Dr Priit Pauklin kaitses doktoritööd

8. detsembril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku vanemarst-õppejõud Priit Pauklin filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Hemodynamic and Biochemical Characteristics of Patients with Atrial Fibrillation and Anticoagulation of ≥65-year-old Patients with Atrial Fibrillation in Estonia” (“Kodade virvendusarütmiaga patsientide hemodünaamiline ja biokeemiline profiil ning ≥65 aastaste kodade virvendusarütmiaga patsientide antikoagulantravi Eestis”.

Juhendajad: kardioloogia kaasprofessor Priit Kampus (PhD (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kardioloogia professor Jaan Eha (PhD (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut). 

Oponent: kaasprofessor Peter M Nilsson (PhD), Department of Clinical Sciences and Medicine, Lund University, University Hospital Malmö. Rootsi.

Kokkuvõte

Kodade virvendusarütmia (KVA) on sagedaseim rütmihäire maailmas, esinedes 2-4% täiskasvanud elanikest. Rütmihäire põhjustab patsiendi olulist elukvaliteedi häirumist ja suurendab kuni 5 korda ajuinsuldi riski. Teada on mitmeid selle rütmihäire riskifaktorid nagu hüpertensioon, diabeet ja uneapnoe aga ka ülekaal. Samas pole praeguseni selged selle rütmihäire kõik patofüsioloogilised ja hemodünaamikaga seotud mehhanismid. Kuna enamikel > 65 a patsientidel esineb kõrgenenud ajuinsuldi risk, siis trombi profülaktikaks on vajalik püsiv antikoagulantravi. Kui maailmas on uuringud näidanud antikoagulantravi alakasutust, siis Eesti kohta vastavad andmed puuduvad. Käesolevas doktoritöös uuriti nii KVA patsientide ja kontrollrühma vererõhu hemodünaamikaga seotud näitajaid, kui ka põletiku, oksüdatiivse stressi ja sidekoestumisega seotud biomarkereid. Selleks teostati rütmihäiretega patsientidel lisaks vereanalüüsidele hemodünaamika uuringud, et hinnata tsentraalse vererõhuga seotud muutusi ja arterite jäikust. Patsiente jälgiti 1 aasta jooksul rütmihäirete kordumise suhtes. Lisaks uurisime püsivat antikoagulantravi kasutamist üleriigiliselt ≥65 aastaste KVA patsientide seas hinnates ravimi kaetus väljakirjutatud päevadoosidega. Leiti, et vaatamata sarnastele õlavarrelt mõõdetud vererõhkudele oli rütmihäirega patsientidel kõrgem tsentraalne vererõhk ja pulsilaine levikukiirus, mis viitab suuremale arterite jäikusele. Uuritavatel olid kõrgemad müeloperoksüdaasi, kõrgtundliku C-reaktiivse valgu, B-tüüpi natriureetilise propeptiidi N-fragmendi ja galektiin-3 väärtused. Kõrgenenud müeloperoksüdaasi baasväärtus oli seotud KVA kordumise riskiga. Püsiv antikoagulantravi tarvitamine Eestis on äärmiselt madal ja ≥80% kaetus väljastatud antikoagulantravi retseptiga oli saavutatud vaid 57,4% 2019. aasta ja 44,5% 2020. aasta uuritavatest.  

Kaasprof Priit Kampus, juhendaja: Dr Pauklini doktoritöö on esimene Eestis, kus on käsitletud kodade virvendusarütmiaga (KVA) haigeid. Rütmoloogias kaitsti viimane doktoritöö Eestis pea 30 aastat tagasi.

Kui varasemates arterite jäikust ja tsentraalset hemodünaamikat hindavates uuringutest olid KVA patsiendid reeglina välja jäetud, näitas dr Pauklin oma doktoritöös, et KVA patsientidel saab edukalt tsentraalselt hemodünaamikat mitteinvasiivselt mõõta ning oluliselt kõrgenenud arterite jäikus ja tsentraalne vererõhk ohustab ka antud patsiente. Igapäevases praktikas tuleks sellega arvestada, kuna ravimid mida me rütmihäirega patsientidel kasutame, võivad avaldada negatiivset toimet arterite jäikusele ning tsentraalsele vererõhule (n beetablokaatorid). Doktoritöö hindas ka erinevate uudsete biomarketrite jõudu ennustada siinusrütmi püsimist aasta jooksul, erinevatest biomarkeritest tooksin välja müeloperoksüdaasi, millel võiks olla potentsiaali ka kliinilisse praktikasse jõudmisel.

Uuring näitas jätkuvalt antikoagulantide alakasutust Eestis kõrge trombemboolia riskiga KVA haigete seas. Tegemist on väga olulise kliinilise väljakutsega, sest halb ravisoostumus tõstab antud patsientide grupis insuldiriski. Antud doktoritöö julgustab tulevikus ka teiste krooniliste haiguste (n hüpertensioon, düslipideemia, diabeet jt) ravisoostumuse hindamisel kasutama konkreetse ravimgrupi eluspäevade kattuvuste analüüsi, mis omakorda võiks anda tõuke ka personaalsete lahenduste väljatöötamiseks selle parandamiseks.

Juhendajana on mul eriliselt hea meel, et doktortöö uuringute ajal alustas kardioloogi kutse omandanud kolleeg ka õpinguid rütmoloogia (elektrofüsioloogia) erialal ning koos väitekirja valmimisega on dr Pauklinist saanud ka praktiseeriv elektrofüsioloog.