Infovoldik

Mis on isolatsioon?

Isolatsioon on spetsiaalsete ettevaatusabinõude kasutusele võtmine, et vältida haigustekitajate (bakterid ja viirused) levikut. Isolatsiooni kasutatakse, kui Teie lapsel on haigustekitaja, mis võib levida inimeselt inimesele. Isolatsiooni eesmärk on kaitsta nii Teid, Teie last kui ka teisi patsiente.

Millised on võimalikud isolatsiooniliigid ja nõuded nende puhul?

Isolatsiooniliik sõltub sellest, milline haigustekitaja on Teie lapsel ja kuidas see levida võib. Vastavalt sellele eristatakse kontakt-, piisk- ja õhkisolatsiooni.

  • Kontaktisolatsiooni kasutatakse, kui haigustekitaja levib kontaktil lapsega või temaga kokku puutunud esemetega (nt oksendamise ja kõhulahtisusega kulgevad noro- ja rotaviirus).
    Nõuded: enne palatisse sisenemist panevad külastajad selga ühekordse kitli ja kindad ning eemaldavad need enne palatist väljumist.
  • Piiskisolatsiooni kasutatakse, kui haigustekitaja levib piiskadega aevastamisel, köhimisel ja rääkimisel suu ja nina limaskestadelt (nt gripp).
    Nõuded: enne palatisse sisenemist panevad külastajad ette ühekordse kirurgilise maski ja eemaldavad selle pärast palatist väljumist. Kui laps lahkub oma palatist (nt uuringuks või protseduuriks), paneb ka tema ette maski.
  • Õhkisolatsiooni kasutatakse, kui haigustekitaja levib õhu kaudu (nt tuulerõuged, leetrid, tuberkuloos).
    Nõuded: Enne palatisse sisenemist panevad külastajad ette erilise maski ehk respiraatori ja eemaldavad selle pärast palatist väljumist. Palati uks hoitakse alati suletuna. Kui laps lahkub oma palatist, kannab ta ühekordset kirurgilist maski.

Mõningatel juhtudel võib olla vajalik mitme isoloatsiooniliigi üheaegne kasutamine.

Mida peavad lähedased ja külastajad alati tegema?

  • Välisriided jäetakse garderoobi või vastavasse ruumi osakonna ukse juures.
  • Osakonda sisenemisel ja sealt väljumisel pestakse käsi vähemalt 30 sekundi vältel sooja vee ja seebiga ja/või kasutatakse antiseptikumi.

Kuidas ma saan teada, kas minu lapse puhul on isolatsioon vajalik?

Isolatsiooni vajalikkusest teavitab Teid osakonna personal. Lisaks asetatakse lapse palatiuksele silt, mis teavitab nii Teid kui ka tervishoiutöötajaid vajalikest ettevaatusabinõudest, mida enne palatisse sisenemist kasutusele võtta.

Millistel juhtudel ei pea eeltoodud nõudeid rakendama?

Lähedane, kes on haigestumise alguses lapsega koos olnud, võib olla juba ise haigustekitaja kandja või haiguse suhtes immuunne. Seepärast lapsega koos palatis viibides ei pea tema kasutama kitlit, kindaid ja maski. Sellest teavitab Teid osakonna personal. Palatist lahkudes peab sel juhul pesema nõuetekohaselt käsi ja/või kasutama käte antiseptikumi.

Kas isolatsioonis oleva lapse külastamine on lubatud?

Lapse külastamine on enamasti lubatud, kuid soovitame, et külastajateks ei oleks lapsed. Mõningatel juhtudel võib lapse haigustekitajast tulenevalt olla kehtestatud külastuspiirang. Sellest informeerib Teid osakonna personal.

Kui külastajal on ägeda nakkushaiguse tunnused (nt köha, kurguvalu, palavik, lööve, kõhulahtisus), siis tuleb patsiendi külastamist lükata edasi kuni haiguse taandumiseni.

Kas laps tohib palatist väljas käia?

Isolatsioonis laps peab olema palatis. Väljumine on lubatud meditsiinilistel näidustustel (nt uuringud, protseduurid) kooskõlastatult personaliga.

Kas isolatsioonis olevale lapsele kodust toodud toitu võib hoida patsientide külmikus?

Kodust toodud toitu võib enne palatisse viimist hoida külmikus. Toitu, mis on viidud palatisse, ei tohi enam ühiskasutatavasse külmikusse panna.

Kui kaua kestab isolatsioon?

Sõltuvalt haigustekitajast, võib isolatsioon kesta kogu haiglas viibimise aja. Haiglast koju minnes last üldjuhul teistest isoleerima ei pea. Isolatsiooni lõpetamisest informeerib Teid osakonna personal.

 

Lisaküsimuste korral pöörduge palun julgelt osakonna personali poole.

 

Koostaja: infektsioonikontrolli teenistus 01/2020

Kõhunääre ehk pankreas on organ, mis paikneb ülakõhus. Pankrease peaosa on ümbritsetud kaksteistsõrmiksoole ehk duodeenumiga, keha- ja sabaosa paiknevad mao taga. Pankreasel on kaks ülesannet: seedimine (pankreas toodab seedimiseks vajalikke seedeensüme) ja veresuhkru kontroll (pankreas toodab veresuhkrut kontrollivat hormooni insuliini, mille puudusest tekib diabeet ehk suhkruhaigus).

Operatsiooni näidustus

Operatsiooni näidustus oleneb sellest, missugune on konkreetne pankreast tabanud haigus. Kuna neid on palju ning nad on üksteisest erinevad, siis Teie operatsiooni konkreetsest näidustusest räägib täpsemalt Teile opereeriv kirurg.

Operatsiooni riskid

Sagedasemad tüsistused on:

  • Haavatüsistused: haavainfektsioon ehk –põletik; haava lahti minek.
  • Kõhuõõne tüsistused
    • Seedetrakti tööle hakkamise viibimine. Pärast operatsiooni võib soolestik vajada aega, et taastuks tema normaalne funktsioon. Sellel ajal manustatakse Teile vesi ja muud vajalikud ained veenikanüüli kaudu. Maolt ülekoormuse äravõtmiseks võib olla Teil pärast operatsiooni ka nina kaudu makku asetatud sond (nasogastraalsond).
    • Anastomoosi leke. Kõhuõõnes loodud uusi ühendusi nimetatakse anastomoosideks. Nendest ühendustest üks riskantsemaid on pankreasega loodud ühendused, kuna kõhunäärmest erituvad seedeensüümid võivad lõhkuda valke, mis üritavad uut ühendust parandada. Kui selline tüsistus peaks tekkima, hoitakse dreeni (operatsioonil asetatud plastiktoru anastomoosi juures) senikaua, kuni leke on sulgunud.
  • Pankrease osalisest eemaldamisest tingitud funktsiooni puudulikkus
    • Diabeet ehk suhkruhaigus võib tekkida kui eemaldatakse suur osa pankrease Suhkruhaiguse tekke osas jälgitakse Teid väga hoolikalt pärast operatsiooni ning vajadusel alustatakse ravi (insuliini defitsiidi asendamine).
    • Seedeensüümide puudulikkus võib tekkida kui eemaldatakse suur osa pankrease pea- ja kehaosast. Seedeensüümide puudulikkus väljendub kõhulahtisuse tekkes (toit ei imendu). Selle raviks on olemas suukaudsed ensüümkapslid, mida võetakse iga toidukorraga.
  • Muud tüsistused (nt kopsupõletik) – võimalikud on veel väga erineva tüsistused, ent nende tekke tõenäosus on küllalt väike.

Enne operatsiooni

Pärast suuremahulist kõhuõõne operatsiooni on Teil vähemalt 2 kuud füüsilise töö piirang. Seepärast mõelge juba enne operatsiooni, kes Teid operatsiooni järgselt abistada võiks.

Soovitame enne operatsiooni loobuda suitsetamisest, tõsta enda füüsilist aktiivsust. Pankrease haiguste korral on ülimalt oluline absoluutne loobumine alkoholist!

Haiglasse saabumine

Haiglasse kutsutakse Teid päev enne operatsiooni. See on vajalik, et saaks võtta vereanalüüsid, teha vajalikud uuringud. Samuti vaatab Teid veelkord üle kirurg ja anestesioloog, kes vajadusel tellivad lisauuringuid. Haiglasse võtke kaasa isiklikud hügieenitarbed, sussid, kõik igapäevaselt tarvitatavad ravimid. Kui tarvitate verd vedeldavaid ravimeid, siis Teile antakse juhised juba varakult nende ära jätmise osas.
Soovitav on apteegist osta endale ning haiglasse kaasa võtta bandaaž. Tegemist on korsetilaadse kõhuseina toetava tugivööga, millest on kasu kõhuseina paranemisele.

Operatsioon

Operatsiooni täpsemat olemust selgitab Teile kirurg. Operatsioonijärgselt ei lubata Teil süüa ega juua, maos on läbi nina asetatud sond (nasogastraalsond). Selle eemaldamine ja söömise taasalustamine sõltub sooletegevuse taastumisest, enamasti II-III operatsioonijärgsel päeval. Vedeliku ja ravimite manustamiseks on Teil mitu veenikanüüli. Kõhus on vähemalt üks dreen, mis on vajalik liigse tekkinud vedeliku eemaldamiseks operatsioonipiirkonnast ning anastomoosi lekke jälgimise suhtes. Dreen eemaldatakse esimesel võimalusel aga enamasti mitte enne VII operatsioonijärgset päeva. Põies on kateeter, et jälgida täpselt uriini hulka (diureesi). Tavaliselt on selja kaudu pandud operatsioonihaava valutustamiseks kateeter (epiduraalkateeter), mis eemaldatakse enamasti III operatsioonijärgsel päeval.
Esimesed operatsioonijärgsed päevad veedate intensiivravipalatis, kus jälgitakse kogu aeg Teie terviseseisundit. Sellega seotult on Teie küljes mitmeid juhtmeid (südametöö ja hingamisfunktsiooni jälgimiseks).

Pärast operatsiooni

Varakult alustatakse Teie aktiviseerimisega. Vajalikud on harjutused kopsudele ja liigutamine, et vältida kopsupõletiku teket. Selles osas aitab Teid vajadusel füsioterapeut. Söömisega taasalustatakse järk-järgult, enamasti alates II-III operatsioonijärgsest päevast. Haiglas oleku aeg on tavaliselt 7-10 päeva.
Soovitame kojuminekuks endale keegi vastu kutsuda, seetõttu ärge tulge ka haiglasse oma autoga.
Tööle tagasiminek sõltub suuresti Teie tööst. Rasket füüsilist koormust soovitame vältida kaks kuud pärast operatsiooni.

Soovitused dieedi osas pärast operatsiooni:

Esimesed paar nädalat proovige süüa väiksemate portsjonite kaupa aga sagedamini (5–6 korda päevas). Vältida soolegaase tekitavaid toiduaineid nagu kapsad, herned, oad, õunad, gaseeritud joogid. Samuti väga vürtsiseid toite. Kui Teile määratakse pankrease ensüümid, siis ärge unustage, et neid tuleb võtta iga toidukorraga – suurema toidukorraga olenevalt konkreetsest preparaadist 20 000–25 000 TÜ, väiksema toiduga (nö „snäkiga“) 10 000 TÜ.

Nahaõmbluste eemaldamine, juhul kui Teie arst ei ole teisiti öelnud, toimub tavaliselt 14 päeva pärast operatsiooni.

Millal pöörduda erakorraliselt haiglasse pärast operatsiooni?

  • Tekib kõrge palavik.
  • Operatsiooniarm muutub punaseks, hakkab valutama või tekib sellest mädane eritus.
  • Tugev valu operatsioonipiirkonnas.
  • Tekib iiveldus ja oksendamine ning Te ei saa korralikult süüa.
  • Tekib ikterus (silmad ja nahk muutuvad kollaseks, uriin väga tumedaks, väljaheide muutub valkjaks).

 

Koostajad: arst-resident Karri Kase ja dr. Marko Murruste
01/2020

Unearteri operatsioon on vajalik, kui Teie arteris (ajju verd toovas veresoones) on mõni haiguslik seisund põhjustanud olulist verevoolu takistust ning ravimid ja elustiili muutused pole andnud soovitud tulemusi.

Endarterektoomia ja/või arteri plastika käigus eemaldatakse sulgunud või kitsenenud arterist verevoolu takistavad aterosklerootilised naastud koos trombidega (endarterektoomia) ning taastatakse arter, kasutades vajadusel soone õige laiuse säilitamiseks muust materjalist lappi (arteri plastika), mille tagajärjel paraneb verevool ajju.

Endovaskulaarse stentimise ja angioplastika käigus paigaldatakse arterisse stent, et unearter püsiks paremini avatuna ja tagaks piisava verevoolu ajusse. Angioplastika korral laiendatakse veresoont spetsiaalse rõhuga täidetava ballooni abil, mille tulemusena see surub rõhuga ummistuse vastu veresoone seinu ja avab tee verele.

Trombektoomia käigus eemaldatakse arteri seest seda ummistavad trombimassid.

Unearteri operatsioon teostatakse enamasti üldanesteesias.

Operatsioonieelsel päeval

  • Tehakse Teile vajalikud uuringud: vereanalüüsid, vererõhu mõõtmine, EKG jms.
  • Peate täitma ja allkirjastama vajalikud dokumendid (operatsiooniks nõusoleku leht, anesteesiaeelne küsitlusleht).

Operatsioonipäeva hommikul

  • Ärge sööge ega jooge (vähese veega võib võtta ravimid, mida määrab anestesioloog).
  • Eemaldage lahtised hambaproteesid, kontaktläätsed, käekell ja ehted.
  • Käige duši all.
  • Teil raseeritakse operatsiooni piirkond karvadest. Ise raseerida ei tohi.

Peale operatsiooni

  • Viibite kuni paar päeva osakonna jälgimispalatis.
  • Operatsioonipäeval peate lamama. Lamada võib selili või opereerimata küljel. Püsti tõusta pole lubatud.
  • Operatsiooni käigus on haava pandud haavadreen, mis tavaliselt eemaldatakse järgmisel päeval.
  • Peale operatsiooni võite haava piirkonnas tunda valu ja võib olla raske neelata. Teile manustatakse valuvaigisteid.
  • Haava piirkonnas võib esineda verevalumeid, mis enamasti kaovad iseenesest. Suuremate hematoomidega tegeleb vajadusel raviarst.
  • Operatsioonile järgneval päeval võite istuda ning pearingluse puudumisel ka kõndida.

Kodune enesehooldus

  • Haava siduge vajadusel, kui plaaster määrdub või märgub, soovitavalt üle 1−2 päeva. Haavahoolduseks vajaminevad vahendid saate osta apteegist (antiseptik, haavaplaaster).
  • Unearteri operatsioonil kasutatakse tavaliselt nö isesulavaid niite, seetõttu ei pea Te pöörduma perearsti poole nende eemaldamiseks.
  • Duši alla võite minna 3.-4. operatsioonijärgsel päeval. Eemaldage haavaplaaster vahetult enne dušši ning peske haav voolava veega ja pange uus haavaplaaster peale. Sauna ja vanni ei tohi minna kahe nädala jooksul või kuni haava täieliku paranemiseni.
  • Vältige umbes 10 päeva üle 5 kg raskuste tõstmist ja haavapiirkonna traumeerimist (näiteks kaelal pigistavad kraed, villased sallid).
  • Füüsiline koormus vastavalt enesetundele.
  • Haavavalu korral kasutage arsti poolt soovitatud valuvaigisteid.
  • Tarvitage regulaarselt ja õigesti ravimeid, mida arst on määranud.
  • Tulge arstlikku järelkontrolli vastavalt raviarsti soovitustele.

