F-korpus tähistab täna 50. sünnipäeva (24.04.2026)

Täna on Kliinikumi kardioloogiakorpusel 50. sünnipäev. 24. aprillil 1976 kogunes liftide ette hulk tähtsaid ja väga tähtsaid tegelasi, et suur puust lukk lahti keerata ja korpus avatuks kuulutada.

Maja on oma senise elu jooksul näinud palju põnevat – värvikaid isiksusi, innovatsiooni tingimustes, mida me täna ette kujutada ei suuda, ja pidusid, mille kõrval tänased samamoodi kahvatuvad, kollegiaalsust ja selle vastandspektrit ka. Siin on alanud paljude erialade ja alaerialade areng Eestis, ravitöö poolel on olnud tõenäoliselt umbes 180 000 statsionaarset juhtu. Ajaloos on palju värvikaid lugusid, mida korpuse 30ndal sünnipäeval meenutasid sündmuste keerises olnud inimesed – selle ürituse salvestus on UTTV-s saadaval.

Pisut tõsisemal noodil – kuigi maja ei ravi ja südamekliiniku sünnini läks veel aastakümneid aega, lõi see korpus tingimused südamehaiguste ennetuse, diagnoosimise ja eri viisidel ravimise integratsiooniks ja lisaks andis tubli müksu intensiivravi arengule. Majas oli 174 voodikohta: 80 kardioloogia osakonnas (juhatajaks dr Enno Kõiv), 40 infarktiosakonnas (juhatajaks dr Maido Uusküla), 40 kardiokirurgia osakonnas (juhatajaks dr Mati Ress) ja 14 reanimatsiooni- ja intensiivraviosakonnas (juhatajaks dr Urmo Kööbi). 2. korrusel paiknes funktsionaalse diagnostika osakond (juhatajaks dr Ülle Planken), korpusesse lisandus ka isotoopdiagnostika osakond (juhatajaks dr Helgi Vadi), lisaks ülikooli kardioloogiaga tegelevatele üksustele sai peavarju ka spordimeditsiini kateeder (juhatajaks dr Toomas Karu).

Jaan Eha juhtis tähelepanu, et see oli esimene spetsiaalselt südamehaigete raviks ehitatud maja Eestis ja tol ajal üks kuuest sellisest kardioloogiakeskusest NL-s. Võib ainult ette kujutada, mida haiglajuhtidel ja prof Riivil, Valgmal jt toonases äraspidises süsteemis teha tuli, et selline üleelusuurune asi just Tartus juhtuks. Ja kui kõrge pidi olema Tartu kardioloogide ja teadlaste tase tolle aja kontekstis, et seda põhjendada, sest kindlasti oli veel umbes 100 suuremat linna, kuhu keskus oleks võinud kerkida.

Maja valmimine sai laialdast tähelepanu, sellest kirjutasid Eesti üleriigilised päevalehed ja ka toonane meditsiiniajakiri Nõukogude Eesti Tervishoid. Viimase artikkel lõpeb kahe lõiguga: „Kardioloogiakeskuse valmimine on tähtis sündmus meie vabariigis ning kahtlemata tõi see rõõmu kõigile tervishoiutöötajaile, eriti Tartu arstiteadlastele. Samal ajal tõi see ka uusi kohustusi ja suuremat vastutust kõigile kardioloogiakeskuse töötajaile. Samas ei tohi unustada, et kardioloogiakeskus on esimene samm selle poole, et kujuneks välja ühtne koordineeritud süsteemiga kardioloogiateenistus. Kõik edaspidine sõltub sellest, kuidas ja kui otstarbekalt kasutatakse kaadrit, olemasolevat aparatuuri, mida suudetakse veel juurde muretseda, ja mis kõige tähtsam – kuidas laabub kardioloogilise abi süsteemi ning uue keskuse kõikide lülide koostöö, kuidas selles koostöös õpitakse ning kasvatakse.“

Sõbrad, me võime rahul olla – on õpitud, on kasvatud, on pungutud erinevatesse majadesse ja linnadesse, Eesti kardioloogial tervikuna ja meie kliinikul selle sees on läinud väga hästi. Aitäh! Kasutame seda 50 aastat tagasi hämmastava ettenägelikkusega ehitatud ja juba tookord pisut liiga väikest hoonet parimal võimalikul moel ja uusi plaane tehes püüame olla sama targad ja tulevikku vaatavad.

Alar Irs
Tartu Ülikooli Kliinikumi südamekliiniku juht