Kaasaegne veenilaiendite ravi tagab kiirema taastumise (06.11.2025)

Veenipuudulikkusest põhjustatud veenilaiendid on tervisemure, mis võib tekkida juba noores eas, kuid mille esinemine sageneb vananedes. Kuigi veenilaiendid ei ole enamasti eluohtlikud, võivad need põhjustada ebamugavust ja halvemal juhul viia tüsistusteni, nagu veenipõletik ehk tromboflebiit, verejooks või venoossed haavandid.

Varikoos ehk veenilaiendid on alajäsemete pindmise veenisüsteemi puudulikkuse väljenduseks, mille korral veenisein nõrgeneb ja veen laieneb. Selle tagajärjel ei sulgu veeniklapid korralikult ning osa verest hakkab liikuma vastassuunas, mis põhjustab vere liigset kogunemist jalgadesse. Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku veresoontekirurgia osakonna vaskulaarkirurgia eriala arst-õppejõu dr Viljar Kalbusesõnul võivad veenilaiendid tekkida veeniseina nõrkuse tõttu, pärast süvaveeni tromboosi või traumat ning kaasasündinud venoosse süsteemi arenguhäirete korral. „Samuti võivad patsiente häirida kosmeetiliselt väiksemad pindmised veresoonte laiendid, mida nimetatakse retikulaarseteks veenideks või „ämblikuvõrk veenideks“ ehk teleangiektaasiateks,“ rääkis dr Kalbus, lisades, et nähtavad veenilaiendid on tegelikult pindmiste veenitüvede laienenud külgharud. 

Venoosse puudulikkuse korral võivad kaebusteks olla raskustunne või torkiv tunne jalgades, sügelus, turse, valu, rahutud jalad ja alajäsemete väsimine. „Turset või valu jalgades aitab leevendada jalgade tõstmine päeva jooksul. Arsti poole võib pöörduda ka kergemate sümptomite või häiriva jala väljanägemise tõttu, kuid samas tuleb arvestada, et esteetilistel kaalutlustel tehtavad protseduurid ja operatsioonid on patsiendile tasulised, kuna Tervisekassa neid ei rahasta. Meditsiiniline sekkumine on põhjendatud turse, valu või nahavärvi muutuste korral, eriti kui need piiravad igapäevast toimetulekut või töötamist,“ selgitas arst-õppejõud, lisades, et invasiivne ravi on näidustatud kindlasti ka olukorras, kus jalgadele tekivad haavandid, mis esinevad tavaliselt sääre alasosas ja hüppeliigese piirkonnas.

Täpsed põhjused, mis soodustavad veeniseina nõrgenemist ja veeniklappide mittefunktsioneerimist, ei ole teada, kuid teaduslike uuringute alusel võib see olla seotud ka geneetilise eelsoodumusega. „Samas on teada, et aktiivne eluviis, liikumine ja normaalne kehakaal aitavad haiguse süvenemist aeglustada. Abivahenditest kõige tõhusam on kompressioonsukad, mis aitavad vähendada turset ja veenisisest rõhku, olles sageli esmane ravivalik enne kirurgilist sekkumist. Sukkasid tuleks kanda iga päev ning kõige mugavam on need jalga panna hommikul ja ära võtta õhtul. Ööseks neid vaja ei ole,“ selgitas dr Kalbus. Sobiva surveastmega sukad valitakse vastavalt sümptomitele ja haiguse raskusastmele – õige sukk peab leevendama kaebusi, kuid olema samal ajal talutav. Kui kompressioonsukkadest ei piisa või haigus on arenenud raskemaks, saab dr Kalbuse sõnul valida erinevate ravivõimaluste vahel.

Esmaseks sammuks diagnoosimisel määratakse venoosse puudulikkuse raskusaste CEAP-klassifikatsiooni alusel ning tehakse alajäsemete veenide ultraheliuuring, mille põhjal saab otsustada sobiva ravimeetodi üle. „Kaasaegsed meetodid nagu laser- ja raadiosageduslik termoablatsioon, liimimeetod ja skleroteraapia, on turvalised, hästi talutavad ning võimaldavad patsiendile kiiret taastumist,“ rääkis arst-õppejõud. Termoablatsiooni on võimalik teha nii laser-kui ka raadiosageduslikul (RFA) meetodil, mille käigus kuumutatakse haiget veeni seestpoolt, et see sulguks. „Veeni sisse viiakse ultraheli kontrolli all termoablatsiooni kateeter, ravitav koht tuimestatakse ja veen töödeldakse kuumusega. See põhjustab ravitud veenisegmendi sulgumise ja veri leiab tee õiges suunas mööda teisi terveid veene,“ selgitas dr Kalbus.

Liimimeetodi puhul kasutatakse veeni sulgemiseks spetsiaalset meditsiinilist liimi, mille eeliseks on vajaduse puudumine tuimestussüstide järele. „Termoablatsiooni ja liimimeetodi tulemused on võrreldavad traditsioonilise kirurgiaga. Skleroteraapias süstitakse veeni spetsiaalset ravivahtu või ravivedelikku, mis sobib pigem väiksemate veenilaiendite raviks, kuid mitte veeni peatüve ravimiseks. Kui ultraheli alusel on eelnevalt diagnoositud pindmise veeni peatüve puudulikkus, siis esimesena tuleb see kas kirurgiliselt eemaldada või ravida mõne eelnevalt loetletud tänapäevasema ravimeetodiga. Alles siis saab teha skleroteraapiat,“ rääkis arst-õppejõud. Kiirema tulemuse nimel võib meetodeid ka kombineerida, näiteks ühendada RFA ja skleroteraapia ühes protseduuris.

Tänapäeval veenilaiendite ravis kasutatavad veenisisesed miniinvasiivsed meetodid viiakse läbi päevakirurgia korras ja enamasti piisab vaid mõnepäevasest taastumisajast. „Võrreldes nende ravimeetoditega on traditsiooniline avatud operatsioon märksa koormavam, sest nõuab üldnarkoosi või spinaalanesteesiat ja mitmenädalast paranemist,“ rääkis dr Kalbus.

Kliinikumi Leht