Dr Madis Rahu kaitses doktoritööd (20.05.2020)
2. aprillil kaitses Madis Rahu filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Structure and blood supply of the postero-superior part of the shoulder joint capsule with implementation of surgical treatment after anterior traumatic dislocation“ („Õlaliigese kapsli tagumis-ülemise piirkonna struktuuri ja verevarustuse uurimistulemuste rakendamine õlaliigese eesmise traumaatilise nihestuse kirurgilises ravis“).
Töö juhendajad olid Ivo Kolts (PhD, TÜ arstiteaduskonna anatoomia instituudi endine dotsent), Kristo Kask (PhD, Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgiakliiniku ortopeediakeskuse II ortopeedia osakonna ülemarst-osakonna juhataja), inimese anatoomia lektor Elle Põldoja (PhD (arstiteadus), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut) ja professor Jüri Kartus (PhD, Department of Orthopaedics at Institute of Clinical Sciences, University of Gothenburg, Rootsi).
Oponent: professor Anne Agur (PhD), Division of Anatomy, Department of Surgery, Toronto University, Kanada.
Kokkuvõte
Õlaliigese traumaatiline eesmine nihestus on sagedasim liigese nihestus inimestel ja alla 25 aastastel noorukitel enim korduvalt esinev pärast esmast konservatiivset ravi. Õlaliigese eesmise nihestuse korral nihkub õlavarreluupea üle abaluu liigeseõõnsuse eesmis-alumise serva ja haakub selle serva taga õlavarreluupea tagumis-ülemise pinnaga. Sageli tekib sellise vigastuse käigus õlavarreluupea tagumis-ülemisse osas luudefekt, mida nimetatakse Hill-Sachs´i vigastuseks. Varem laipmaterjalil läbiviidud biomehaanilised uuringud on tõestanud, et liigesesisene õlaliigese kapsli tagumis-ülemise osa läbilõikamine rotaatormanseti kõõluselist osa vigastamata suurendab õlaliigese nihestust ette-alla suunas 45˗˗50%. Õlaliigese eesmise nihestuse mehhanismist lähtuvalt tekkis uurimistöö autoritel küsimused: kas õlaliigese ette-alla nihkumisega kaasnevad ka liigesekapsli tagumis-ülemises osas paiknevate struktuuride vigastused, millised struktuurid saavad vigastada ja missugune kliiniline tähtsus neil on.
Seetõttu oli meie uurimisgrupi esimeseks eesmärgiks õlaliigese tagumis-ülemise kapsli osa anatoomiliste struktuuride ja nende verevarustuse täpsustamine. Makroanatoomilise preparatsiooni käigus leidsime, et õlaliigese kapsli ülemine osa on tihedalt seotud rotaatormansetilihaste kõõlustega, mida liigesekapsli ülemises osas tugevdab kaarjas struktuur nn rotaatorkaabel (lig. semicirculare humeri). Rotaatorkaabli tagumine kinnituskoht on ka kolme rotaatormansetilihase (m. supraspinatus, infraspinatus et teres minor) kõõluseid ühendavaks alaks. Uurimistöö kinnitas ka dr Koltsi poolt 2000. aastal konverentsiteesides kirjeldatud õlaliigese kapsli tagumis-ülemises osas kulgevat anatoomiliselt konstantset sidekoelist struktuuri nn lig. glenocapsulare´t. See kapsli struktuur kinnitub abaluu kaelale ja rotaatorkaabli tagumis-ülemisse ossa ja toetab rotaatormanseti funktsiooni.
Teise aspektina kirjeldasime kliinilise uuringu ajal alla 25 aastastel patsientidel esmase õlaliigese traumaatilise eesmise nihestuse korral esinevaid vigastusi. Operatsiooni käigus leidsime, et erinevalt eelnevalt kirjandusest leitule esines meie uuringul üle 50% patsientidest tagumis-ülemise rotaatormanseti osas vigastusi, enamik neist olid pindmised liigeskapslit haaravad. Eelnevatele kirjandusallikatele toetudes eemaldasime vigastatud liigeskapsli piirkonnas lahtised vigastatud osad ja taastasime eesmis-alumised kapslistruktuurid. Kahe aasta pärast teostatud järelkontroll näitas, et operatsioon tagas samalaadsed tulemused, kui õlaliigese kapsli tagumis-ülemise osa vigastuseta patsientidel.
Arvesse võttes õlaliigese kapsli ja seda piiravate anatoomiliste struktuuride verevarustust ning veresoonte kulgu nendes struktuurides, töötasime välja operatsiooni tehnika haakuva Hill-Sachs´i vigastuste ravimiseks. Turvalise stabiilsuse ja säästmaks verevarustust peaksid kinnitusõmblused kulgema lihaskiududega paralleelselt, haarates lihase (m. infraspinatus) kõõluselist osa ja rotaatorkaabli tagumist kinnituskohta. Analoogset tehnikat soovitame kasutada ka väiksemate mittehaakuvate Hill-Sachs´i vigastuste korral, kus on kahjustatud ka rotaatorkaabli tagumine kinnituskoht.
Doktoritöö tarbeks tehtud uuringuid on plaanis jätkata Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli koostöös.
Ivo Kolts, juhendaja: Madis Rahu doktoritöö baseerub õlaliigese kliinilis-anatoomilistel uuringutel. Anatoomia tähtsust kliinilises töös rõhutab onkoloogiaprofessor Karl Kull oma mälestuste raamatus: „Arstiteaduskonna õpingutesse sukeldusin täie energiaga, eriti suurt huvi tundsin anatoomia vastu, sest lootsin vaikselt, et ehk õnnestub mul saada kirurgiks ja selles valdkonnas on anatoomiaalased teadmised väga vajalikud“. Tutvudes doktoritööga saavad nüüd ortopeedid aru, mis nad oma eelnevate õlaliigese operatsioonide käigus „purustanud“ on, naljatles professor Jüri Toomas Kartus. Mitme aasta jooksul tehtud uurimistöö õlaliigese anatoomia osas muutis täielikult seni eksisteerinud ettekujutuse õlaliigese struktuurist. Uute morfoloogiliste leidude juurutamine kliinilisse praktikasse oli unistus, mille Madis Rahu igapäevase arsti töö kõrvalt oma doktoritööga täide viis.