Dr Ursula Klaar innustab mitut põlvkonda naistearste ja ämmaemandaid (29.12.2021)
Detsembris lõpetas töö kliinikumis dr Ursula Klaar, kes on naistekliiniku tööle viimastel aastakümnetel olulist mõju avaldanud. Dr Klaar juhtis naistenõuandla tööd 30 aastat ning mõjutas tugevalt eriala arengut.
Kuidas teist sai arst?
Keskkooli lõpetamise järel astusin esialgu Tartu Meditsiinikooli ning omandasin velskri kutse. Minu esimene kokkupuude naistekliinikuga oli juba õpingute ajal 1965. aastal, ka esimese sünnituse võtsin vastu juba velskriõppe praktika ajal naistekliinikus. Kooli lõpetamise järel töötasin pool aastat Abja-Paluoja Haiglas õena ning seejärel astusin 1968. aastal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, internatuuri läbisin sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Ülikooli lõpetamise järel suunati mind Kuressaarde ning seal sain ka esimesed kogemused arstina. Sealne personal oli väga toetav ning ämmaemandad olid märksa iseseisvamad kui üldiselt nõukogude ajal oli kombeks. Arst oli koduses valves.
Kuidas te jõudsite kliinikumi?
Teise lapse sünni järel sain jääda pere juurde Tartusse. Töötasin Tartu Linna Polikliinikus vaatluskabineti juhatajana. Aastatel 1979–1980 olin kliinilises ordinatuuris naha- ja suguhaiguste ning sünnitusabi ja günekoloogia erialal. Samal ajal kutsuti mind ka meditsiinikooli õpetama, olin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud kuni 2012. aastani. Hakkasin tööle toonase nimega Tartu Naistekliinikus 1982. aastal ning 1986. aastal võtsin üle naistenõuandla juhatamise, juhatasin osakonda 30 aastat. Olin 1. detsember 1996 – 1. aprill 1997 ka naistekliiniku peaarsti kohustes.
Kuidas on muutunud töö korraldus nende aastate jooksul?
Nõukogude ajal pidi arst olema iga sünnituse juures. Sünnitustoas oli kolm voodit kõrvuti ja vahel olid kõik need kolm korraga ka kasutusel. Mäletan ühte öövalvet, kui 13 tunni sees võtsin vastu 14 sünnitust. Arst pidi kõiki sünnitajaid iga kahe tunni järel visiteerima ja sünnituslukku fikseerima sünnitaja seisundi. Ämmaemandal ei olnud otsustusõigust, Kuressaare oli selles osas erand. Isasid sünnituse juurde ei lubatud, lehvitasid akna taga ja nägid siis läbi akna titasid. Lapsed olid sünnituse järgselt lastetoas ning neid toodi sealt iga kolme poole tunni tagant sööma.
Praeguseks on ämmaemandad iseseisvad spetsialistid, kes jälgivad rasedat raseduse kestel, sünnituse ajal ning võtavad vastu sünnituse.
Väga suured muutused on toimunud diagnostika võimaluste osas. Vanasti toimus kogu diagnostika silma, kõrva, sõrme ja käe abil nii raseduse suuruse kui lapse asendi osas, ainus täiendav võimalus vajadusel oli röntgen. Edasiminek on olnud oluliselt tore ja sisukas.
Millised on kõige olulisemad saavutused ja arendused teie karjääri jooksul?
Osakonnajuhatajana olid minu juhtida mitmed olulised protsessid – naistenõuandla mitmed kolimised Toomemäel haiglate korpuste vahel, kolimine koos naistekliinikuga L. Puusepa 8 G.2-korpusesse, uute vastuvõtukabinettide kujundamine ja sisustamine, naistekliiniku perekeskuse kabinettide rajamine C-korpusesse.
Olin ka esimese vette sünnituse juures naistekliinikus Toomemäel koos ämmaemand Mai Kangroga.
Aastatel 2003–2009 oli minu juhtida emakakaelavähi varase avastamise projekt. Esimesel aastal oli projektiga seotud neli raviasutust, edaspidi 19 raviasutust. Minu tänud ämmaemandatele ja naistearstidele, kes minuga koos selles projektis osalesid. 2010. aastal kasvas projekt üleriigiliseks emakakaelavähi ennetuse skriininguks ja juhtimise võttis üle Tervise Arengu Instituut.
Mulle on väga oluline ka mu töö õppejõuna. Hea tunne on näha oma õpilasi mitmetes osakondades kliinikumis. Naistekliiniku kollektiiv on hästi kokkuhoidev ja rõõmsameelne, olen neile ühise aja eest väga tänulik.
Dr Ursula Klaariga vestles Liina Raju