Pöörduge perearsti poole järgmistel juhtudel:

  • Teil on vaja täpsustada ravimite kasutamise skeemi,
  • Teil on vajalik konsulteerida või korrigeerida muude haiguste ravi,
  • Teil on kahtlus opereeritud piirkonna probleemidele.

Pöörduge erakorralise meditsiini osakonda (EMO) järgmistel juhtudel:

  • operatsioonihaava piirkonnas tekib verejooks,
  • operatsioonihaava piirkonnas tekib järsku suur, tihke, (tuksuv) mass,
  • operatsioonihaavas tekib põletik (terav punetus, valu, turse, mädaeritus haava piirkonnas).

 

Koostajad: veresoontekirurgia osakonna õed Lea Žoržoliani, Auli Kirtsi, Kaie Ootsing ja dr. Heli Järve
11/2019

Jalaarteri operatsioon on vajalik, kui Teie arterites (jalga verega varustavates veresoontes) on mõni haiguslik seisund põhjustanud olulist verevoolu takistust ning ravimid ja elustiili muutused pole andnud soovitud tulemusi. Takistus võib tekkida aterosklerootilistest naastudest („lubjatükk“), trombimassidest või trauma tagajärjel. Sõltuvalt Teie seisundist võib verevoolu taastamiseks osutuda vajalikuks üks järgmistest operatsioonidest:

Endarterektoomia ja/või arteri plastika käigus eemaldatakse sulgunud või kitsenenud arterist verevoolu takistavad aterosklerootilised naastud koos trombidega (endarterektoomia) ning taastatakse arter, kasutades vajadusel soone õige laiuse säilitamiseks muust materjalist lappi (arteri plastika).

Šunteerimise käigus juhitakse veri arteri sulgusest lisatoru ehk šundi kaudu mööda. Selleks kasutatakse üldjuhul patsiendi oma nahaaluseid veene või kunstmaterjalist veresoonte proteese. 

Trombektoomia käigus eemaldatakse arteri seest seda ummistavad trombimassid.

Jalaarterite operatsioonid teostatakse enamasti spinaalanesteesias ehk nn „seljasüstiga“, vajadusel ka üldanesteesias.

Operatsioonieelsel päeval

  • Tehakse Teile vajalikud uuringud: vereanalüüsid, vererõhu mõõtmine, EKG jms.
  • Peate täitma ja allkirjastama vajalikud dokumendid (operatsiooniks nõusoleku leht, anesteesiaeelne küsitlusleht).

Operatsioonipäeva hommikul

  • Ärge sööge ega jooge (vähese veega võib võtta ravimid, mida määrab anestesioloog).
  • Eemaldada lahtised hambaproteesid, kontaktläätsed, käekell ja ehted.
  • Käige duši all.
  • Teil raseeritakse operatsiooni piirkond karvadest. Ise raseerida ei tohi.
  • Haavandite ja gangreeniga piirkondade hoolduse teostab õde.

Peale operatsiooni

  • Viibite kuni paar päeva osakonna jälgimispalatis.
  • Operatsioonipäeval peate Te üldjuhul lamama, püsti tõusta pole lubatud.
  • Peale operatsiooni võite haava(de) piirkonnas tunda valu. Teile manustatakse valuvaigisteid.
  • Haava(de) piirkonnas võib esineda verevalumeid, mis enamasti kaovad iseenesest. Suuremate hematoomidega tegeleb vajadusel raviarst.
  • Spinaalanesteesia ja epiduraalsondi järgselt saate kõndida peale sondi eemaldamist.

Kodune enesehooldus

  • Haava siduge vajadusel, kui plaaster määrdub või märgub, soovitavalt üle 1–2 päeva. Haavahoolduseks vajaminevad vahendid saate osta apteegist (antiseptik, haavaplaaster).
  • Haavaniidid või -klambrid eemaldab perearst või -õde 10–14 päeva peale operatsiooni.
  • Duši alla võite minna 3.-4. operatsioonijärgsel päeval. Eemaldage haavaplaaster vahetult enne dušši, peske haav voolava vee all ja pange uus haavaplaaster peale. Sauna ja vanni ei tohi minna kahe nädala jooksul või kuni haavade täieliku paranemiseni.
  • Operatsioonijärgselt võib jalal esineda turset, mis mõningatel juhtudel võib püsida mitu kuud.
  • Vältige umbes 10 päeva üle 5 kg raskuste tõstmist ja haavapiirkonna traumeerimist.
  • Füüsiline koormus vastavalt enesetundele.
  • Haavavalu korral kasutage arsti poolt soovitatud valuvaigisteid.
  • Tarvitage regulaarselt ja õigesti ravimeid, mida arst on määranud.
  • Tulge arstlikku järelkontrolli vastavalt raviarsti soovitustele.

Pöörduge perearsti poole järgmistel juhtudel:

  • Teil on vaja täpsustada ravimite kasutamise skeemi,
  • plaanilisteks sidumiseks ja haavaniitide eemaldamiseks,
  • jala verevarustushäirele viitavad kaebused tekivad mingi aja möödudes taas,
  • Teil on vajalik konsulteerida või korrigeerida muude haiguste ravi,
  • Teil on kahtlus opereeritud piirkonna probleemidele.

Pöörduge erakorralise meditsiini osakonda (EMO) järgmistel juhtudel:

  • opereeritud jalg muutub järsku väga külmaks, tugevalt valulikuks ja/või tuimaks,
  • operatsioonihaava piirkonnas tekib verejooks,
  • operatsioonihaava piirkonnas tekib järsku suur, tihke, (tuksuv) mass,
  • operatsioonihaavas tekib põletik (terav punetus, valu, turse, mädaeritus haava piirkonnas).

 

Koostajad: veresoontekirurgia osakonna õed Lea Žoržoliani, Auli Kirtsi, Kaie Ootsing ja dr. Heli Järve
11/2019

Käesolev infoleht selgitab, miks on vajalik määrata raseduse ajal Teie veregrupp ja erütrotsütaarsete antikehade olemasolu ning kuidas mõjutab saadud tulemus Teie raseduse jälgimist.

 

Mis on veregrupp?

Inimese veregrupp on määratud antigeenidega, mis asuvad tema punaliblede ehk erütrotsüütide pinnal. Veregrupp on erütrotsüütide pinna pärilik omadus, mis on määratav juba lootel.

Tähtsamateks veregrupisüsteemideks on AB0- ja RhD-süsteemid. AB0-süsteemis on neli veregruppi – A, B, AB ja 0. Tähtnimetused viitavad sellele, millise grupi antigeenid inimese erütrotsüütide pinnal on.

Vere Rh(reesus)-kuuluvus võib olla kas positiivne  või negatiivne. See sõltub D-antigeeni olemasolust punaliblede pinnal. Kui D-antigeen on olemas, siis on inimene RhD-positiivne ja kui D-antigeen puudub, siis RhD-negatiivne. Nende kahe veregrupisüsteemi tulemust väljendatakse enamasti koos: näiteks A RhD-positiivne, B RhD-negatiivne.

Lisaks mainitud veregrupisüsteemidele on veel hulgaliselt teisi.

 

Mis on antikehad?

Antikehad on organismi poolt toodetavad kaitsevalgud võitlemaks kõige vastu, mis võib organismile olla võõras. Antikehad on loomulik osa immuunsüsteemist ja nad kaitsevad meid.

Enamikul täiskasvanutest on loomulikud antikehad AB0-süsteemis nende antigeenide vastu, mis puuduvad tema enda erütrotsüütidel.

Immuunantikehi veregrupi süsteemide antigeenide vastu esineb harva. Antikehad võivad tekkida vereülekande järgselt või raseduse käigus. Info antikehade kohta on vajalik juhul, kui inimene vajab vereülekannet või on rase. Erütrotsütaarsete antikehade leidmiseks tehakse laboris antikehade sõeluuring.

 

Mis on verekaart ja miks on vaja seda alati kaasas kanda?

Kõigil rasedatel määratakse raseduse alguses veregrupp ja teostatakse erütrotsütaarsete antikehade sõeluuring.

Kui antikehi ei leita, korratakse analüüsi raseduse teises pooles.

Kui antikehad tuvastatakse, sõltub edasine jälgimine leitud antikehade tüübist ja tasemest.

Kuna raseduse ajal võite sattuda ootamatult erinevatesse haiglatesse, peaks info veregrupi ja antikehade kohta olema Teil alati kaasas. Seepärast antakse Teile rasedusega arvele tulles alati verekaart ja palutakse seda kogu raseduse vältel kaasas kanda!

Hoidke verekaarti endaga ka vahetult pärast sünnitust, sest kui vereülekannet peaks vajama vastsündinu, on info ema antikehade kohta väga oluline.

 

Kuidas tekivad antikehad raseduse ajal?

Loode pärib pooled oma veregruppi määravatest erütrotsütaarsetest antigeenidest emalt ja pooled isalt. Raseduse ajal, sünnitusel, raseduse katkemisel või abordi järgselt võib sattuda loote erütrotsüüte ema vereringesse. Ema organism võib hakata tootma antikehi, kuna ema organismile on loote isalt päritud antigeenid võõrad. Antikehad tekivad umbes kolmel rasedal sajast.

 

Miks on antikehade määramine raseduse ajal oluline?

Kui Teil on tekkinud antikehad, on oluline määrata, mis tüüpi need on. See võimaldab leida kiiresti sobiva doonorvere, kui Te vajate vereülekannet. Samuti on see info vajalik, kui vereülekannet vajab Teie loode või vastsündinu, sest Teie antikehad võivad minna läbi platsenta ja vastsündinul on siis samad antikehad, mis Teil.

 

Kas kõik antikehad on ühtviisi olulised ja kuidas mõjutavad antikehad loodet?

Osa antikehi võivad läbi platsenta loote vereringesse sattudes kahjustada tema organismi. See omakorda võib lootel või hiljem vastsündinul põhjustada aneemiat ehk kehvveresust, naha ja limaskestade kollasust ning rasketel juhtudel väga tõsiseid kahjustusi. Sellist seisundit nimetatakse loote või vastsündinu hemolüütiliseks tõveks ning selle sagedasim põhjustaja on anti-D antikeha.

Anti-D antikeha võib tekkida juhul, kui Te olete RhD-negatiivne ja Teie loode on RhD-positiivne. Kuna loote veregruppi Eestis raseda rutiinse jälgimise käigus ei määrata, jälgitakse kõiki RhD-negatiivseid rasedaid hoolikalt antikehade tekke osas ning kasutatakse vajadusel ennetavat ravi (vt. all). Oluline on ka see, et kord juba tekkinud anti-D antikehad võivad ohustada iga järgnevat RhD-positiivset loodet.

Antikehade avastamisel tuleb teatud aja tagant määrata nende tase veres ja Teie arst võib seetõttu kutsuda Teid sagedamini kontrolli.

Mõne antikeha puhul võib Teie arst paluda ka lapse bioloogilisel isal vereproov anda. See on vajalik selleks, et hinnata, kas lootel võib esineda antigeen, mille vastu Teil on antikeha. Kui isal esineb vastav antigeen, võib see olla ka lootel ja antikeha tase vajab täiendavat jälgimist. Kui isal vastavat antigeeni ei ole, ei saa ka lootel seda olla.

Harvadel juhtudel võib olla vajalik teha lootele vereülekanne juba raseduse ajal – seda nimetatakse intrauteriinseks ehk emakasiseseks vereülekandeks. Erandjuhtudel võib olla vajalik sünnituse enneaegne esile kutsumine.

Joonisel on näidatud antikehade tekke mehhanism anti-D näitel:

rasedusaegne veregruppide

 

RhD-negatiivsel emal on RhD-positiivne loode                                                        

Platsenta kaudu võivad loote vererakud sattuda ema vereringesse ning ema organism võib hakata tootma loote Rh-faktori vastu anti-D antikehi

Järgmise raseduse ajal platsenta kaudu loote vereringesse sattudes võivad anti-D antikehad kahjustada RhD-positiivset loodet

 

Mis saab siis, kui laps on sündinud?

Pärast sünnitust uuritakse vastsündinut aneemia suhtes ning lastearstid rakendavad vajadusel täiendavat jälgimist. Võib juhtuda, et vastsündinu vajab ka vereülekannet.

 

Kuidas saab anti-D-antikehade tekkimist ära hoida?

Kui olete RhD-negatiivne ja Teil ei ole leitud anti-D antikehi, võib Teie arst nende tekkimise ennetamiseks soovitada Teile teatud olukordades anti-D immunoglobuliini manustamist. See on ravim, mis sisaldab anti-D antikehi ning ennetab antikehade teket Teie enda organismi poolt.

 

Millal on vajalik profülaktika anti-D immunoglobuliiniga?

Sünnitusjärgselt määratakse alati RhD-negatiivse ema vastsündinu veregrupp. Kui see on RhD-positiivne, tehakse emale kolme päeva jooksul pärast sünnitust anti-D profülaktika.

Lisaks manustatakse Eestis anti-D immunoglobuliini mõningate protseduuride, näiteks looteveeuuringu, koorionbiopsia ja loote välise pöörde korral.

 

Kas anti-D-antikehade manustamisel on kõrvaltoimeid?

Nagu igal ravimil, võivad ka anti-D immunoglobuliini süstimisel esineda kõrvaltoimed. Sagedasemaks on valulikkus süstekohal, mis võib püsida mõnest tunnist paari päevani. Mõningatel juhtudel võib tekkida kerge palavik, peavalu või lööve. Väga harva võib tekkida väljendunud allergiline reaktsioon.

Küsimuste esinemisel rasedusaegsete antikehade kohta küsige julgelt oma arstilt.

 

 

Kasutatud kirjandus

NHS Guidelines for Blood Groups and Red Cell Antibodies in Pregnancy

NHS Guidelines for Rhesus disease

ANZSBT Guidelines for Blood Grouping & Antibody Screening in the Antenatal & Perinatal Setting

Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhend, Raseduse jälgimise juhend 2018

Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhend, Raseduse katkestamise juhend 2016

 

Koostajad:

Verekabineti juhataja Polina Savitski

Verekabineti juhataja kt Liina Vassil

Naistenõuandla juhataja Pille Vaas

09/2019

 

Allergia on immuunsüsteemi ülitundlikkus mingile allergeenile. Üle saja aasta on allergia ravis kasutatud allergia immunravi (AIR). AIR on immuunsüsteemi ümberõpetamine - ravi käigus manustatakse patsiendile tõusvas annuses töödeldud allergeeni, mille tulemusena väheneb immunsüsteemi reaktsioon antud allergeenile. AIR on tõhus õietolmu-, tolmulesta- ja putukamürgiallergia puhul. Kahjuks looma- ja hallitusseeneallergia korral pole ravitulemused nii heaks osutunud. Ka toiduallergia puhul AIRi enamasti ei kasutata, kuna 85% toiduallergiaga lastest saavutavad taluvuse ka ravita 3. eluaastaks.

AIR on soovituslik patsiendile,

  • kelle allergia pole kontrolli all tavaraviga (antihistamiinid, ninasisene kortikosteroid),
  • kelle ravil on soovimatud kõrvaltoimed või
  • kes ei soovi pikaaegselt ravimeid kasutada.

Uuringud on näidanud, et AIR võib allergilise astmaga patsientidel sümptomeid vähendada ning kõrge astma tekkeriskiga patsientidel astma algust edasi lükata või isegi ennetada.

Ravi alustatakse väikese annusega, mida tõstetakse astmeliselt suurima talutava annuseni – nn säilitusannuseni. Säilitusravi etapil pikendatakse süsteintervalle 4–8 nädalani ja nii jätkatakse ravi aastaringselt 3–5 aastat. Toime kestust on raske prognoosida, aga heal juhul on see 5–10 aastat. Vajadusel võib ravi korrata.

