Ilona Pastarus: inimesekeskne tervishoid on inimlik, tähenduslik ja turvaline (30.09.2025)

Septembrikuus täitub Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme Ilona Pastaruse ametiaeg. Pärast Kliinikumi struktuuri- ja juhtimisreformi oli Ilona rolliks esindada juhatuse tasandil õendusvaldkonda ning esimesena Eestis haiglas ka patsiendikogemust. Kliinikumi Leht küsis Ilonalt, kuidas ta olnule tagasi vaatab.

Ilona, Kliinikum on Eesti üks suurimaid asutusi ning ainuüksi õendus- ja hooldusvaldkonnas töötab enam kui 2800 inimest. Patsiente käib siin aastas üle poole miljoni. Kuidas on võimalik seda kõike koordineerida?

Selline positsioon, milles on ühendatud õendus ja patsiendikogemus, toob tasakaalu patsiendi- ja töötajakogemuse loomisse ning toetab inimesekeskset lähenemist tervishoius. Ametikohale asudes tuli patsiendikogemuse juhtimine haiglas esmalt mõtestada. Selles andis meile hea suuna patsiendikogemuse uuring, mille viisime läbi koostöös antropoloogidega. Uuringu lõpus väljajoonistunud Kliinikumi patsiendi teekond koos rõõmu- ja murekohtadega ravi erinevates etappides, samuti ootustega haigla suhtes sai meile heaks suuniseks ning on seda tänaseni, sest väljakutsed sel teekonnal ei lõpe.

Patsiendikogemus ei ole kindlasti ainult õenduse teema, vaid hõlmab kogu organisatsiooni. Milline on patsiendi kogemus arstiga, kuidas ta end Kliinikumis tunneb – alates arusaadavatest siltidest, mugavusest ootealal, kogemusest registratuuris, vastuvõtul või haiglaravil, kui selged ja arusaadavad on tema jaoks juhised haiglaravi ajal ja pärast seda, kodus. Ja täna tähendab patsiendikogemus ka patsiendi lähedase kogemust.

Õenduse poolelt on muutus sama selge – täna ei kahtle enam keegi õe kui iseseisva kutseala rolli väärtuses ja olulisuses. Sama arusaam kehtib ka ämmaemandate, bioanalüütikute, radioloogiatehnikute ja teiste tervishoius töötavate spetsialistide puhul. Olen veendunud, et õdesid jt spetsialiste saaks kaasata ja rakendada ravitöösse, aga ka juhtimisse ja arendustöösse veelgi laiemalt. Usaldus ja oma panuse mõistmine võib olla inimestele erakordselt motiveeriv.

Kumb on olulisem, kas patsient või tervishoiutöötaja?

Inimene. Selge on, et me oleme olemas ennekõike patsiendi pärast ja tema jaoks. Samas tuleb nii Kliinikumis kui ka kogu süsteemis hoida tervishoius töötavaid inimesi. See on tähendusega töö, mis mõjutab ja muudab inimeste elusid.

Ka minul võttis veidi aega, et viia õenduse ja patsiendikogemuse roll kokku. Tänaseks ütlen, et see pole muud kui väärtuspõhine juhtimine, mis ühendab organisatsiooni strateegia ja igapäevase patsiendikogemuse ehk patsiendi ravi ei ole pelgalt meditsiiniline protsess, vaid terviklik kogemus, kus iga osapoole panus ja kogemus loeb ning on meie väärtustega kooskõlas. Patsiendi ootusi ja vajadusi teadvustades peame samaaegselt arvestama meie ressurssidega ning leidma ühisosa, mida saame pakkuda – ka sellest tuleb rääkida ausalt, kui inimeste kasvavad ootused tervishoiule meile ühel hetkel üle jõu käivad, sest abiandjaid ja vahendeid selleks napib.

Enne Kliinikumi reforme olid kõige suurema kliiniku, anestesioloogia ja intensiivravi kliiniku õendusjuht, sattudes ka COVID-19 kriisi keskmesse. Tundub, et on olnud väga kiire sõit?

Nii on. Olgugi, et töötasin väga suures kliinikus ja enne seda igas mõttes kaasaegses intensiivraviosakonnas, on osakonna ja kliiniku vaade organisatsiooniülesest erinev. „Oma asja“ ajamine üheskoos äraproovitud meeskonnaga on asendunud laiema vaatega, mis peab arvestama kõigiga.

