Dr Triinu Keskpaik kaitses doktoritööd (04.01.2024)
15. detsembril 2023 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini eriala arst-õppejõud Triinu Keskpaik filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Quality Indicators and Non-Ischemic Myocardial Injury in Emergency Medicine” (“Kvaliteediindikaatorid ja südamelihase mitte-isheemiline kahjustus erakorralises meditsiinis”).
Juhendajad: anestesioloogia ja intensiivravi professor Joel Starkopf (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kirurgiliste haiguste professor Peep Talving (PhD, TÜ kliinilise meditsiini instituut).
Oponent: professor Beat Schnüriger (MD, PhD, University Clinic for Visceral Surgery and Medicine, University Hospital Bern, Bern, Šveits).
Kokkuvõte
Erakorraline meditsiin on oluline osa tervishoiust, mille funktsioonideks on ennekõike kriitiliste seisundite esmane käsitlus, elundipuudulikkuste diagnoosimine ja ennetamine ning seeläbi suremuse ja invaliidistumise vähendamine. Eestis saavutas erakorraline meditsiin iseseisva arstliku eriala staatuse 2000. aastal. Järgnevatel aastatel on loodud erakorralise meditsiiniabi võrgustik, haigete triaažisüsteem, eriala residentuuriprogramm ning astutud on esimesed sammud ravikvaliteedi hindamise poole. Sarnaselt muu maailmaga on ka Eestis järjest suurenenud nõudlus erakorralise meditsiini järele. See on kaasa toonud osakondade ülerahvastuse, mis põhjustab potentsiaalselt tervist kahjustavaid viivitusi inimese raviteekonnal.
Antud uurimistöö keskendus kahele haigete grupile erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) – ägeda kõhuvaluga raskes seisundis ning tõsise rindkere traumaga patsientidele. Kõhuvalu on sage pöördumise põhjus, mille taga võib olla kiiret sekkumist vajav haigus ning trauma on oluline rahva tervise probleem. Töö fookuses olid ravikvaliteedi indikaatorid ja südamelihase kahjustus.
Kvaliteediindikaatorite juures hindasime valu ravimist ning patsiendi viibitud aega EMO-s. Leidsime olulisi puudujääke praeguses praktikas. Esiteks, valu tugevus, mis on adekvaatse ravi aluseks, on sageli dokumenteerimata ning aeg valuravini on liiga pikk. Teiseks, ägeda kõhuvaluga haiged, kes peaksid pärast esmast diagnostikat ja ravi liikuma haiglasse või minema koju, viibivad EMO-s oluliselt kauem kui on sätestatud Tervisekassa poolt kinnitatud kvaliteedi nõuetes. See viitab kitsaskohtadele erakorralise patsiendi raviteekonnal. Pikem aeg EMO-s on seotud halvema prognoosiga.
Troponiin on vereseerumist määratav biomarker, mida kasutatakse südamelihase infarkti diagnoosimiseks. Täpsemate testide kasutuselevõtuga on südamelihase kahjustus määratav ka teiste haiguste ja seisundite, näiteks sepsise, raske trauma ja šoki korral. Leidsime, et nii rindkere raske traumaga patsientidel kui ka ägeda kõhuvaluga patsientidel, kellel ei määrata rutiinselt troponiini, esineb sageli varjatud südamelihase kahjustus, mis on seotud oluliselt halvemate ravitulemustega.
Prof Joel Starkopf, juhendaja: Triinu Keskpaiga doktoritöö kaitsmine oli Eesti arstiteaduse ja tervishoiu jaoks ajalooline hetk – see oli esimene doktorikraad erakorralise meditsiini erialale. Tema tööl, mille planeerimisel ja juhendamisel oli oluline roll ka teisel juhendajal prof Peep Talvingul, on olulised praktilised väljundid. Triinu uuringute kaudu nägime, et maailmas kinnitust leidnud kolm erakorralise meditsiini kvaliteediindikaatorit peegeldavad ravikvaliteeti ka Eesti patsientide populatsioonil. Vaatluse all oli igapäevatöös suurt osakaalu omav haigete alarühm, kõrge triaažikategooriaga ägeda kõhuvaluga üle 30-aastased täiskasvanud. Need patsiendid vajavad sageli multidistsiplinaarset käsitlust, kus oluliseks on diagnostika- ja ravitegevuste kiirus. Triinu töös nägime, et nende haigete peatumine EMOs rohkem kui kuueks tunniks on seotud halvemate ravitulemuste ja suurema suremusega. Leidsime veenvalt kinnitust, et ravikvaliteedi analüüsimiseks vajame edasist arendustööd indikaatorite algandmete usaldusväärseks automatiseeritud kogumiseks. Lisaks uuris Triinu südamelihase kahjustuse esinemist nii kõhuvaluga kirurgilistel haigetel kui ka rindekere traumaga patsientidel. Saime olulist lisainfot vereseerumi troponiini määramise kasutatavusest neil haigetel.
Triinu töökus, sihikindlus ja optimistlik meel olid suurepärased omadused doktoriõppe edukaks läbimiseks. Suurima hea meelega näen, et temast on kujunemas erakorralise meditsiini eriala akadeemiline liider, kelle ettevalmistus, teadmised ja oskused loovad eriala edasiseks arenguks head eeldused. Soovin talle jõudu, edu ja kiiret taastumist kraadikaitsmisega seotud viperustest!