AIRi eeldused:

  • on teada kaebusi tekitav(ad) allergeen(id) - nahatorketestid ja/või vereseerumi IgE antikehad on positiivsed,
  • patsiendi ja tema pere pühendumus pikaajalisele ravile,
  • soovituslik patsiendi vanus >5aasta.

AIRi saab läbi viia kolmel viisil:

  • keelealune tilk,
  • suukaudne manustamine,
  • nahaalune süst.

Keelealune ravi

  • Manustatakse igapäevaselt tilkadena kodus. Ravimit hoitakse külmkapis.
  • Allergia sümptomid vähenevad 80–90% patsientidest.
  • Kõige sagedasemad kõrvaltoimed on sügelus suus ja kurgus ning nohu.
  • Ravi ei sobi patsientidele, kellel esineb õietolmu ja toidu ristallergia.

Suukaudne manustamine

  • Kasutatakse toiduallergiate puhul (piim, muna, pähkel).
  • Immuunravimiks on toiduaine ise tõusvas koguses ja ravi toime püsimiseks on jätkufaasis soovituslik selle igapäevane tarbimine teatud koguses (nt 200ml piima päevas).
  • Allergia sümptomid vähenevad 75–85% patsientidest.
  • Sagedasemad kõrvaltoimed on suu ja kurgu sügelus ning kerge kõhuvalu, neid võib vähendada annuse muutmisega.
  • Ravimit võtta täis kõhuga, pärast vältida paar tundi tugevat füüsilist koormust ja doosi vähendada ägedate infektsioonide ja astma ägenemise ajal.

Nahaalune süsteravi

  • Manustatakse süstidena õlavarde aastaringselt (tolmulesta-, õietolmu-, putukamürgiallergia puhul) või kuurina enne õitsemisaega (õietolmuallergia puhul).
  • Sobib neile, kellel on võimalik regulaarselt arsti vastuvõttudel käia ja kes ei karda süsti.
  • Allergia sümptomid vähenevad 90% patsientidest.
  • Toime algab 6–24 kuud pärast ravi alustamist.
  • Sagedasemad kõrvaltoimed on turse ja punetus süstekohas.
  • Enamus allergilisi reaktsioone süstile esineb esimese 30 min jooksul ja seetõttu peavad patsiendid olema sellel ajal meditsiinipersonali jälgimise all.
  • Süsti jägselt tuleb mõne tunni jooksul vältida tugevat füüsilist koormust, sauna ja alkoholi.

Lisainformatsioon

Ravi kõrvaltoimeid saab vähendada antihistamiinikume võttes, ravi efektiivsust see ei mõjuta.

Ägedate viirusinfektsioonide põdemise ajal tuleb ravis teha paus või vähendada annust.

Koduses apteegis peavad olema antihistamiinikumid ja astmahaigetel ka kiiretoimeline bronhilõõgasti (nt Ventoliin).

Süstekoha valu, turse ja/või punetuse korral võib kasutada külmakotti, antihistamiinikumi, valuvaigistit ja hormoonkreemi.

Allergiline üldreaktsioon ehk anafülaksia esineb väga harva ja enamasti esimese 30 minuti jooksul. Anafülaksia sagedasemad sümptomid on pearinglus, iiveldus ja tursed ning nahalööve. Hingamisraskuste tekkel tuleb otsida koheselt arstiabi.

Koostajad: Katri Paavel ja Pille Kokk
10/2019

 

 

Kasutatud allikad:

Vasar, M. 2016. Immuunravi aitab allergiat leevendada. Kodutohter. Allergia erinumber: 26-28.

Haahtela, T., Hannuksela, M., Terho, E. O. 2002. Allergia. Tallinn: Medicina.

Roberts, G., Pfaar, O., Akdis, C.A., et al. 2018. EAACI Guidelines on Allergen Immunotherapy: Allergic rhinoconjuncitivits. Allergy; 73; 765-798.

Halken, S., Larenas-Linnemann, D., Roberts, G., et al. 2017. EAACI AACI Guidelines on Allergen Immunotherapy: Prevention of Allergy. Pediatr Allergy Immunol; 28; 728-745.

Endosonograafia on diagnostiline uuring, mis võimaldab endoskoopia ajal kasutada ultraheli tehnoloogiat. Uuringu jaoks kasutatakse painduvat endoskoopi, mille otsas on nii videokaamera kui ultraheli andur.  Läbi hammaste vahel oleva huuliku viiakse endoskoobi ots suu kaudu söögitorru, makku ja kaksteistsõrmiksoolde. Uuringu ajal lebate Te vasakul küljel. Vajadusel võib arst uuringu käigus võtta kahtlaselt moodustiselt peenikese nõelaga biopsia. Enne uuringu algust süstitakse Teile ravimeid, mis teevad Teid uimaseks ning seetõttu Te uuringu ajal valu ei tunne, võite vaid tunda kerget ebamugavust. Uuring kestab 40 kuni 90 minutit.  Uuringule tulge koos saatjaga, sest pärast uuringut Te autot juhtida ei tohi.

Uuringuks ettevalmistamine

  • Uuringu tegemise jaoks on oluline, et Teie magu oleks tühi, seetõttu ärge 6−8 tundi enne uuringut midagi sööge ega jooge.
  • Kui Te tarvitate verd vedeldavaid ravimeid (antikoagulante), pidage nõu oma raviarstiga.
  • Kui Teil on kroonilisi haigusi, mille tõttu tarvitate igapäevaselt ravimeid, konsulteerige oma raviarstiga, kes annab Teile täpsed juhised ravimite võtmiseks.
  • Kui Teil on hambaproteesid, eemaldage need enne uuringut.
  • Planeerige ka uuringust taastumist. Leppige kokku, kes Teid pärast uuringut koju viib.

Uuringu riskid

Endosonograafia on üldiselt ohutu protseduur, mida viivad läbi oma ala eksperdid. Kuid nagu igal protseduuril, esineb ka sellel uuringul riske, mis on pigem seotud peennõelbiopsia võtmisega:

  • Veritsus
  • Infektsioon ehk põletik
  • Soole seina või söögitoru perforatsioon ehk mulgustumine
  • Kui peennõela biopsiat võetakse pankreasest, siis ka pankreatiit

Võimalikud tüsistused

Kui pärast uuringut peaksid esinema järgnevad sümptomid, võtke ühendust oma raviarstiga või pöörduge lähimasse erakorralise meditsiini osakonda:

  • palavik,
  • valud rinnus,
  • hingamisraskused, hingeldamine,
  • must või ebatavaliselt tume väljaheide,
  • tugev ja püsiv kõhuvalu.

 

 

Koostaja: Marjaliisa Mikiver, endoskoopiakeskuse õde
09/2019

Balloonenteroskoopia on seedetrakti uuring, mida tehakse nii suu (antegraadselt), kui ka jämesoole kaudu (retrograadselt). Uuring tehakse üldnarkoosis ning seetõttu ei tunne Te mingit valu ega ebamugavustunnet. Balloonenteroskoopia võimaldab uurida peensoolt painduva optilise instrumendi (endoskoobi) abil, mille eesmärgiks on leida ja ravida verejooksu põhjusi peensooles, võtta laboris uurimiseks koeproove, eemaldada polüüpe/võõrkehasid ning laiendada soolekitsuseid.

Uuringuks ettevalmistus

  • Kui Te tarvitate verd vedeldavaid ravimeid (antikoagulante), pidage nõu oma raviarstiga.
  • Kui Te olete diabeetik, pidage ravimite võtmise ja insuliini süstimise osas nõu oma raviarstiga, et vajadusel kohandada oma raviskeemi uuringueelsete toitumispiirangute tõttu.
  • Muud ravimid (näiteks vererõhu ravimid) võite võtta uuringupäeva hommikul paari lonksu veega, kuid jälgige, et ravimid oleks võetud vähemalt 6 tundi enne uuringut.
  • Võtke tarvitatavad ravimid uuringule kaasa.
  • Teavitage oma raviarsti võimalikest allergiatest.
  • Uuringupäeval ega uuringule eelneval päeval ei tohi tarbida alkoholi.
  • Kui Teile tehakse uuring suu kaudu (antegraalselt), siis ärge sööge ega jooge midagi vähemalt 12 tundi enne uuringu toimumist.

Kui Teile tehakse uuring jämesoole kaudu, on oluline, et jämesool oleks täielikult tühjenenud.

Nädal enne uuringut

  • Vältige seemneid sisaldavaid puu- ja köögivilju (näiteks tomatid, maasikad, vaarikad, õunaseemned jne). Vältige ka seemneid sisaldavate mooside söömist.
  • Ärge sööge punapeeti.
  • Vältige seemneid sisaldavaid täisteratooteid (näiteks täisteraleib, seemnetega leib/sai).
  • Ärge tarvitage raua- ega söetablette.

Kaks päeva enne uuringut

  • Võite süüa vähese kiudainesisaldusega toitu (näiteks puljongit, püreesuppi, mahla, kisselli, seemneteta kuivikuid, vorsti, kartuliputru, keedetud kala, seemneteta jogurtit).
  • Jooge piisavalt vedelikku (vähemalt 1,5 liitrit).

Uuringule eelneval päeval

  • Hommikul võite süüa kerge kiudainevaba eine. Rohkem päeva jooksul süüa ei tohi.
  • Juua võib kogu päeva vältel, kuid joogiks sobivad vaid selged vedelikud (näiteks vesi, tee, mahl, puljong, magustatud ja gaseeritud joogid).
  • Ei tohi juua piima (ka kohvi sees mitte), punaseid või muid tugeva värviga või viljalihaga jooke.
  • Jooge sooleloputuslahus vastavalt juhendile. Igapäevased ravimid võtke 1−3 tundi enne loputuslahuse joomist.

Uuringu järgselt

  • Kui uuring teostati suu kaudu, võite kogeda kerget kurguvalu, mis möödub mõne aja pärast.
  • Võite kogeda ebamugavustunnet või kerget gaasivalu seedetraktis. Püüdke sooles olevat gaasi pärasoole kaudu väljutada. Ebamugavustunne kaob paari tunni jooksul.
  • Võite kogeda kerget iiveldust või oksendamist.
  • Pärast arstiga konsulteerimist võite naasta oma tavapärase toitumise ja raviskeemi juurde.

Võimalikud tüsistused

  • Proovitükkide järgselt võib tekkida väike veritsus, mis on enamasti minimaalne ega vaja vereülekannet ega kirurgilist ravi.
  • Soole perforatsiooni ehk mulgustuse teke on väga harva esinev, kuid vajab koheselt kirurgilist ravi.
  • Juhul, kui Teil tekib uuringu järgselt palavik, verejooks või tugev kõhuvalu, pöörduge koheselt valveõe või raviarsti poole. Kodus olles tuleb pöörduda perearsti või lähima erakorralise meditsiini osakonna poole.

 

 

Koostaja: Irina Kuznetsova, endoskoopiakeskuse õde
Tõlkija: Marjaliisa Mikiver
09/2019

Abivahend aitab säilitada erivajadusega ja puudega inimeste (sh laste) võimet hakkama saada igapäevaelu tegevustega ja ennetada tekkinud kahjustuse süvenemist. Abivahenditeks võivad olla näiteks mähkmed, proteesid, poti- ja dušitoolid, kargud, ratastoolid, kuuldeaparaadid jne.

Riigi soodustusega on abivahendid

  • kuni 18-aastastele lastele (puudeta lapsele ainult eriarsti tõendi alusel);
  • 18-aastastele ja vanematele puudega inimestele;
  • alates 16. eluaastast inimestele, kellel on tuvastatud osaline töövõime või töövõime puudumine või töövõime kaotus vähemalt 40 protsenti;
  • vanaduspensioniealistele;
  • inimestele, kellel on kuulmislangus alates 30 detsibellist (kuulmisabivahendi või heli ülekandesüsteemi ostuks) või inimestele, kellel on eemaldatud rind (rinnaproteesi ostuks) või silm (silmaproteesi ostuks).

Abivahendi soetamine

Abivahendi ostu või üürimist toetab riik, kui on olemas:

  • füsioterapeudi, tegevusterapeudi, arsti või õe tõend, kus on abivahendi vajadus välja toodud. Samuti võib abivahendi vajadus olla välja toodud rehabilitatsiooniplaanis.
  • Kehtiv isikliku abivahendi kaart. Kaarti saab taotleda sotsiaalkindlustusameti kodulehekülje kaudu. Kaart saadetakse postiga koju 3-5 päeva jooksul. Kui kaarti ei ole võimalik elektrooniliselt taotleda, saab pöörduda sotsiaalkindlustusameti klienditeenindusse.

Vajaliku abivahendi soetamiseks tuleb pöörduda otse abivahendit müüva ja üüriva ettevõtte poole, millega sotsiaalkindlustusamet on sõlminud lepingu. Infot ettevõtete teeninduskohtade ja kontaktandmete kohta leiab sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

 

Erisuse taotlemine

Mõnikord vajavad inimesed tulenevalt tervislikust või majanduslikust olukorrast erilahendusi. Taotlus erisuse saamiseks tuleb esitada sotsiaalkindlustusametile enne abivahendi soetamist. Erisust saab taotleda juhtudel, kui on vaja:

  • abivahendit, mille maksumus ületab ette nähtud piirhinna (soovitakse piirhinna suurendamist) või abivahendit, millele ei ole kehtestatud hinda*;
  • rohkem abivahendeid kui riigi soodustusega lubatud;
  • abivahendit, mis puudub abivahendite loetelus*;
  • kasutusel oleva abivahendi asemele uut abivahendit enne olemasoleva kasutusaja lõppu (juhul kui olemasolev abivahend on soetatud riigi soodustusega);
  • abivahendi eest tasumisel omaosaluse vähendamist (lisada juurde selgitused ja põhjendused);
  • muud põhjendatud erisust (sh üüritava abivahendi väljaost* jm).

Taotlusele tuleb lisada koopia abivahendi tõendist. Kui abivahendi vajadus on kirjas rehabilitatsiooniplaanis, siis abivahendi tõendit lisada ei ole vaja. 18-26-aastane välismaal õppija peab esitama ka koolitõendi koopia.

* märgitud juhtudel tuleb lisada kaks hinnapakkumust, mis vastavad inimese vajadustele ja on sarnase funktsionaalsusega. Hinnapakkumused peavad olema koostatud erinevate abivahendi ettevõtete poolt.

Lisainfot leiab ameti kodulehelt sotsiaalkindlustusamet.ee/et/puue-ja-hoolekanne/abivahendi-vajajale.

 

Sotsiaalkindlustusamet
612 1360
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku kliiniline psühholoog keskendub oma töös vähktõvega patsientide ja nende omaste aitamisele olukorras, kus neil on raske vähihaiguse ja -raviga toime tulla.

Vähidiagnoosi saanud inimesed tunnevad sageli stressi, muret, ärevust, kurbust, elurõõmu kadumist ja lootusetust. On inimesi, keda häirivad need tunded kaua. Samasuguseid raskusi võivad kogeda ka vähihaige pereliikmed. Kõik patsiendid ei vaja tingimata psühholoogi abi. Uuringud on aga näidanud, et ka mõõdukate vaevuste korral saab psühholoog aidata ärevust alandada, tuju parandada ja igapäevast toimetulekut hõlbustada. Kui Te olete viimastel nädalatel kogenud emotsionaalseid raskusi, võib psühholoogiga rääkimine pakkuda abi ja tuge.  

 

Millised on sagedasemad vähiga seotud probleemid, millega psühholoogi poole pöördutakse?