Koroonapandeemia aeg ja selle õppetunnid tunduvad olevat juba kaugel minevikus, ehkki tegelikult seda ei ole. Kiire reageerimine tähendas kohanemist muutuvate oludega, aina uute ja uute Covid-osakondade avamist, koolitatud ja töötamiseks ettevalmistatud inimeste nappust. Pandeemia kestmine tõi aga töötajate motivatsioonilanguse ja vaimse tervise toetamise vajaduse. Tundub, et just toona mõisteti, et taoliste tervishoiukriiside lahendamisel on õdede olemasolu ja roll määrav.

Rääkides kriisidest või keerulistest hetkedest, siis oled olnud inimeste inimene ja sinu uks alati avatud, sealjuures koos kommikausiga. Kas see pole olnud kurnav?

Olen valinud teadlikult olla inimeste jaoks olemas. Meie inimeste rõõmud ja õnnestumised, aga ka üleelamised lähevad mulle väga korda. Kõikidest abivajajatest hoolides tuleb ka enda suhtes leebe olla ja hingele pai teha ning seda jäi minu ametiajal väheseks.

Eks minu ametikohal on tulnud teha ka otsuseid, mis ei ole kõigile meeltmööda olnud. Näiteks karjäärimudeliga seotud teemad või reformi läbiviimisega seotud tegevused üldisemalt. Järelkasvu olemasolu on Kliinikumi arenguks ülioluline ning meie maja ägedad ja suure potentsiaaliga noored tuleb varakult kaasata nii erialasesse töösse kui juhtimisse, pakkudes võimaluse olla karjääriradadel, mis üksteist ei välista. Õe kutse on nii väärtuslik, et võimaldab mõlemat ning pärast juhipositsiooni erialasele tööle naasmine peaks olema loomulik osa tööelust.

Mida võiks tuua tulevik tervishoius ja milline on selles õdede roll?

Olen kindel, et õdede roll suureneb ja mitte ainult seepärast, et arstide arv väheneb. Õendus areneb tugevaks iseseisvaks kutsealaks, kui õed on ise selleks valmis ja leidub eestvedajaid.

Kindlasti on vaja tegeleda raviteekondadega või siis uute arengute valguses ­– terviseteekondadega, et need oleksid tulevikus selgemad. Peame liikuma lahenduste suunas, kus iga inimene saab vajaduspõhist ja arusaadavat tuge, samal ajal kui tervishoiutöötajate töö on paremini korraldatud ja ajaliselt säästlikum. Märksõnaks saab inimese elukvaliteet, mis sunnib mõtestama, miks me midagi teeme – milline on tervishoiuteenuse mõju ja tagajärg patsiendile, pidades silmas nii teenusekogemust kui tervisetulemit.

Samuti pole tulevik mõeldav tehnoloogiata ja Kliinikum ülikoolihaiglana võiks siin olla eestvedaja rollis. Erinevad tehnoloogilised lahendused peaksid üle võtma tegevused, kus inimese kohalolek ei ole vajalik, et rakendada tervishoiutöötajate teadmisi ja oskusi seal, kus masinad toime ei tule.

Kui saaksid aega tagasi keerata, siis kas sa ise õpiksid endiselt õeks?

Kui sa nii küsid, siis…jah, tõesti, ma ei õpiks midagi muud. Saan öelda, et intensiivõendus on mulle südamelähedane eriala. Kõik väljakutsed, mida erialavalik on mulle toonud, on ju lõpuks päädinud väga eduka karjäärirajaga, mida ma ei ole isegi soovinud (naerab).

Millised rõõmuhetked sulle ametiajast meelde jäävad?  

Mind võivad rõõmustada väikesed käegakatsutavad asjad – näiteks mäletan rõõmu haigla patsientidele susside korraldamisest või raamaturavi projektist. Meie navigatsioonirobotid Linda ja Kalev, laste suured lemmikud. Ühised sportlikud üritused ja nende korraldamine. Juturobot – kiire, õpihimuline ja üllatusi täis. Minu jaoks on olnud väga oluline ka kogukonnatöö – kogukonnakool lastele ja eakatele, erinevad tervise töötoad. Need tegevused on väga väärtuslikud just meie inimeste panuse tõttu kogukonna terviseteadlikkuse tõstmisel.

