Dr Sander Poks Türgis missioonil (27.02.2023)
Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juht dr Sander Poks kuulub Eesti siseministeeriumi, välisministeeriumi ja Päästeameti koordineeritud 35-liikmelisse EST-USAR varingupäästemeeskonda, mis reageeris pärast laastavat maavärinat Türgi rahvusvahelisele abipalvele. Dr Poksi ülesandeks meeskonnas oli tagada maavärina järgselt meditsiiniline abi päästemeeskonna liikmetele ja päästetud kannatanutele.
„Üleskutse päästemissiooniga liitumiseks sain 6. veebruaril. Kaalusin minekut päris mitu minutit. Maavärina piirkonda minna tundus järeltõugete tõttu riskantne, aga samas tundus tegemist olevat ainukordse võimalusega. Lõpuks tegin otsuse ikkagi mineku kasuks. Pakkimisega paralleelselt oli vaja kogu nädala töökohustused ümber korraldada. Olen väga tänulik mind toetanud kolleegidele Kliinikumis ning Tartu Kiirabis, kes mind lahenduste leidmisel ja valvete asendamisel igakülgselt aitasid,“ lausus dr Sander Poks. Ainsa arstina meeskonda kuulunud dr Poks kinnitas, et hoolimata meediakanalite vahendusel nähtust üllatas teda kohapeale jõudes enim olukorra mastaapsus. „Saabusime 8. veebruaril ning paralleelselt telklaagri püstitamisega alustasime kohe ka olukorra kaardistamist. Meie piirkonnaks oli Antakya ja selle äärelinnad, kuhu kohalik abi veel ei olnud jõudnud, sest ressursid olid ülekoormatud ja suunatud suurematesse linnadesse. Seega saime suure osa infost kohalikelt, kus rusudes võiks veel elusaid kannatanuid leiduda. Meile määratud piirkond oli äärelinn, kus majad on enamasti paarikorruselised ja nende kokku varisemise korral kannatanud kas tõmmatakse suhteliselt ruttu välja või ohustab neid öö saabudes surm alajahtumise tõttu. Rohkem õnne ellujäänute leidmisel oli meeskondadel, kes töötasid suurte kortermajade rusudel, kus paksem rusukiht hoiab sooja ja võimaldab külma ilmaga lõksu jäänutel ellu jääda ka pikemalt. Nähtud kahjustused olid meeletult suured, arvestades, et nägime ju ainult väikest osa kogu olukorrast. Kohalik tervishoiusüsteem oli üle koormatud ning inimestel ei olnud võimalik oma tervisemuredega kuhugi pöörduda. Haiglahoonete kahjustuste tõttu korraldati suur osa ravitööst välihaiglates,“ kirjeldas dr Poks.
Eestlaste meeskond oli oma varustuses autonoomne, omades nii oma telklaagrit kui ka päästevarustust, ravimeid ja muid tarvikuid. „Kohapeal vajasime Türgi poolt vaid kütust ning koostöös kohalike sandarmitega korraldati telklaagri valve. Meiega kokku puutunud vastuvõtjad olid väga soojad ning suurt abi korraldusliku poole pealt saime kohaliku Punase Risti esindajalt Esralt. Kui esimestel tööpäevadel kogunes unetunde vaid mõned üksikud, siis missiooninädala lõpu poole, kui lootused elusate kannatanute leidmiseks muutusid väiksemateks, muutus tempo natuke rahulikumaks. Vihjeid võimalike rusudes eluolijate kohta oli palju, aga paraku lõppesid need meie jaoks alati surnukeha leidmisega. Palju oli kohalike poolt ilmselt ka soovmõtlemist ja lootust surnukeha meie kaasamisega rusudest kätte saada, et see maha matta,“ lausus dr Sander Poks.
Lisaks Eesti päästemeeskonnale olid abis väga paljude Euroopa riikide varingupäästemeeskonnad ja välihaiglad, kuni Ameerika, Austraalia, Hiina ning Lõuna-Korea meeskondadeni välja. „Koostöö ja abi kiirus on selliste olukordade võtmetegur. Olgugi, et praeguseks on Eesti varingupäästemeeskond naasnud koju, hoian sidet kohalike tervishoiutöötajatega – selleks, et koguda infot, kui vajatakse abi kas ravimite, tarvikute ja uuesti personali näol,“ rääkis EMO juht. Ta lisas, et kohtus kohapeal ka sealsete EMO arstidega, kes ennastsalgavalt päevast päeva masskannatanute olukorda lahendada püüdsid.
Küsimuse peale, kas välismissioon omab mõju ka EMO töö mõttes, vastas dr Poks: „Antud missioon andis palju mõtteid selle kohta, kuidas haigla kriisivalmidust planeerida ja hulgikannatanutega olukordi lahendada. Kindlasti tulevad need kogemuseks kasuks ka Kliinikumi kriisivalmiduse planeerimisel,“ loetles dr Sander Poks. Ta lisas, et maavärinat ette ennustada on võimatu, mistõttu jääb selles aspektis olla vaid tänulik Eesti geograafilisele asukohale.
Kliinikumi Leht