  • Ärevus, mis on seotud analüüside ja uuringute tegemisega, arsti juurde minekuga, ravi saamisega
  • Viha ja ärritus perekonna ja haiglapersonali suhtes
  • Võimetus kodust väljuda, sest on hirm inimestega suhelda
  • Alanenud meeleolu ning pahameel iseenda ja oma välimuse pärast
  • Lootusetusetunne tuleviku suhtes ja surmahirm
  • Füüsilistest probleemidest tingitud raskused igapäevatoimingute ja -rutiiniga hakkamasaamisel
  • Üksinduse ja isoleerituse tunne
  • Unehäired, mis on tingitud ärevatest mõtetest ja kujutluspiltidest
  • Raskused keha muutustega kohanemisel
  • Seksuaalprobleemid
  • Mure, et vähk tuleb tagasi kohe pärast ravi lõppemist
  • Raskused vähiravi järel eluga kohanemisel, sh rahulolematus töö ja suhetega ning ebakindlus tuleviku suhtes
  • Ravile allumatu kaugele arenenud vähi korral saab psühholoog aidata valmistuda surmaks.

 

Millal probleemid enamasti ilmnevad?

  • Vahetult pärast vähidiagnoosi saamist
  • Kirurgilise ravi järel
  • Kiiritus- või keemiaravi alguses ja pärast seda
  • Uute vähikollete avastamise järel

 

Kuidas psühholoog saab aidata?

Psühholoogi abil saab lahti mõtestada erinevaid muret tekitavaid teemasid ja neist rääkida. Teil on võimalik psühholoogi toel analüüsida olukorda ja teha plaane, kuidas katsumustega paremini toime tulla. Koos psühholoogiga saate õppida paremini lõõgastuma ja leida endale sobiva tegevuse, mis aitab meeleolu parandada. Psühholoog võib olla nõustajaks pereliikmetega suhtlemisel ja ravijärgse eluga kohanemisel.

Psühholoogi juures toimuv on konfidentsiaalne, mis tähendab, et ilma Teie loata ei anta Teiega seonduvat infot kellelegi edasi.

 

Kui sageli on vaja psühholoogi juures käia?

Nõustamise sagedus ja arv sõltub probleemide tõsidusest ja ägedusest. Mõne inimese puhul aitab juba kahest või kolmest korrast, kuid on olukordi, kus oleks soovitav suhelda psühholoogiga rohkem. Ühe nõustamisseansi pikkus on umbes 60 minutit ja kohtutakse vastavalt kokkuleppele kord nädalas, üle nädala või kord kuus.

 

Kuidas saab psühholoogi vastuvõtule tulla?

Psühholoogi tasuta vastuvõtule registreerimiseks

  • andke oma soovist teada raviarstile,
  • helistage telefoninumbrile 731 9407 või
  • kirjutage e-posti aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

Koostatud hematoloogia-onkoloogia kliinikus 
04/2019

Hingehoid tähendab tuge ja mõistmist, elujulguse ja lootuse otsimist ka lootusetuna tunduvas olukorras. Hingehoiu aluseks on kristlik inimkäsitlus, mille kohaselt inimene on jagamatu tervik. Sama oluline kui hoolitseda füüsilise poole eest, on hoolitsemine vaimse ja hingelise tasakaalu eest. Hingehoid on osa tööst, mida tehakse inimese kui terviku nõustamiseks ja hoidmiseks. Hingehoid on kannatavale inimesele toeks olemine lähtuvalt abivajaja enda vajadustest ja veendumustest.

Hingehoidja on isik, kes lisaks teoloogilisele haridusele on saanud erilise ettevalmistuse aitamaks haigeid, kriisis olevaid või surevaid inimesi. Lisaks hõlmab hingehoidja töö inimese sügavalt eksistentsiaalseid ja vaimseid vajadusi. Hingehoidja austab inimväärikust, usulisi veendumusi ja inimõigusi inimese taustast, väärtushinnangutest või maailmavaatest olenemata. Ehkki hingehoidjaga saab arutleda ka religioossetel teemadel, ei ole hingehoid misjoni ega kuulutustöö. Oluline on see, mis inimesega toimub ja kuidas ta ise seda tajub.

Hingehoidja ülesanne on vähendada haigustest, õnnetustest, leinast või mõnest elusituatsioonist põhjustatud psüühilise kriisi kahjulikke kõrval- ja järelmõjusid ning aidata inimesel mõista oma praeguse ja tulevase seisundi tähendust oma elus kui tervikus. Haigus või füüsilised kannatused võivad põhjustada kriisi enesehinnangus, identiteedis, suhetes või maailmavaates. Hingehoidja võib olla toeks nende protsesside mõistmisel, lahendamisel ja mõtestamisel. Oluline on seejuures see, et hingehoidlik vestlus ja tugi toimuvad abivajaja enda tingimustel ja rütmis. Hingehoidliku vestluse vundamendiks on vaikimiskohustus ja konfidentsiaalsus.

Haigla personali liikmena aitab hingehoidja parandada patsientide enesetunnet ning ravitöö inimlikku kvaliteeti haiglas.

 

Millal pöörduda hingehoidja poole?

  • Enda või lähedase haigusest põhjustatud kriis
  • Emotsionaalse toe vajadus (hirm, segadus, üksildustunne, ebakindlus, süütunne jne)
  • Eksistentsiaalsed või spirituaalsed küsimused
  • Surm ja lein (surija ja lähedaste toetamine)

 

Hingehoidja poole saab pöörduda

  • Andes oma soovist hingehoidjaga vestelda teada raviarstile või õele
  • Helistades telefonile 5331 9030
  • Kirjutades meilile See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

 

Koostatud hematoloogia-onkoloogia kliinikus
04/2019

Eesnäärmevähi kiiritusravis on oluline, et põie ja soole täituvus oleks ühesugune kiiritusravi planeerimise kompuuteruuringul (KT) ja edapidi kogu kiiritusravi ajal. See vähendab ravi kõrvaltoimeid ning võimaldab teha eesnäärme kiiritusravi võimalikult täpselt. Sellest infovoldikust saate juhiseid, kuidas end eesnäärmevähi kiiritusraviks ettevalmistada.

eesnaarme kiiritusravi

 Allikas: https://www.eesnaarmevahk-riskikalkulaator.ee/the-prostate

 

Põie ja soole ettevalmistamise olulisus

Ülal pildil on külgläbilõige mehe vaagnast. Põis asub otse eesnäärme kohal. Sobivalt täitunud põis:

  • liigub eesnäärmest eemale ning seega väheneb kiirituspiirkonda jääva põie maht ja kõrvaltoimed põiele,
  • aitab hoida eesnääret igal ravikorral sarnases asendis,
  • lükkab sooled kiirituspiirkonnast eemale vähendades soolelingude kahjustust.

Eesnääre asub pärasoole kõrval ning tema asukohta mõjutab see, kas pärasool on tühi või täis. Kõige täpsemalt saab eesnärrmevähi kiiritusravi teha siis, kui sool on tühi.

 

Põie ettevalmistamine

Tühjendage põis umbes 1 tund enne raviplaneerimise KT-uuringule tulekut ning enne igat kiiritusravi. Seejärel jooge koheselt 200 ml vedelikku. Kõige parem on juua puhast vett. Hoiduda tuleks mahladest, limonaadidest, teest ja kohvist. Ühe tunni möödudes on põis uuringuks ning raviks piisavalt, samas mugavalt täitunud: tunnete, et põis on täis, kuid suudate veel hoiduda selle tühjendamisest.

Põie hoidmine täitununa võib olla keeruline, eriti kui planeeritud uuringu või kiiritusravi algus hilineb. Püüdke hoiduda põie tühjendamisest, kuid kui see osutub võimatuks, pöörduge radioloogiatehnikute poole. Teil palutakse põis tühjendada ja uuesti täita ning Teie ravi algusaega muudetakse.

 

Soole ettevalmistamine

Raviplaneerimise KT-uuringu ja kiiritusravi ajal peab pärasool olema tühi. Oluline on tühjendada sool ka gaasidest. Sool tuleb tühjendada 1 tund enne raviplaneerimise KT-uuringut ning enne igat kiiritusravi algusaega. Vajadusel kasutage selleks pärasoolde manustatavat kiiretoimelist lahtistit, nt Microlaxi.

 

Gaasivaba dieet

Alates raviplaneerimise KT-uuringule eelnevast päevast ning kogu kiiritusravi ajal pidage gaasivaba dieeti. Uuringu ja kiiritusravi ajal on oluline hoiduda puhitustest, mis mõjutavad pärasoole täituvust ja ravi läbiviimist. Vältida tuleks:

  • kapsast (sh lillkapsas, brokkoli),
  • kuivatatud puuvilju,
  • rasvaseid toite,
  • sibulat, küüslauku ja kaunvilju,
  • karboniseeritud jooke (sh alkohoolsed joogid),
  • vürtsikaid toite,
  • liigset puuviljade tarbimist,
  • liigset toorsalatite tarbimist.

Vedeliku tarbimine

Kiiritusravile eelnevalt ja kiiritusravi ajal on oluline tarbida igapäevaselt piisavalt vedelikku. Soovitatav on tarbida 1,5–2 liitrit vedelikku ööpäevas. Kui vedelikku tarbida liiga vähe, siis imendub raviaegseks põie täituvuseks joodud vedelik kudedesse ning põie täituvus ei pruugi olla piisav. Soovitatav on hoiduda tee, kohvi ning alkoholi joomisest, sest need joogid võivad suurendada tualetis käimise vajadust ja liigselt vedelikku kehast välja viia. Piisav vee tarbimine ergutab ka soolte tööd.

 

Meelespea

  • Raviplaneerimise kompuuteruuringule eelnevast päevast kuni kiiritusravi lõpuni pidage gaasivaba dieeti.
  • 1 tund enne uuringut ja kiiritusravi algusaega tühjendage põis ja sooled. Seejärel jooge põie täitmiseks 200 ml vedelikku. Soole tühjendamiseks kasutage vajadusel pärasoolde manustatavat kiiretoimelist lahtistit, nt Microlaxi. Järgige neid soovitusi põie ja soole osas kuni kiiritusravi lõpuni.
  • Teile antud kellaaeg on uuringu või ravi alguse aeg. Selleks hetkeks peab põis olema täitunud ja sool tühi ning gaasivaba. See tähendab, et ettevalmistustega kiiritusraviks tuleb alustada 1 tund enne raviks ettenähtud kellaaega. Soovi korral võite tulla tund enne ravi kiiritusravi osakonda ja alustada ettevalmistustega kohapeal.

Lisainfo

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku kodulehelt (www.kliinikum.ee/ho/) leiate lisainfot kliiniku osakondade ja töötajate, arstide vastuvõtuaegade, hematoloogiliste ning onkoloogiliste haiguste, enesehoolduse jm kohta. Kõik patsientidele mõeldud infovoldikud leiate Tartu Ülikooli Kliinikumi kodulehelt, rubriigist „Patsiendile“.

 

Koostatud hematoloogia-onkoloogia kliinikus

04/2019

Kiiritusravi ehk radioteraapia on paikne ravimeetod kasvajate ravimiseks ioniseeriva kiirgusega. Paratamatult mõjub see ravi ka normaalsetele kudedele ja võib põhjustada erinevaid kõrvaltoimeid. Kõrvaltoimete olemus ja tõsidus sõltuvad paljudest asjaoludest nagu näiteks kiiritusravi doos, ravikordade arv ja Teie üldine seisund.

Selles infovoldikus on kirjas soovitused pea- ja kaelapiirkonna kiiritusega kaasnevate enamlevinud kõrvaltoimete ennetamiseks ja  leevendamiseks.

Pea-kaelapiirkonna sagedamini esinevad kõrvaltoimed

Sagedamini esinevad pea- ja kaelapiirkonna kiiritusravi korral järgmised kõrvaltoimed: haavandid ja/või valulikkus suus, suukuivus, maitsetundlikkuse muutused, valulik ja/või raskendatud neelamine, sülje muutumine tihkemaks ning haavandite teke kurku.

Kõrvaltoimete esinemine on väga indivudaalne. Võivad esineda kõik nimetatutest või mitte ükski. Kõrvaltoimed võivad avalduda umbes kahe nädala möödudes ravi algusest ning need võivad edasise ravi käigus süveneda. Kõrvaltoimed hakkavad üldjuhul tasapisi taanduma 6–8 nädalat peale kiiritusravi lõppu.

Üldised soovitused suuhügieeeni tagamiseks

  • Käige võimalusel hambaarsti juures kontrollis enne ja pärast kiiritusravi. Informeerige oma hambaarsti, et saate kiirituravi pea ja kaela piirkonnale.
  • Peske hambaid peale söömist ja enne magamaminekut. Kasutage pehmet hambaharja (soft) ja fluoriidi sisaldavat hambapastat.
  • Kui Teil on proteesid, eemaldage ja puhastage need iga kord, kui puhastate suud. Eemaldage proteesid magamise ajaks. Kui suus on tekkinud ärritus, kandke proteese võimalikult harva.
  • Kui olete harjunud kasutama hambaniiti, tehke seda kord päevas enne magamaminekut. Kui hambaniidi kasutamine ei ole seni olnud Teile harjumuseks, ärge alustage selle kasutamist kiiritusravi ajal.
  • Võimalusel loputage suud iga söögikorra järel või 4­–6 tunni tagant. Suu loputamiseks sobivad näiteks:
    • 1 tl soola ja/või 1 tl soodat segatuna 1 liitris vees,
    • vesi,
    • alkoholi- ja suhkruvaba suuloputusvahend.
  • Loputamiseks kuristage suud ja kurku umbes 15–30 sekundit ja seejärel sülitage vedelik välja.
  • Kasutage suuhoolduse järgselt huuleniisutajat/huulepalsamit. Ärge kasutage huulepalsamit vahetult enne kiiritusravi, vajadusel pange palsam peale pärast kiiritusravi seanssi.

Suukuivus

  • Kandke endaga kaasas veepudelit ja võtke päeva jooksul tihti väikeseid lonkse. Joomiseks sobivad ka mandlipiim ja kookosvesi. Vältige suhkrustatud gaseeritud jooke.
  • Eelistage pehmeid või vedelaid toite. Kuiva toidu, näiteks riisi või leiva söömisel jooge toidu kõrvale vedelikku või lisage toidule vajadusel kastmeid.
  • Kasutage kodus võimalusel õhuniisutajat (eriti öösiti) ning vältige viibimist konditsioneeriga ruumides.

Nina limaskesta muutused

Kiiritusravi käigus võivad tekkida muutused ka nina sisemuses: kuivus, ninakinnisus, kerged ninaverejooksud. Abi on nina limaskesta niisutamisest soola- või füsioloogilise lahusega või apteegis müüdavate ninaspreidega.

Kuulmislangus, kõrvavalu

Te võite kogeda mõningast kuulmislangust juhul, kui teatud kõrvaosa jääb kiiritatava ala sisse. Kiiritusravi võib põhjustada paistetust ja sellest tulenevat kõrvavalu. Valu tekkimisel rääkige sellest oma ravipersonalile, sest kõrvavalu võib viidata ka infektsiooni tekkimisele.

Ärge püüdke valu tekkimisel kõrva vatipulgaga puhastada või “läbi loputada”.

Suu ja kurgu valulikkus ning neelamisraskused

  • Kui Teil hakkab tekkima raskusi neelamisega või neelamine muutub valulikuks, teavitage sellest ravipersonali. Valulikkust on võimalik leevendada valuvaigistitega.
  • Eelistage pehmeid ja/või vedelaid toite. Vajadusel püreestage toitu.
  • Võtke väikesed suutäied ja mäluge toit korralikult läbi.
  • Lisage toidule kastmeid.
  • Vältige toitusid, mis võivad suud ja kurku ärritada, nagu näiteks:
    • väga kuumad toidud ja vedelikud,
    • kuivad, tahked ja teralised toidud (nt krõpsud, küpsised, toored juurviljad),
    • vürtsid (nt pipar, chilli, karri, mädarõigas),
    • happelised või tsitruselised toidud ja mahlad (nt apelsin, greip, sidrun, laim, ananass, tomat).
  • Vältige alkoholi ja tubaka tarvitamist.

