD-MBD). Antud teema on üks aktuaalseimaid, aga samas ka üks keerukamaid neeruhaiguste teadusteemade hulgas. Seetõttu on tänuväärne, et dr Jana Uhlinova on sihikindlalt teadustöö teekonnal püsinud KNH-MLH teemat uurides ja kaitsnud nüüd edukalt doktoriväitekirja. KNH-MLH mõjutab südame-veresoonkonna- ja skeletisüsteemi, esineb kõigis KNH raskusastmetes ning tuleneb traditsiooniliste aga ka KNH-spetsiifiliste riskitegurite individuaalsest ja kombineeritud mõjust. KNH-spetsiifilised riskitegurid hõlmavad neid tegureid, mis tulenevad ureemiliste toksiinide, mineraalide ainevahetuse häirete ning immuun-, endokriin-, neurohormonaal- ja soolestiku süsteemide muutunud aktiivsuse koosmõjust. Dr. Uhlinova keskendus uurimustes ühe KNH progresseerumise olulise riskiteguri, adipoossuse, mõju hindamisele. Ta uuris KNH patsientide veresoonte kaltsifitseerumist, luutihedust ja muid tervisenäitajaid ülekaaluliste ja normaalkaaluliste patsientide seas. Selgus, et veresoonte kaltsifitseerumine oli kõige ulatuslikum just ülekaalulistel, kellel oli madalam neerufunktsioon.

Dr Uhlinova doktoritöö tegemise ajal, eriti viimase kümnendi jooksul on neeruhaiguste teadustöödes tulnud uusi teadmisi ja erinevate veresoonte kaltsifikatsiooni patofüsioloogia mõistmisel on tehtud märkimisväärseid edusamme, kuid kliinilises praktikas ei ole veresoonte patoloogia aga otseselt seotud seerumi kaltsiumi ja fosfaadi tasemega ning tõhusaid terapeutilisi sekkumisi on olnud raske leida. Häiritud mineraalide ainevahetus on KNH-ga seotud südame-veresoonkonna haiguste, eriti veresoonte kaltsifikatsiooni, oluline soodustav tegur, kusjuures hüperfosfateemial on keskne roll. Käesolevalt soovitatakse kliiniliselt eristada KNH-MHL juures kahte kliinilist sündroomi: KNH-ga seotud südame-veresoonkonna haigused (s.h. vaskulaarne kaltsifitseerumine) ja KNH-ga seotud osteoporoos, mis võiks aidata arstidel langetada otsuseid KNH-MLH kliiniliste otsuste tegemisel.

Kokkuvõtteks, klinitsistidele on oluline aru saada, et veresoonte kaltsifikatsioon, mis tavaliselt viitab arteriaalsele kaltsifikatsioonile, on keeruline protsess, millel on arvukalt etioloogilisi tegureid, sealhulgas vanus, diabeet, põletik, ateroskleroos ja kaitsvate ainete puudus. Luu- ja kardiovaskulaarsete ilmingute keerukus nõuab kõikide KNH patsientide (s.h. adipoossete) puhul individuaalset lähenemist ja ravi. Seetõttu kinnitas dr Uhlinova teadustöö, et riskitegurite osatähtsust, eriti adipoossuse olemasolu, ei maksa alahinnata. Samuti on väga oluline KNH-ga patsientide jälgimisel ja veresoonkonna seisundi hindamisel kasutada asjakohaseid uurimismeetodeid, mis võimaldavad hinnata dünaamikas mitteinvasiivsete meetoditega vaskulaarse kaltsifitseerumise olemasolu. Iga üksiku KNH patsiendi vaates ja teiselt poolt ühiskonna vaates, on äärmiselt oluline ennetada ja õigeaegselt diagnoosida KNH haiguse tüsistusi ning kaasaegsete arusaamade järgi aeglustada või peatada KNH progresseerumine.