Tõeliselt rõõmus olen lugedes patsientide vahetut tagasisidet, millest peegeldub, kuidas meie inimesed päriselt aitavad patsiente. Püüan alati leida hetke, et negatiivsete sõnumite kõrval lugeda positiivseid.

Ja muidugi inimesed, kellega koos oleme loodetavasti Kliinikumis nii mõndagi muutnud.

Ega sa Kliinikumile võõraks jää?

Kliinikum ülikoolihaiglana on kindlasti üks ägedamaid asutusi. Minu viimased aastad on olnud väga töömahukad ja intensiivsed, mis oli küll huvitav, väärtuslik ja õpetlik aeg, ent teisest küljest üsna väsitav. Olen öelnud, et võtan nüüd aja puhkamiseks ja unistamiseks, sest olen sellest väga puudust tundnud. Ja kes teab, kuhu need unistused viivad! Mul on aina meeles Annie Dillardi sõnad: „See, kuidas veedame oma päevad, määrab loomulikult ka selle, kuidas veedame oma elu.“

Ilona Pastarusega vestles Helen Kaju

Infokast

Ilona Pastarus on lõpetanud nii Tartu Meditsiinikooli kui ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli, lisaks 2020. aastal terviseteaduse magistriõppekava intensiivõenduse erialal Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Erialases töös on ta olnud seotud Tartu Ülikooli Kliinikumiga juba 1993. aastast. 

2021-2025 oli ta Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, kus tema ülesandeks oli lisaks õendus- ja hooldustöö juhtimisele ja arendamisele suunata Kliinikumi parima patsiendikogemuse loomisele. Oma ametiajal on Ilona Pastarus olnud mitmete algatuste ja muudatuste eestvedaja Kliinikumis ning panustanud erinevate projektide elluviimisesse:

• Patsiendi raviteekonna tervikkogemuse uuring, mis oli Eesti haiglates esmakordne.
• Kliinikumi soovitusindeks läbi vahetu tagasiside meetodi, mis näitab, kui tõenäoliselt patsiendid Kliinikumi tervishoiuteenuseid soovitavad ja kuidas teenusekogemust hindavad.
• Patsienditeenistuse loomine, mis koordineerib kõnekeskuse, registratuuride, sotsiaaltööüksuse ning patsiendi info- ja tugikeskuse tööd.
• Kliinikumi kogukonnakooli loomine, mis toetab terviseteadliku põlvkonna kasvamist ning suurendab haigla ja kogukonna vahelist ühisosa.
• Eriõdede teenuse väljatöötamine ja arendamine.
• Õendusjuhtide ja eriõdede õpingute toetamine nii magistritasemel kui mikrokraadiprogrammides.
• Stipendiumite väljaandmine rakenduskõrgharidust omandavatele õppuritele.
• Patsiendiohutuse edendamine uuringute läbiviimise, süsteemi arendamine, e-kursuste loomise ja juhtumite arutelu kaudu.
• Tehisintellektipõhise kukkumiste ennetamise ja tuvastamise süsteemi kasutuselevõtt esimesena Eestis.
• Raamaturavi Kliinikumis, mille eesmärk on toetada patsientide, külastajate ja töötajate vaimset heaolu raamatute ja mängude kaudu.
• Navigatsioonirobotid Kalev ja Linda Kliinikumi peahoones.
• Lastesõbralike ootealade loomine koostöös Lastefondi ja erialakliinikutega.
• Patsientide nõukoja tegevuse toetamine.
• Patsiendisaatjate teenuse loomine koostöös haldusvaldkonnaga.
• Töötajate tervist edendavate kulude hüvitamise sisseviimine koostöös erinevate teenistustega.
• Sportlike ühisürituste korraldamine Kliinikumi töötajatele (talispordipäev, seiklusmäng vanas lastekliinikus, valdkondadevahelised meistrivõistlused, orienteerumine, parvematk).
• Tervist edendavate väljakutsete korraldamine YuMuuv keskkonnas.
• Siseliikumisrada ja mängualad Kliinikumis.