Hääle kähedus

  • Puhake häält võimalikult palju, st vältige pikki vestluseid ja kõva hääle kasutamist. Vältige sosistamist, sest ka see võib kurnata häälepaelu.
  • Kuristage kurku eelpool nimetatud suuloputusvedelikega.
  • Võimalusel kasutage kodus õhuniisutajat.

Probleemid söömise ja joomisega

Mõned kiiritusravist tingitud kõrvaltoimed võivad tekitada vaevusi söömisel ja joomisel. See omakorda võib põhjustada kaalulangust, väsimust ja  vedelikupuudust. Kaalumuutustest tingituna ei pruugi kiiritusraviks valmistatud termoplastiline mask enam sobida ja raviks vajaliku asendi hoidmine võib muutuda raskeks. Kaalulanguse vältimiseks järgige alltoodud nõuandeid ja muutke oma toitumisharjumisi vastavalt tekkinud kõrvaltoimetele.

Söögiisu langus

  • Sööge päeva jooksul sagedasti väikeseid portsjoneid. Kasulik võib olla kindlatest kellaaegadest kinnipidamine.
  • Varuge einestamiseks piisavalt aega. Võimalusel einestage koos pere või sõpradega.
  • Eelistage kalori- ja valgurikkaid toite.
  • Kandke kaasas suupisteid ja joogivett.
  • Lisatoitainete saamiseks võib kasutada vedelaid toidusegusid. Info saamiseks pöörduge raviarsti poole.
  • Vitamiinide ja muude toidulisandite tarvitamise osas tuleb kindlasti konsulteerida oma raviarstiga!

Iiveldus

  • Rääkige vaevusest oma raviarstiga. Iiveldust saab ravimitega leevendada.
  • Sööge-jooge toiduaineid, mis ei ärrita magu, nagu näiteks:
    • toidud-joogid, mis on toatemperatuuril või veidi jahedamad,
    • röstsai, hommikusöögihelbed, soolapulgad, jogurt, õunamahl, nahata kana- või kalkuniliha, pehmed puu- ja juurviljad.
  • Vältige toite ja vedelikke, mis võivad iiveldust süvendada, nagu näiteks:
    • kuumad, tugevasti lõhnavad toidud,
    • vürtsikad, rasvased, praetud toidud,
    • väga magusad toidud,
    • happelised ja tsitruselised toidud ning joogid (apelsin, greip, ananass, tomat),
    • alkohol.

Koostatud hematoloogia-onkoloogia kliinikus
04/2019

Laparoskoopia on endoskoopiline operatsioonimeetod, mille puhul kõhukatteid ei avata kõhulõikega vaid läbi väikeste avauste viiakse kõhuõõnde spetsiaalsed instrumendid. Laparoskoopiliselt on võimalik teostada mitmeid operatsioone: näiteks võtta koetükikesi histoloogiliseks uuringuks, kontrollida munajuhade läbitavust; eemaldada liiteid, munasarja tsüste, väiksemaid emakamüoome ja välja lõigata või koaguleerida (termiliselt hävitada) endometrioosi koldeid, eemaldada munajuhasid, sulgeda verejooksu lõhkenud munasarja puhul, sulgeda munajuhasid steriliseerimise eesmärgil. Lisaks võimaldab laparoskoopia täpsemalt kui ükski teine uurimismeetod diagnoosida mitmeid kõhuõõne organite haigusi (endometrioos, munajuhade sulgus, seesmiste suguteede arenguhäired jt).

LAVH ehk laparoskoopiliselt assisteeritud vaginaalne hüsterektoomia on kombineeritud emaka eemaldamise operatsioon, mille käigus kogu emakas vabastatakse oma sidemetest laparoskoopiliselt, kuid väljutatakse tupe kaudu.

LSCH ehk laparoskoopiline supratservikaalne hüsterektoomia on emaka osaline eemaldamine, emakakael jäetakse alles.

Laparoskoopia eelisteks traditsionaalse avatud kõhuõõne lõikuste ees on oluliselt väiksem kudede trauma, millest tulenevalt on operatsioonijärgne taastumine kiirem, haavavalu ja operatsiooniarm väiksem.

 

Protseduuriks ettevalmistus

Operatsiooni plaan koostatakse koostöös Teie ja Teid opereeriva arstiga, arvestades võimalusel ka Teiepoolseid soove. Operatsioon toimub järgmisel päeval. 

Narkoosiaegsete tüsistuste vältimiseks lõpetage 6 tundi enne operatsiooni tahke toidu ja jäägiga vedelike (piim, keefir, jogurt, viljalihaga mahl) tarbimine. 1 tund enne operatsiooni lõpetage selgete vedelike (vesi, viljalihata mahl, gaseerimata spordijoogid, must kohv, tee) tarbimine. Operatsiooni päeval ei tohi suitsetada ega närida närimiskummi.

Operatsioonile eelneva dieedi ja lahtistite kasutamises osas järgige arsti soovitusi.

 

Protseduuri kulg

Operatsioon teostatakse üldnarkoosis. Esmalt täidetakse kõhuõõs süsihappegaasiga läbi spetsiaalse õhunõela. Gaas tõstab kõhu eesseina siseorganitest kõrgemale, tagades sellega hea nähtavuse kõhukoopas ja piisava ruumi instrumentide kasutamiseks. Nahale tehakse 3−4 lõiget: 1,0 cm pikkune lõige nabarõnga lähedale, mille kaudu viiakse kõhuõõnde laparoskoop ja 2−3 umbes 0.5 cm pikkust lõiget alakõhule, mille kaudu viiakse kõhuõõnde instrumendid.

Operatsiooni kestus on keskmiselt 0,5−2 tundi sõltuvalt operatsiooni mahust. Pärast operatsiooni lõpetamist lastakse gaas kõhuõõnest välja ning kõhuhaavad suletakse. Eemaldatud koed (tsüst, müoomisõlm, jt.) saadetakse histoloogilise uuringule, mille käigus uuritakse kudede rakulist ehitust. Uuringu vastuse saadame Teid operatsioonile suunanud arstile 2 nädala möödudes. Histoloogiline uuring võimaldab kinnitada ja täpsustada diagnoosi.

NB! Laparoskoopia ajal võib tekkida olukord, kus planeeritav operatsioon ei ole tehniliselt teostatav. Näiteks esinevad kõhuõõnes tugevad liited, mis takistavad pääsu kõhuõõnde või ei ulatu instrumendid opereeritava piirkonnani rohke rasvkoe tõttu kõhu eesseinal. Samuti võib haigusprotsess osutuda ulatuslikumaks ja vajada laialdasemat juurdepääsu opereeritavale piirkonnale. Sellistel juhtudel minnakse üle avatud kõhuõõne lõikusele.

 

Protseduurijärgne periood

Pärast operatsiooni viiakse Teid väiksemate operatsioonide korral 1-3 tunniks intensiivravi palatisse. Suuremate operatsioonide (LAVH, LSCH) korral viibite intensiivravi palatis järgmise päeva hommikuni. Seejärel viiakse Teid tagasi osakonna palatisse. Haiglas viibite tavaliselt 2−3 päeva.

 

Võimalikud tüsistused ja ohud

Sagedasemad probleemid on lühiajaline kõhuvalu, valu õlgades ja kaelas, tavaliselt need sümptomid mööduvad 2−3 päeva jooksul.

Harva esineb järgmisi tüsistusi: emaka ja emakamanuste põletik, kõhusisene verejooks, tromboos (veresoone ummistumine verehüübega), emboolia (veresoone sulgumine gaasimulliga).

Samuti on harvaesinevad siseorganite (soolte, kusepõie, veresoonte vigastused) mehhaanilised või elektrilised traumad. Selliste tüsistuste tagajärjel on mõnikord vajalik avada kõhuõõs traditsioonilise kõhulõikega.

On võimalikud ka narkoosist tingitud tüsistused. Need on enamasti seotud ülitundlikkusega ravimitele. Võimalik on ka toidu ja joomise keelu eiramisest 

tingitud oksendamine narkoosi ajal ning sellele järgnev oksemasside sattumine hingamisteedesse ja lämbumisoht.

Et viia tüsistuste tekke risk võimalikult väikeseks, palume Teid enne laparoskoopiat informeerida arsti:

  • oma teadaolevatest haigustest ja tarvitatavatest ravimitest (operatsiooni päeval võib ravimeid kasutada ainult kokkuleppel arstiga),
  • oma seisundist operatsioonile tulles (nt viirusinfektsioon),
  • teadaolevast ülitundlikkusest ravimitele.

 

Kodune enesehooldus

Vajadusel kirjutatakse Teile haiglas retsept valuvaigistite või põletikuvastaste ravimite ostmiseks.

Teid kutsutakse järelkontrollile kas opereerinud või operatsioonile suunanud arsti juurde 5-8 päeva pärast. Visiidi käigus eemaldatakse nahalt õmblusniidid.

Haiglas viibitud päevade ajal ning vahetult haiglast lahkumise järgselt viibite töövõimetuslehel. Kui on vajalik töövõimetuslehte pikendada, teeb seda arst esimese ambulatoorse visiidi käigus.

Operatsiooni järgselt on soovitav vältida raskuste tõstmist (üle 5-6kg). Toit peaks olema kergesti seeditav, mitte tekitama kõhugaase ja kõhukinnisust. Suguelu tuleb vältida, kui esineb määrivat voolust või veritsust tupest. Enamasti ei teki operatsioonijärgselt häireid seksuaalsuhetes.

Kindlasti tuleb arsti juurde pöörduda, kui operatsiooni järgselt tekib:

  • kehatemperatuuri tõus üle 37,5°C,
  • tugev valu kõhus,
  • seedetalitluse ja urineerimishäired,
  • rohke ja ebameeldivalt lõhnav eritis tupest,
  • verejooks suguelunditest.

 

Koostajad: dr. Ülle Kadastik ja Kristiina Rull
12/2019

Urodünaamiline uuring (UD) näitab, mis toimub põies, kui see täitub uriiniga või tühjeneb. UD aitab välja selgitada urineerimiskaebuste (nt uriinipidamatus, sage urineerimine, kontrollimatu tung, põie tühjendamise häire) tekkepõhjuseid ja määrata täpsemat ravi.

UD eesmärk on tuua esile kaebused uuringu ajal, et neid saaks mõõta ja nende põhjused kindlaks teha. UD on näidustatud, kui eelnevad uuringud ei ole välja selgitanud kaebuste põhjust või eelnev ravi pole aidanud. Mõnikord on UD vajalik ka enne planeeritavat operatsiooni.

 

Uuringuks ettevalmistus

Enne uuringut on vaja täita 2–3 ööpäeva jooksul urineerimispäevikut, kuhu tuleb üles märkida kõik urineerimise ajad, kogused, samuti uriinipidamatuse episoodid. Päeviku täitmine võib tunduda ebamugav, kuid põhjalikult täidetuna annab see arstile olulist informatsiooni. Urineerimispäevikut ei pea täitma järjestikustel päevadel, seda võib teha ka üle päeva, kuid päeviku täitmise päeval on oluline süüa ja juua tavapärasel viisil.

Nädal enne uuringut tuleb ära jätta oma tavapärased põieravimid (Driptaan, Detrusitool, Spasmed, Betmiga vms). Mõnikord tuleb ravimit võtta kuni uuringuni, kuid sellisel juhul antakse kindlasti sellest eraldi teada.

Põiepõletikule viitavate kaebuste korral (valulikkus põiepiirkonnas ja urineerimisel) tuleb teha perearsti juures uriinianalüüs, et välistada kuseteede infektsioon. Kui analüüs näitab infektsiooni, siis  tuleb UD uuring edasi lükata, kuni kuseteede infektsioon on välja ravitud.

Uuringupäeval võib süüa ja juua tavapäraselt. Uuringule tuleks tulla mõõdukalt täis põiega.

Kroonilise kõhukinnisuse korral on soovitav eelmine päev võtta lahtistit.

Menstruatsioon ei ole otseselt vastunäidustus, kuid soovi korral võib siis uuringu edasi lükata.

 

Uuringu kulg

Uuringu kestab tavaliselt kokku umbes 30 minutit. Uuringule peab tulema mõõdukalt täis põiega, sest kõigepealt mõõdetakse uriinivoolu kiirust. See näitab põie tühjendamise efektiivust ja võimaliku urineerimistakistuse olemasolu. Selleks palutakse Teil urineerida põis tühjaks spetsiaalsesse anumasse.

Teine etapp on põie täitumisfaasi uurimine. Selleks pannakse põide ja pärasoolde peenikesed kateetrid, mille kaudu täidetakse põit ning mõõdetakse samal ajal rõhku põies ja põie ümber. Kateetri panek võib olla ebamugav, kuid ei ole enamasti valulik, sest protseduuri ajal kasutatakse kohalikku tuimastust. Põis täidetakse aeglaselt steriilse veega, samal ajal registreeritakse arvutiekraanil põiesisese rõhu muutused, aga ka muutused Teie enesetundes, urineerimisvajaduses ja muud kaebused. Aeg-ajalt palutakse Teil köhatada, pressida kõhuga või muuta kehaasendit. Kui põis tundub täis olevat ja tekib ebamugavus või valulikkus, siis täitmine lõpetatakse. Uuringu eesmärk on esile tuua samad kaebused, mis olid pöördumise põhjuseks, seetõttu ei ole vaja karta ega häbeneda näiteks uriinileket protseduuri ajal.

Uuringu kolmandas faasis palutakse Teil põis uuesti tühjendada, kuid seekord põiekateetri kõrvalt, et mõõta samal ajal põiesisest rõhku. See näitab, mis toimub põies tühjenemisfaasis.

Pingutuslekke korral mõõdetakse tavaliselt ka rõhku, mida kusepõie sulgurlihas tekitab uriini väljavoolu takistamiseks. Selleks nihutatakse põies olevat kateetrit paar korda aeglaselt edasi ja tagasi.

Uuringu teostanud arst selgitab Teile tulemusi ja ravivõimalusi, vajadusel lepitakse kokku korduvvisiit saatva arsti juurde.

 

Võimalikud tüsistused

  • UD on üldiselt ohutu protseduur, kuid vahel võib patsientidel esineda sagenenud urineerimisvajadust, kipitustunnet või üksikuid veretilkasid uriinis. Sümptomid peaksid kaduma esimese ööpäeva jooksul. Kaebuste möödumist kiirendab rohke vedeliku tarbimine. Kui kaebused jäävad püsima ka ööpäeva möödudes, siis tuleks perearsti juures teha uriinianalüüs, et välistada infektsiooni.
  • UD protseduuril kasutatakse alati steriilseid vahendeid, kuid sellest hoolimata esineb paaril protsendil patsientidest pärast UD uuringut kuseteede infektsioonile viitavaid kaebuseid. Kahtluse korral tuleks teha perearsti juures uriinianalüüs.

 

Urineerimispäevik

 Kellaaeg 

 Urineeritud 
(x)

  Uriinileke  
(x)

Hügieenisideme
vahetus (x)

    Tung    
(x)

    Kogus    
(ml)

_ _:_ _

         

_ _:_ _

         

_ _:_ _

         

_ _:_ _

         

_ _:_ _

         

_ _:_ _

         

 

 

Koostaja: dr. Jaanus Kahu

03/2019

Mis on südamepuudulikkus?

Südamepuudulikkus on südame pumbafunktsiooni langus, mille tagajärjel ei suuda süda organismi piisavalt varustada hapnikurikka verega. Südamepuudulikkus seisneb kas

  • südame võimetuses kokku tõmbuda ning verd enesest välja paisata või
  • võimetuses lõõgastuda ning verega täituda.

Südamepuudulikkus ei ole iseseisev haigus, vaid tekib teiste südant kahjustavate haiguste tulemusena, kui need haigused on jäänud diagnoosimata või ravimata. Kroonilise südamepuudulikkuse puhul on enamasti tegemist aeglaselt süveneva elukestva haigusega, kuid tervisliku elustiili ja pideva ravimite tarvitamisega saab südamepuudulikkuse süvenemist edukalt aeglustada.


Millised haigused põhjustavad südamepuudulikkust?

Järgnevalt on nimetatud peamised südamepuudulikkuse põhjused.

  • Kõrgvererõhktõbi - kui vererõhk on aastaid kõrge, on südame töökoormus vere väljutamisel veresoontesse liiga suur, ning süda kurnatakse ära.
  • Südame isheemiatõbi - südamelihast verega varustavate veresoonte ehk pärgarterite ateroskleroosi ehk lupjumise tõttu võib häiruda südamelihase normaalne varustamine hapniku ja toitainetega, mistõttu langeb südamelihase töövõime ja südame pumpamisvõime. Südame isheemiatõve sagedasim kaebus on stenokardia ehk rinnaangiin. Südame isheemiatõve äge väljendus - südamelihase infarkt - põhjustab südamelihase äkilise suuremahulise hapniku- ja toitainevaeguse, mistõttu võib osa südamelihasest kärbuda, ning kahjustatud lihasega süda ei jaksa enam normaalselt verd väljutada.
  • Suhkruhaigus ehk diabeet - suhkruhaigetel esineb tervetest inimestest sagedamini kõrgvererõhktõbe ja südame isheemiatõbe, mis on iseseisvad südamepuudulikkuse põhjused.
  • Südame klapirikked - südameklappide ülesanne on tagada vere õigesuunaline liikumine südames. Südame klapirikke korral südameklapp kas ei avane või ei sulgu normaalselt, mistõttu häirub vere normaalne liikumine südames - see koormab südant ning tema pumpamisvõime langeb.
  • Südame rütmihäired - südame pumpamisvõimet häirivad nii kiired kui ka aeglased südame rütmihäired. Kõige sagedasem südamepuudulikkust põhjustav rütmihäire on kodade virvendusarütmia.
  • Südamelihase toksiline kahjustus (nt alkohol, narkootikumid, osa vähiravimeist) - Eestis on üsna levinud alkohoolne südamepuudulikkus - s.o südamepuudulikkus, mis kujuneb pikaajalise alkoholi kuritarvitamise tagajärjel.
  • Kaasasündinud geenimutatsioonid - on teada rida geenidefekte, mis võivad põhjustada südamepuulikkust. Geenidefektidest põhjustatud südamepuudulikkus avaldub tavaliselt nooremas eas.

Krooniline südamepuudulikkus kulgeb ägenemiste ja ägenemiste vaheliste stabiilsemate perioodidega. Südamepuudulikkuse ägenemist ja sellest tingitud haiglaravi vajadust võivad põhjustada: ravisoovituste eiramine (nt ravimite ebajärjepidev võtmine), elustiilisoovituste eiramine (nt liigne vedelikutarbimine, liigsoolane toit, alkoholiga liialdamine), liigkõrge vererõhk, rütmihäired, kehvveresus ehk aneemia, palavikuga kulgevad ägedad haigused. Ägenemiste vältimiseks järgige Teile antud elustiili- ja ravisoovitusi!


Milliseid kaebuseid põhjustab südamepuudulikkus?

Harvadel juhtudel kulgeb südamepuudulikkus oluliste kaebusteta, enamasti on kaebused siiski olemas. Järgnevalt on nimetatud südamepuudulikkuse peamised kaebused.

  1. Väsimus, nõrkus - tekivad langenud südame pumbafunktsiooni tõttu organismi ebapiisavast verega varustamisest, eriti koormusel. Väsimuse tõttu võib langeda (füüsiline) töövõime.
    • Vältige raskeid füüsilisi pingutusi: ärge tõstke raskeid esemeid, püüdke koormused jaotada väiksemateks osadeks, poes käies kasutage kandekäru.
    • Leidke võimalus puhkamiseks, kui olete väsinud.
    • Püüdke iga öö magada vähemalt 7-8 tundi.
    • Vältige füüsilist tööd liiga külmas, soojas või niiskes.
  2. Õhupuudus - tekib vedelikupeetusest kopsudes, kui süda ei suuda verd kopsudest vastu võtta ega endast välja pumbata. Õhupuudus avaldub esmalt koormusel, südamepuudulikkuse süvenedes võib see aga tekkida ka rahuolekus, avaldudes nt öösiti esinevate äkiliste õhupuuduse hoogudena, mis sunnivad lamavast asendist istuma tulema. Öist õhupuudust võib leevendada magamine poolistuvas asendis (mitme padjaga).
  3. Tursed - tekivad vedelikupeetusest kudedes, kui süda ei suuda eri kehaosadest pärit verd vastu võtta ega endast välja pumbata. Südamepuudulikkusega patsiendid kaebavad turseid hüppeliigeste piirkonnas, säärtel, harvem reitel, kõhunaha all. Kõhuümbermõõt võib suureneda vedeliku kogunemise tõttu kõhuõõnes ning seedehäired ja kõhuvalu võivad olla viited seedeelundite vedelikuliigsusest. Tursete tõttu häirub naha verevarustus ja võivad tekkida haavandid, millest eritub tursevedelikku. Vedeliku ümberpaigutumine kudedesse võib põhjustada uriinikoguse vähenemist.

Vedeliku kogunemisest kehas annab märku kaalutõus. Kaaluge end igal hommikul ja pidage kaalupäevikut. Kaalutõus üle 2 kg 3 päeva jooksul viitab liigsele vedeliku kogunemisele organismis. Küsige oma arstilt või õelt, kas võite sellisel juhul võtta rohkem diureetikumi kui tavaliselt!


Kuidas südamepuudulikkust diagnoositakse?

Südamepuudulikkuse diagnoosi paneb arst, võttes arvesse patsiendi kaebused, varasemad haigused, terviseseisundi ning uuringute tulemused. Diagnoos eeldab mitmete südameuuringute teostamist, mis võivad nõuda patsiendi mõnepäevast haiglas viibimist. Südamepuudulikkuse diagnoosimisel on keskseteks uuringuteks südame ultraheliuuring ehk ehhokardiograafia, kardiogramm ehk EKG ja vereanalüüsid.


Kuidas südamepuudulikkust ravitakse?

Südamepuudulikkuse ravi nurgakiviks on südamepuudulikkust põhjustava haiguse ravi. Nt kui südamepuudulikkus on tingitud kõrgvererõhktõvest, peab hoolt kandma selle eest, et vererõhk oleks hästi kontrolli all.  

Südamepuudulikkuse kaebuste leevendamiseks kasutatakse diureetikume ehk veeväljaajajaid (nt furosemiid, torasemiid). Diureetikumid põhjustavad urineerimisvajaduse sagenemist - see on tülikas, kuid nii eemaldatakse kehast liigne vedelik ning vabanetakse tursetest ja õhupuudusest. Efektiivse diureetikumraviga normaliseerub vedelikupeetuse arvel suurenenud kehakaal. Diureetikumid on ainukesed südamepuudulikkuse ravimid, mille doosi võib arst lubada Teil ise muuta - tursete, õhupuuduse ja kehakaalu kiirel tõusul (u 2 kg 3 päeva jooksul) suurendate diureetikumi annust ning kaebuste leevenemisel ja kaalu normaliseerumisel vähendate või jätate ära. Küsige oma arstilt, täpseid juhiseid!

Ärge tarvitage ülemäära palju vedelikku, see võib nullida diureetikumidest saadava efekti! Kui Teil on uriinipidamatus, võivad diureetikumid seda süvendada - rääkige probleemist julgelt oma arstile või õele või pöörduge abi saamiseks inkotuppa.

Diureetikumid aitavad leevendada südamepuudulikkuse kaebuseid, kuid haiguse süvenemist nad ei aeglusta. Haiguskulu aeglustamiseks kasutatakse peamiselt kolme eri ravimigruppi kuuluvaid ravimeid: angiotensiini konverteeriva ensüümi ehk AKE-inhibiitorid (nt ramipriil), beetablokaatorid (nt metoprolool) ja mineralokortikoidretseptori antagonistid (nt spironolaktoon). Sageli soovitatakse tarvitada kõiki kolme tüüpi ravimit korraga. Ehkki Te ise ei pruugi tunda, et need ravimid kaebuseid leevendaksid, on nende ravimite järjepidev (sageli eluaegne) ja piisavas annuses tarvitamine siiski vältimatud südamepuudulikkuse kulu aeglustamiseks. Nende ravimite kõrvaltoimeks on mõningane vererõhu langus, mis pole enamasti ohtlik. Ärge muutke nende ravimite annuseid ega katkestage ravi ilma arstiga nõu pidamata!

Kaugele arenenud südamepuudulikkuse puhul, kui suukaudse ravi võimalused on ammendunud, võib südamepuudulikkuse kulu aeglustamiseks abi olla nutikast rindkere sisse paigaldatavast seadmest - südamepuudulikkuse ehk resünkroniseerivast südamerütmurist või südamevatsakest abistavast seadmest. Nende seadmete paigaldamine eeldab, et patsiendi südamepuudulikkus vastab teatud kriteeriumidele. Raskeimatel juhtudel ravitakse südamepuudulikkust südamesiirdamisega.


Kuidas saate ise oma südamepuudulikkust kontrolli all hoida?

Üldised soovitused

  1. Tundke oma haigust ja selgitage:
    • mis on Teie südamepuudulikkuse põhjus;
    • millised kaebused viitavad haiguse ägenemisele ja mida sel juhul teha;
    • milliseid ravimeid Te tarvitate ja milleks (kandke oma raviskeemi endaga kaasas);
    • kes on Teie esmane meditsiinikontakt, kui vajate professionaalset abi.

Kui Te ei tea vastuseid neile küsimustele, pöörduge julgelt oma perearsti, südamearsti või südamepuudulikkuse kabineti õe poole.

  1. Käige regulaarselt arsti või õe vastuvõtul! Kerge ja mõõduka südamepuudulikkusega patsiendid on üldiselt perearsti ja pereõe, raske südamepuudulikkusega patsiendid südamearsti või südamepuudulikkuse kabineti õe jälgimisel.
  2. Kaaluge end hommikuti samal ajal ning märkige tulemus üles kaalutabelisse! Kehakaalu kiire tõus võib olla viide vedelikupeetusest ja südamepuudulikkuse ägenemisest. Teadke oma eesmärkkaalu - s.o kaal ajal, kui südamepuudulikkus on stabiilne ning vedelikupeetuse tunnused puuduvad.
  3. Selgitage, kas võite kehakaalu tõustes oma diureetikumi annust ise mõneks ajaks tõsta. Võtke diureetikum sisse hommikul tühja kõhuga, siis väljutab keha liigse vedeliku päevasel ajal. Ärge muutke teiste ravimite annuseid omavoliliselt!
  4. Vältige liigset vedelikutarvitamist! Kerge või mõõduka südamepuudulikkuse korral soovitatakse piirata vedelike tarvitamist 1,5-2 liitrini päevas (kõik vedelikud kokku- sh ka nt supivedelik). Raske südamepuudulikkuse korral võib olla vajalik veel suurem vedelikupiirang. Reegel on, et tarvitatava vedeliku hulk peab olema võrdne organismist uriini jm moel väljutatava vedeliku hulgaga.
    • Mõõtke soovitatav päeva vedeliku norm juba hommikul teadaoleva mahuga nõusse, siis on Teil ülevaade tarvitatavast vedeliku hulgast. Parim janu korral on vesi.
    • Janu vastu võib aidata jääkuubikute või külmutatud marjade ja puuviljade lutsutamine, suhkruvaba närimiskummi närimine, sage hambapesu, suuloputamine jaheda alkoholivaba suuveega.
  5. Seksuaalne aktiivsus ei ole keelatud, kui see ei põhjusta kaebuseid. Raske südamepuudulikkusega patsientidel ei ole soovitatav kasutada potentsi parandavaid ravimeid.
  6. Vaktsineerige end iga-aastaselt gripi vastu!
  7. Depressioon ja ärevus on südamepuudulikkusega patsientide seas sagedased. Kui kogete püsivat meeleolu langust, rõõmutunde puudumist või ärritute kergesti, rääkige sellest julgelt oma arstile või õele või pöörduge psühholoogi/psühhiaatri poole.
  8. Reisile minnes võtke kaasa kirjalik haiguslugu ja raviskeem ning piisav hulk ravimeid! Ärge mine reisile südamepuudulikkuse ägenemise ajal või vahetult selle järgselt. Arvestage, et kuumas kliimas võib vedelikutasakaal erineda kodusest olukorrast.
  9. Vältige suitsetamist ja liigset alkoholi tarvitamist.

Liikumine

Regulaarne kehaline aktiivsus treeningute ja igapäeva koormusena (poes käimine, lume lükkamine jm) on südamepuudulikkuse ravi osa. Südame- ja skeletilihaste funktsionaalsuse säilitamine aitavad parandada iseseisvat toimetulekut ja töövõimet, hoida kontrolli all südamepuudulikkuse kaebuseid ning vähendada haiglaravi vajadust.

  • Soovituslik on tegeleda nii aeroobse (kõndimine, sörkimine, rattasõit, ujumine) kui jõusaalitreeninguga, viimase puhul eelistage oma keharaskusega harjutusi lisaraskuste asemel.
  • Treeningu regulaarsuse tagamiseks leidke endale sobivaim liikumisviis, treenige sel ajal päevast, mil tunnete end kõige reipamana, ning leidke endale treeningkaaslane.
  • Enne treeningutega alustamist pidage nõu oma arsti või õega või pöörduge võimalusel taastusraviarsti või füsioterapeudi vastuvõtule.
  • Alustage madala intensiivsuse ja lühikeste treeningutega, koormust ning treeningu aega järk-järgult tõstes. Eesmärgiks võiks olla selline treeningu intensiivsus, mille ajal suudaksite vajadusel kaaslasega rääkida täislausetega. Paras treeningpulss vastab 60-80%-le ealisest maksimaalsest pulsist (maksimaalne pulss = 220 x/min – vanus aastates). Alustada võib 5-10 minutilistest treeningutest päevas, kuid eesmärgiks võiks olla 5-7 30-minutilist aeroobset ja 2 sama pikka jõusaalitreeningut nädalas.
  • Jaotage treening kolme etappi: soojendus (nt 5 min aeglast kõndi), põhiosa (20 min tempokamat kõndi), lõdvestus (5 min aeglasemat kõndi ja venitusharjutusi).
  • Jälgige treeningu ajal oma enesetunnet! Katkestage treening, kui tekib valu rinnus, äkiline õhupuudus, nõrkus, pearinglus, higistamine.
  • Korraldage oma igapäevane füüsiline koormus selliselt, et saaksite piisavalt liikuda (nt kasutage lifti asemel treppe, käige koeraga jalutamas, käige poes jala).
  • Südamestimulaatori või vatsakest abistava seadme olemasolu ei ole liikumise vastunäidustuseks.
  • Ehkki liikumine on kõigile kasulik, peab raske südamepuudulikkuse korral õppima pidama piiri füüsiliselt raskete (majapidamis)töödega. Ärge vedage nt mitut rasket toidukotti jalgsi korrusmaja kõrgematele korrustele, lund lükates eelistage rahulikku tempot jne. Võtke igapäevategevusteks aega ning jaotage need ühtlaselt päeva peale ära.

Toitumine

Teadlik toitumine aitab hoida kontrolli all südamepuudulikkust põhjustavad haigused ning leevendada südamepuudulikkuse kaebuseid. Südamesõbraliku toitumise põhireeglid südamepuudulikkusega patsientidele on samad mis tervetele inimestele:

  1. Sööge mitmekülgselt - tarbige iga päev teraviljasaaduseid (8-13 portsjonit), köögi- ja puuvilju (5-9 portsjonit), piimatooteid (2-4 portsjonit) ning liha, kala või mune (2-4 portsjonit).
    • Teraviljasaadused: 1 portsjon on 30 g leiba või sepikut, 90 g kartulit või 1 dl putru või pastat.
    • Köögi- ja puuviljad: 1 portsjon on 1 puuvili (100 g), 2 dl marju või puuviljamahla, 15 g kuivatatud puuvilju ja marju, 100 g köögivilju toorena või keedetult, 200 g köögiviljamahla või 30 g kuivatatud kaunvilja.
    • Piimatooted: 1 portsjon on 1 klaas väherasvast piima, jogurtit või keefirit, ½ klaasi täispiima, 50 g 10% kohvikoort, 100 g lahjat kohupiima, 50 g magusat kohupiimakreemi, 50 g piimajäätist või 20 g juustu.
    • Liha, kala, munad: 1 portsjon on 50 g väherasvast liha, 2 viinerit, 3 viilu vorsti, 50 g maksapasteeti, 50 g kalafileed, 100 g räime, 25 g soolakala või kalakonservi või 1 muna.
  2. Sööge toitu normaalses koguses, et hoida optimaalset kehakaalu.
  3. Eelistage väherasvaseid toiduaineid.
  4. Eelistage tervislikke toiduvalmistamise viise.
  5. Piirake maiustuste ja karastusjookide (2-4 portsjonit päevas) ning alkoholi tarbimist.
    • Suhkur, maiustused: 1 portsjon on 2 tl suhkrut, mett või moosi, 2 küpsist, 10 g šokolaadi või 150 g limonaadi.
  6. Eestlased tarvitavad keskmiselt 10-15 grammi keedusoola päevas, s.o on u 2-3 korda rohkem kui organism vajab. Liigne keedusool toimib kui käsn, hoides kinni vee molekule ja soodustades tursete teket. Seetõttu on keedusoola tarvitamise teema oluline just südamepuudulikkusega patsientide puhul. Raske südamepuudulikkuse korral võib olla mõistlik keedusoola tarbimise piiramine 2,5-5 grammini (0,5-1 tl) päevas. Selle saavutamiseks:
    • asendage keedusool toiduvalmistamisel järk-järgult soolavabade ürtide või vürtsidega. Maitsemeel harjub ajapikku vähema soolaga.
    • Hoidke soolatops köögikapis, mitte laual, kus see on kergesti kättesaadav.
    • Lisage sool toidule vajadusel alles pärast selle maitsmist.
    • Poes käies harjuge lugema pakenditelt toitumisalast infot ja valige väiksema soolasisaldusega toiduained. Vältige naatriumirikkaid toiduaineid nagu sink, suitsuvorst, pasteet, viinerid, valmissalatid, kalakonservid, juust, soolatud või ja margariin, salatikastmed, majonees, purgisupid.
    • Eelistage valmistoitudele, pooltoodetele ja väljas söömisele ise tehtud toite.

Südametervislike toitumissoovituste kohta saate täpsemat infot Tervise Arengu Instituudi veebilehtedelt (toitumine. ee, terviseinfo.ee).

 

Kasutatud kirjandus

www.heartfailurematters.org

Achttien, R. J. jt. 2013. Exercise-based cardiac rehabilitation in patients with coronary heart disease: a practice guideline

Ades, P. A. jt. 2013. Cardiac Rehabilitation Exercise and Self-Care for Chronic Heart Failure

Lukmann, A. jt. 2005. Eesti juhised südamehaigete taastusraviks

Mei, K. jt. 2005. Infomaterjal "Toitumine ja liikumine"

Peer, N. 2017. Nutritions for patients with heart failure

Piepoli, M. F. jt. 2016. European Guidelines on cardiovascular disease prevention in clinical practice

 

Koostajad: Tuuli Teeäär, Ülle Miitel, Elviira Vool, Annika Elmet, Märt Elmet, Marit Aasaru

02/2019

Käesolev infoleht selgitab, miks on vajalik määrata raseduse ajal Teie veregrupp ning erütrotsütaarsete antikehade olemasolu ning kuidas mõjutab saadud tulemus Teie raseduse jälgimist.

Mis on veregrupp?

Inimese veregrupp on määratud antigeenidega, mis asuvad tema punaliblede ehk erütrotsüütide pinnal. Veregrupp on erütrotsüütide pinna pärilik omadus, mis on määratav juba lootel. Tähtsamateks veregrupisüsteemideks on AB0- ja RhD-süsteemid. AB0-süsteemis on neli veregruppi – A, B, AB ja 0. Tähtnimetused viitavad sellele, millise grupi antigeenid inimese erütrotsüütide pinnal on.

Vere Rh(reesus)-kuuluvus võib olla kas positiivne või negatiivne.  See sõltub D-antigeeni olemasolust punaliblede pinnal. Kui D-antigeen on olemas, siis on inimene RhD-positiivne ja kui D-antigeen puudub, siis RhD-negatiivne. Nende kahe veregrupisüsteemi tulemust väljendatakse enamasti koos: näiteks A RhD-positiivne, B RhD-negatiivne.

Lisaks mainitud veregrupisüsteemidele on veel hulgaliselt teisi nagu Kell, Kidd, Duffy, Lewis jne. Kõigi nende veregrupisüsteemide vastu võib organism toota antikehi, kui tal endal vastav antigeen puudub.

Mis on antikehad?

Antikehad on organismi poolt toodetavad kaitsevalgud võitlemaks kõige vastu, mis võib organismile olla võõras. Antikehad on loomulik osa immuunsüsteemist ja kaitsevad meid. Enamikul täiskasvanutest on loomulikud antikehad AB0-süsteemis nende antigeenide vastu, mis puuduvad tema enda erütrotsüütidel. Näiteks A veregrupiga inimesel on loomulik anti-B, B veregrupiga inimesel loomulik anti-A ning 0 veregrupiga inimesel nii anti-A kui anti-B antikehad.

Immuunantikehi teiste süsteemide antigeenide vastu esineb harva. Viimaste tekkimiseks on kaks peamist võimalust. Antikehad tekivad kas vereülekande järgselt või raseduse käigus. Enamasti ei tea inimesed ise, kas nende organismis on erütrotsütaarseid antikehi. Antikehade olemasolu ei ohusta kuidagi nende tervist ega enesetunnet. Info antikehade kohta on vajalik vaid juhul, kui inimene vajab vereülekannet või on rase. Erütrotsütaarsete antikehade leidmiseks tehakse laboris antikehade sõeluuring.

Kuidas tekivad antikehad raseduse ajal?

Loode pärib pooled oma veregruppi määravatest erütrotsütaarsetest antigeenidest emalt ja pooled isalt. Raseda organismile on loote isalt päritud antigeenid võõrad. Kui raseduse ajal satuvad loote erütrotsüüdid Teie vereringesse, võib Teie organism hakata nende vastu tootma antikehi. Loote erütrotsüüte võib sattuda ema organismi ka sünnitusel, raseduse katkemisel või abordi järgselt. Antikehad tekivad umbes kolmel rasedal sajast.

Miks on veregrupi, RhD kuuluvuse ja antikehade määramine raseduse ajal oluline?

Tähtis on tekkinud antikehad Teie veres tüpiseerida selleks, et kui Teie ise vajate raseduse ajal või sünnitusel vereülekannet, oleks võimalik Teile kiiresti leida sobiv doonorveri. Samuti on see info vajalik, kui vereülekannet vajab Teie vastsündinu, sest Teie antikehad lähevad läbi platsenta ja vastsündinul võivad olla samad antikehad, mis Teil.

Kui olete RhD-negatiivne, saab Teie arst Teid nõustada anti-D antikehade tekke vältimise osas. Kui antikehad on juba tekkinud, on vajalik tavapärasest sagedasem antikehade tiitri ehk taseme määramine.

Mis on verekaart ja miks on vaja seda alati kaasas kanda?

Kõigil rasedatel määratakse raseduse alguses veregrupp ja teostatakse erütrotsütaarsete antikehade sõeluuring. Kui antikehi ei leita, korratakse analüüsi raseduse teises pooles. Kui antikehad tuvastatakse, sõltub edasine jälgimine leitud antikehade tüübist ja tasemest. Kuna raseduse ajal võite sattuda ootamatult erinevatesse haiglatesse, peaks info veregrupi ja antikehade kohta olema Teil alati kaasas. Seepärast antakse Teile rasedusega arvele tulles alati verekaart ja palutakse seda kogu raseduse vältel kaasas kanda.

Hoidke verekaarti endaga ka vahetult pärast sünnitust, sest kui vereülekannet peaks vajama vastsündinu, on info ema antikehade kohta väga oluline.

Kas kõik antikehad on ühtviisi olulised ja kuidas mõjutavad antikehad loodet?

On antikehi, mis võivad läbi platsenta loote vereringesse sattudes kahjustada tema organismi. See omakorda võib lootel või hiljem vastsündinul põhjustada aneemiat ehk kehvveresust, naha ja limaskestade kollasust ning rasketel juhtudel väga tõsiseid kahjustusi. Sellist seisundit nimetatakse loote või vastsündinu hemolüütiliseks tõveks ning selle sagedasim põhjustaja on anti-D antikeha. Anti-D antikeha võib tekkida juhul, kui Teie olete RhD-negatiivne ja Teie loode on RhD-positiivne. Kuna loote veregruppi Eestis raseda rutiinse jälgimise käigus ei määrata, jälgitakse kõiki RhD-negatiivseid rasedaid hoolikalt antikehade tekke osas ning kasutatakse vajadusel ennetavat ravi (vt. all). Oluline on ka see, et kord juba tekkinud anti-D antikehad võivad ohustada iga järgnevat RhD-positiivset loodet.

Teiste veregrupisüsteemide antikehadest võivad loodet enim kahjustada anti-c ja –K antikehad, aga ka anti-E, -C, -e ja -k antikehad. Kõigi nende antikehade avastamisel tuleb teatud aja tagant määrata nende tase veres ja Teie arst võib seetõttu kutsuda Teid sagedamini kontrolli.

Mõne antikeha puhul võib Teie arst paluda ka lapse bioloogilisel isal vereproov anda. See on vajalik selleks, et hinnata, kas lootel võib esineda antigeen, mille vastu Teil on antikeha. Kui isal esineb vastav antigeen, võib see olla ka lootel ja antikeha tase vajab täiendavat jälgimist. Kui isal vastavat antigeeni ei ole, ei saa ka lootel seda olla.

Harvadel juhtudel võib olla vajalik teha lootele vereülekanne juba raseduse ajal – seda nimetatakse intrauteriinseks ehk emakasiseseks vereülekandeks. Erandjuhtudel võib olla vajalik sünnituse enneaegne esile kutsumine.

Joonisel on näidatud antikehade tekke mehhanism anti-D näitel:                          

antikehad1

RhD-negatiivsel emal on RhD-positiivne loode

      antikehad2

Platsenta kaudu võivad loote vererakud sattuda ema vereringesse ning ema organism võib hakata tootma loote Rh-faktori vastu anti-D antikehi

 antikehad3

Järgmise raseduse ajal platsenta kaudu loote vereringesse sattudes võivad anti-D antikehad kahjustada RhD-positiivset loodet

 

Mis saab siis, kui laps on sündinud?

Pärast sünnitust uuritakse vastsündinut aneemia suhtes ning lastearstid rakendavad vajadusel täiendavat jälgimist. Võib juhtuda, et vastsündinu vajab ka vereülekannet.

Kuidas saab anti-D-antikehade tekkimist ära hoida?

Kui olete RhD-negatiivne ja Teil ei ole leitud anti-D antikehasid, võib Teie arst nende tekkimise ennetamiseks soovitada Teile teatud olukordades anti-D immunoglobuliini manustamist. See on ravim, mis sisaldab anti-D antikehasid ning ennetab antikehade teket Teie enda organismi poolt.

Millal on vajalik profülaktika anti-D immunoglobuliiniga?

Sünnitusjärgselt määratakse alati RhD-negatiivse ema vastsündinu veregrupp. Kui see on RhD-positiivne, tehakse emale kolme päeva jooksul pärast sünnitust anti-D profülaktika.

Lisaks manustatakse Eestis anti-D immunoglobuliini amniotsenteesi, koorionbiopsia ja loote välise pöörde järel. Sageli ka raseduse katkemise või katkestamise järel, kui rasedus oli kestnud rohkem kui 9 nädalat ning vahel emakavälise raseduse operatsiooni järel.

Kas anti-D-antikehade manustamisel on kõrvaltoimeid?

Nagu igal ravimil, võivad ka anti-D immunoglobuliini süstimisel esineda kõrvaltoimed. Sagedasemaks on valulikkus süstekohal, mis võib püsida mõnest tunnist paari päevani. Mõningatel juhtudel võib tekkida kerge palavik, peavalu või lööve. Väga harva võib tekkida väljendunud allergiline reaktsioon.

Küsimuste esinemisel rasedusaegsete antikehade kohta küsige julgelt oma arstilt.

 

Kasutatud kirjandus

NHS Guidelines for Blood Groups and Red Cell Antibodies in Pregnancy

NHS Guidelines for Rhesus disease

ANZSBT Guidelines for Blood Grouping & Antibody Screening in the Antenatal & Perinatal Setting

Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhend, Raseduse jälgimise juhend 2018

Eesti Naistearstide Seltsi ravijuhend, Raseduse katkestamise juhend 2016

 

 

Koostajad: verekabineti juhataja Liina Vassil ja naistenõuandla juhataja Pille Vaas
01/2019

Vereülekande käigus kantakse Teile üle doonori verest valmistatud verekomponente. Verekomponendid võivad olla erütrotsüüdid, trombotsüüdid, värskelt külmutatud plasma või krüopretsipitaat. Doonorveri kogutakse, pakendatakse, säilitatakse ning kontrollitakse haiguste suhtes verekeskuses. Üle kantakse see Teile haiglas. Vereülekande vajaduse üle otsustab Teie raviarst kaaludes alati põhjalikult saadavat kasu ja võimalikke riske.

Näidustused

Vereülekande näidustused on seotud verekaotusega või mõne kindla vere komponendi asendamise vajadusega. Verekaotus võib kaasneda trauma, operatsiooni, sisemise verejooksu või sünnitusega. Verekomponente võib vaja olla asendada aneemia, hüübimishäirete, kasvajate, vereloome- ja neeruhaiguste korral. Seejuures kaalutakse alati esmalt teisi ravivõimalusi ja vereülekande kasuks otsustab Teie arst siis, kui  see on vältimatu. Teile määratakse sobiva verekomponendi ülekanne vastavalt Teie haigusele ja seisundile.

Vastunäidustused

Vastunäidustused vereülekandele puuduvad. Vereülekannet tehakse vajadusel igas eas patsientidele. Teatud haiguste puhul võib aga esineda suhteline vastunäidustus kindla verekomponendi ülekandeks, näiteks värskelt külmutatud plasma mõnede plasmavalkude talumatuse korral või erütrotsüütide suspensioon raua ülekoormuse korral. Sobiva doonorvere leidmine võib osutuda raskeks, kui Teie veres tuvastatakse mõne veregrupisüsteemi vastased antikehad.

Alternatiivid vereülekandele

Verekaotust kuni 1,5 liitrit talub organism suhteliselt hästi, eriti kui see on toimunud pikema aja vältel. Alati ei ole vaja kaotatud verd asendada. On ravimeid, mis võivad teatud juhtudel vähendada kehvveresuse (aneemia) kujunemise riski. Samuti on tähtis piisav raua ja mineraalainete sisaldus igapäevases toidus. Plaanilistel operatsioonidel on vahel võimalik kasutada ülekandeks patsiendi enda varem kogutud verd või operatsiooniväljalt kogutud verd (sel juhul on tegemist autoloogse vereülekandega). Teatud ravimid ja kirurgilised tehnikad aitavad vähendada verekaotust operatsioonil. Juba välja kujunenud verekomponentide kaotuse asendamiseks ei ole täna siiski vereülekandele ühtki toimivat alternatiivi.

Ettevalmistus vereülekandeks

Kui Teie raviarst on määranud Teile raviks erütrotsüütide suspensiooni ülekande, võtab õde Teilt esmalt vereproovi veregrupi, reesuskuuluvuse (RhD)  ja erütrotsütaarsete antikehade määramiseks ning vormistab Teile verekaardi. Kõik inimesed kuuluvad ühte järgmistest veregruppidest:  A, B, AB või 0 ning on kas RhD-positiivsed või RhD-negatiivsed. Doonorveri sobitatakse vastavalt Teie veregrupile. Alati ei tule tingimata üle kanda sama veregrupi verd, vahel on vajalik doonorvere asendamine, mis toimub kindla skeemi alusel. Sobivusproovi tegemiseks doonorverega võetakse Teilt teine vereproov. Verd võttes küsib õde Teilt alati nime ja sünniaega või kontrollib neid andmeid Teie randmepaelalt. Kui õde Teie nime ei küsi, ärge peljake sellele tema tähelepanu juhtida. Kahekordne vereproov on vajalik selleks, et välistada inimliku eksimise võimalus patsiendi tuvastamisel. Kui kõik analüüsid on tehtud, tuuakse osakonda spetsiaalselt Teie jaoks valitud ja sobitatud verekomponendid. Vahetult enne vereülekande alustamist määrab õde Teie voodi juures veelkord Teie veregrupi ning kontrollib samas veregruppi ka doonorvere kotist. Kindlasti küsib ta Teie nime või kontrollib seda randmepaelalt. Enne vereülekande alustamist kontrollib õde ka Teie seisundit, mõõdab kehatemperatuuri ja vererõhu.

Kui arst on Teile määranud plasma või trombotsüütide ülekande, ei ole korduv veregrupi kontroll ja eelnev sobivusproov vajalik. Kui tegemist on erakorralise või eluohtliku situatsiooniga, on lubatud kõrvalekalded tavapärasest tegevuste järjekorrast ja erütrotsüütide ülekanne võidakse teha ka ilma eelneva sobivusproovita.

Vereülekande kulg

Doonorveri viiakse Teie organismi enamasti käsivarre veeni paigaldatud veenikanüüli kaudu või kasutades tsentraalveenikateetrit. Vereülekanne kestab enamasti 1-4 tundi, vahel ka alla tunni. Õde jälgib Teid pidevalt esimese 15 minuti vältel vereülekande alguses. Kui vereülekanne kestab alla tunni, mõõdetakse rõhk ja temperatuur uuesti vereülekande lõpus. Pikemate ülekannete korral kontrollib õde Teie seisundit lisaks vereülekande vältel iga tunni aja tagant ning üks, kaks ja kolm  tundi pärast vereülekande lõppu. Kui Te saate vereülekannet ambulatoorselt või päevaravi osakonnas, jälgib õde Teid 30 minutit peale vereülekande lõppu ja seejärel võite haiglast lahkuda. Pärast vereülekannet ei vaja Te kõrvalist abi, kui seda ei nõua Teie põhihaigus või üldseisund.

Võimalikud riskid seoses vereülekandega

Vereülekanded mööduvad enamasti ilma kõrvalmõjudeta ja patsiendid ei tunne selle käigus midagi erilist. Aastas tehakse Tartu Ülikooli Kliinikumis tuhandeid verekomponentide ülekandeid.

Kuna vereülekandel kasutatakse inimverest valmistatud komponente, on alati väike võimalus haiguste ülekandumiseks. See risk on siiski ülimadal, kuna doonorverd uuritakse eelnevalt väga põhjalikult. Eestis tehakse uuring järgmiste haiguste suhtes: HIV, hepatiit B, hepatiit C ja süüfilis. Verekeskuste töö on allutatud rangele kvaliteedikontrollile, mis aitab tagada doonorvere igakülgset ohutust.  

Kõige raskem vereülekande tüsistus esineb siis, kui Teile kantakse üle sobimatu veregrupi verd. Seepärast küsib õde Teilt protseduuri ettevalmistuse käigus korduvalt nime ja sünnipäeva, isegi kui olete seda talle juba varem öelnud.

Harva võib vereülekandega kaasneda soovimatuid kõrvalnähte. Enamasti on sel puhul põhjuseks doonori vererakkude vastased antikehad Teie organismis, mida ei ole eelnevate uuringutega õnnestunud tuvastada. Seepärast teostatakse protseduur alati tervishoiutöötajate järelvalve all.

Andke personalile koheselt märku, kui tunnete vereülekande ajal või pärast seda järgmisi muutusi enesetundes:

  • õhupuudus, hingeldus,
  • külmavärinad, kehatemperatuuri tõus,
  • valu piki punkteeritud veeni kulgu või mõnes muus keha piirkonnas,
  • naha sügelus, punetus või lööve,
  • iiveldus, oksendamine.

Nii haiglas kui ambulatoorselt tehtava vereülekande korral peaksite jälgima oma seisundit vereülekandele järgneva ca 10 päeva vältel. Vereülekande tüsistusele võivad viidata järgmised tunnused:

  • uriini värvumine punakaks,
  • naha värvumine kollakaks,
  • palavik,
  • veritsus,
  • kõhulahtisus,
  • lööve nahal, naha punetus, sügelus või irdumine.

Kui olete haiglast lahkunud ja esineb mõni eelnimetatud kaebus, võtke koheselt ühendust osakonnaga, kus vereülekanne aset leidis.

Keeldumine vereülekandest

Kui Teil peale juuresoleva infolehega tutvumist on jätkuvalt küsimusi vereülekande kohta, küsige täiendavat informatsiooni julgelt oma raviarstilt või õelt. Teil on õigus vereülekandest keelduda, kui fikseerite oma otsuse kirjalikult. Enne keeldumist arutage seda põhjalikult oma raviarstiga ja kaaluge võimalikke tagajärgi.

 

Koostaja: verekabineti juhataja Liina Vassil
11/2018

Kuuldeaparaadi sobitamiseks palume Teil broneerida vastuvõtuaeg kõrvakliiniku sekretäri telefonil 7319 478.

Vastuvõtul sobitatakse Teile vastavalt Teie vajadustele ja võimalustele kõige sobivam kuuldeparaat (kuuldeaparaatide nime- ja hinnakirja näete kliinikumi kodulehel rubriigis Patsiendile – Teenused – Kliinikumi tasuliste teenuste hinnakiri - VI Kuulmise ja kõnestamise kuulmistehnilised abivahendid).  Vastuvõtt kestab umbes 45 minutit.

Sobitamiseks pannakse Teie kõrva väike tuub ja mõõdetakse heli lävesid Teie kõrvas, et programmeerida aparaat sobivaks Teie kõrvaakustikale ja kuulmislangusele. Arvesse võetakse ka Teie kuulmistesti tulemusi ja Teie enda kommentaare.

Kuuldeaparaadi helitugevust on Teil endal võimalik vähesel määral muuta. Lisainfot selle kohta saate vastuvõtul. Samuti on võimalik aparaadile seadistada lisaprogramme, mis lihtsustavad kuulmist erinevates situatsioonides: näiteks muusika kuulamine või müra vähendamine Programme saate küsida samuti vastuvõtul.

Vastuvõtu ajal näidatakse Teile kuidas aparaati hooldada, patareisid vahetada, (vajadusel) nuppe vajutada ja kuidas aparaati ise kõrva panna. Teile antakse ka kaasa kasutusjuhend, kus on kõik õpetused sees.

Patareisid saate osta apteekidest või abivahendite poest. Kõrvaotsikuid saate osta vaid abivahendite poest.

Peale esimest vastuvõttu on Teil alati võimalik tagasi tulla, kui aparaat vajab ümberseadistamist või kui avastate, et aparaadiga on midagi viga. Selleks saate broneerida aja kõrvakliiniku sekretäri telefonil 731 9478.

Kuuldeaparaadi garantii on 1 aasta.

Adenoid on ninaneelus (ninaõõne ja neelu ühinemispiirkonnas) paiknev lümfaatiline kude. Ninaneel jääb pehme suulae taha ja seetõttu pole adenoid lihtsal suu vaatlusel näha.

Millal on adenoidi eemaldamine vajalik?

Arst võib soovitada adenoidi kirurgilist eemaldamist, kui lapsel esinevad järgmised sümptomid:

  • püsiv suu kaudu hingamine;
  • adenoidist põhjustatud norskamine;
  • nasaal- ehk ninahääl;
  • korduvad kõrvapõletikud;
  • adenoidist põhjustatud valehambumus.

Adenoidi eemaldamise operatsioon

Operatsioon toimub üldjuhul päevakirurgiliselt üldnarkoosis. Adenoid eemaldatakse lapsel suu kaudu. Lapsevanem võib viibida lapse juures operatsioonitoas kuni lapse uinumiseni. Operatsioonitoas peab lapsevanem kandma kaitsekitlit ja -mütsi, mis antakse Teile enne operatsioonituppa sisenemist. Kui laps ärkab üldnarkoosist, võib ta olla rahutu ja segaduses. Samuti võib esineda iiveldust ja oksendamist. Enamasti taastub laps narkoosist 24 tunni jooksul.

Operatsioonijärgne periood

Operatsioonijärgselt võib laps olla rahutu ja magada halvasti. Samuti võib tal esineda:

  • anesteesiaravimite kõrvaltoimena kõhukinnisus, isutus. Niipea kui võimalik andke lapsele jahedat vett. Piisav vedeliku tarbimine ennetab lapsel kõhukinnisuse teket ning aitab kaasa taastumisele.
  • Kui laps on isutu, pakkuge talle tema lemmiktoite. Esimesel 3−4 päeval peab sööma leiget (toasooja) ja pehmet toitu, et ennetada veritsuse tekkimist. Kui lapse isu tõuseb, innustage teda sööma tahkemaid toite. Vältige gaseeritud jookide pakkumist.
  • Anesteesiaravimite kõrvaltoimena jalalihaste valulikkus (laps ei taha jalgadele tõusta). Valulikkuse korral masseerige lapse jalgu ja/või andke valuvaigistit.
  • Väsimus ja nõrkus 3−5 päeva jooksul. Esimesed 48 tundi pärast operatsiooni peaks laps puhkama. Lapse füüsilist aktiivsust võib tõsta järk-järgult, nii nagu taastub tema jõud. Vältige rahvarohketes kohtades viibimist. Vabastus koolist ja lasteaiast kehtib kuni 7 päeva, kehalisest kasvatusest 2 nädalat.
  • Norskamine ja ninakinnisus, mis on tingitud tursest ninas, neelus ja kurgus. Turse möödub nädala jooksul. Nina nuuskamist võib alustada järgmisel hommikul, ettevaatlikult, üks ninapool korraga! Tugev nuuskamine võib põhjustada veritsust.
  • Kehatemperatuuri tõus kuni 37.5ºC on tavapärane. Taastumise seisukohalt on tähtis piisav vedeliku tarbimine.
  • Kui palavik on kõrgem kui 38.0°C või laps kaebab kurguvalu, andke talle paratsetamooli (saadaval käsimüügis ). Vältima peaks teatud mittesteroidsete põletikuvastaste  ravimite (aspiriin, ibuprofeen, diklofenak) võtmist, kuna need soodustavad veritsuse teket.

Kahe nädala jooksul pärast operatsiooni ei ole lubatud:

  • kuumad protseduurid (saun, vann, päevitamine), mis võivad soodustada veritsuse tekkimist. Hammaste pesemine ja dušš on lubatud;
  • pikemad auto- ja bussireisid ning lennukiga reisimine.

NB! Kui lapsel tekib veritsus ninast või suust, võtke viivitamatult ühendust kõrva-nina- kurguarstiga.

 

Operatsioonile registreerimine ja loobumine tööpäeviti 08:00-16:00 telefonil: 731 9790

 

Koostatud TÜK kõrvakliinikus 12/2017

Alalõualiigese artrotsentees ehk punktsioon on protseduur, mille eesmärgiks on

  • alalõualuuliigese diski normaalasendisse asetamine,
  • liigesesisese rõhu alandamine või
  • liigesõõnes olevate põletikuelementide ja mikrokristallide eemaldamine.

Protseduuriks ettevalmistus

  • Protseduuri teostamiseks on oluline Teie motiveeritus, sest protseduur on aeganõudev ja ebamugav, kuna peate olema pikalt sundasendis.
  • Tulge protseduurile puhanu ja tervena, kuna haiguseseisund raskendab taastumist. Teil ei tohi olla köha, nohu, palavikku ega muid haigestumise tundemärke. Haigestumisest teavitage viivitamatult osakonna valveõde (tel: 7318344) või raviarsti (tel: 7318237) ning Teile määratakse uus protseduuri aeg.
  • Enne protseduuri kindlasti sööge ja jooge, sest tühi kõht võimendab iiveldust, pearinglust ja üldist enesetunde halvenemist.
  • Kui olete rase või kahtlustate rasedust, teavitage sellest protseduuri teostavat raviarsti. Raseduse korral protseduuri ei teostata!

Protseduuri teostamine

Protseduuri ajaks pannakse Teid istuma hambaravitooli, mis asetatakse horisontaalasendisse. Teil palutakse pea keerata küljele. Sellises asendis tuleb liikumatult püsida terve protseduuri aja.

Alalõualiigese artrotsentees on steriilne protseduur, seetõttu kaetakse Teid steriilse linaga, mille alt jäävad välja punktsioonipiirkond, nina ja suu.

Protseduur toimub lokaalanesteesias st. tuimastusaine manustatakse naha alla. Seejärel süstitakse loputuslahus liigesõõnde ning aspireeritakse tagasi lükka–tõmba meetodil. Protseduur kestab umbes 40–60 minutit.

Protseduuri ajal jälgige arsti ja õe poolt antavaid juhiseid. Kõrvaltoimete ilmnemisel andke kohe märku, et vajadusel protseduur katkestada.

 

Enesehooldus pärast protseduuri

  • Õde annab Teile pärast protseduuri külmageelikoti, mida hoidke kerget survet avaldades punktsiooni piirkonnas 20 minutit.
  • Verejooksu ja turse vältimiseks on oluline hoida külmageelikotti ka hiljem kodus olles. Külmageelikotti võib kasutada järjest 20 minutit, 2–3x päevas ning naha ja külmageelikoti vahel peab alati olema paber- või kangaskäterätik.
  • Verejooksu korral asetage punktsiooni piirkonnale puhas vatitampoon või side ning avaldada kerget survet.
  • Pöörduge koheselt raviarsti juurde (perearsti saatekirjaga või erakorralise meditsiini osakonna kaudu) tagasi, kui märkate allergilist reaktsiooni punktsiooni piirkonnas, tugevat verejooksu punktsiooni piirkonnast, Teil tekivad hingamisraskused või tugev takistus suu avamisel.

Probleemide ja küsimuste korral pöörduge oma raviarsti poole näo- lõualuudekirurgia osakonda.

 

 

Koostaja: näo- lõualuudekirurgia osakonna vanemõe kt Ingrid Luts

2013

 Meditsiinilinnak Lastefond  alt=