Kliinikumi õendustöötajad elavad Pardirallile kaasa (01.06.2022)

Täna, kui avalikkuse pilgud on suunatud vannipartide mõõduvõtmisele Pardirallil, on Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna õdede mõtted Pardirallil tutvustavate lastega.

Hematoloogia-onkoloogia kliiniku hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonna õed Eveli Nõgesmäe ja Kaisa Lastik peavad erinevaid ettevõtmisi vähihaigete laste toetuseks ühiskonnas väga vajalikuks. „Pardiralli annab meile palju emotsiooni, sest lapsed, keda selle sündmuse raames tutvustatakse, on ju kõik meie enda osakonna lapsed, keda tunneme juba kaua ja väga hästi,“ sõnas Nõgesmäe.

Nii nagu kõnealused lapsed on erilised, on eriline ka hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakond, mis on Eestis ainulaadne ja seda mitmel põhjusel. „Meie patsientide vanus varieerub imikutest kuni väga eakate patsientide välja. Siin ravitakse nii verehaigustega patsiente, hematoloogiliste kasvajatega täiskasvanuid ja lapsi, intensiivset kemoteraapiat vajavaid hematoloogiliste kasvajate ja soliidtuumoritega patsiente. Ühtlasi toimub allogeenne vereloome tüvirakkude ja luuüdi siirdamine meie osakonnas ainsana Eestis,“ tutvustasid õendustöötajad.

Nad kinnitasid, et rutiin töökohal on neile võõras ning et vähiravi on niivõrd kiiresti arenev valdkond, leidub iga päev võimalusi õppimiseks ja arenemiseks. „Kuna meie osakonnas viibivad haiglaravil väga erinevad patsiendid, tähendab see kombineeritud oskuste olemasolu. Peame olema muutumises koos meie osakonnas rakendatava ravi muutustega, lisaks annavad võimaluse arenguks pidevalt täienevad protseduurid,“ selgitasid õed.

Küsimuse peale, kas raske diagnoosi saanud lastega tegelemine võib olla raskem, vastas Kaisa Lastik, et lastega ravimisel on väga suur rõhk koostööl nii töötajate, patsientide ja lähedastega. „Lastega tegelemine pakub rõõmu ja positiivset emotsiooni ning saame vastu ehedust ja siirust. Soovime, et meie patsiendid tunneksid end haiglas hoitult. Näiteks tähistame väikeste patsientide sünnipäevi osakonnas suurelt. Kui läheme tordiga õnnitlema väikest patsienti, kes ootab palatis kikilipsuga, on see südantsoojendav kogemus ja aitab mõista, et see, mida me teeme, on oluline ja väärtuslik,“ rääkisid Nõgesmäe ja Lastik. Nad lisasid, et osakonna jaoks peituvad rõõmud sageli väga väikestes asjades: „Kui väike patsient sööb lõpuks lusikatäie suppi, siis on see suur sündmus ja edasiminek, millest tunneb terve osakond rõõmu“.

Peamiste väljakutsetena tõid õed välja patsientide ealiste iseärasustega arvestamise ning piiride seadmise. Õed kinnitasid, et lapse ja täiskasvanud patsiendiga suhtlemisel tuleb rääkida inimesega, kes seisab patsiendi staatuse taga ning arvestada tema eripäradega. Lisaks on oluline, et töötajad oskaksid seada töömõtete ja vahel ka murede koju kaasavõtmisele piirid. „Osakonna suurimaks rõõmuks on meeskond. Meie kollektiiv on ühtne, positiivselt meelestatud ja kokkuhoidev ning seda kogu ravimeeskonna ulatuses. Tulenevalt töö teatud keerukusest, on oluline olla üksteise jaoks olemas ning hoida positiivset õhkkonda nii kolleegide kui ka patsientide jaoks. See, et me alati üksteist toetame annabki teadmist ja jõudu, et saame kõigega hakkama,“ sõnas Lastik. Head meeskonnatööd ja positiivset kollektiivi on kiitnud ka praktikandid – töö osakonnas pakub laiapõhjalist ja tugevat stardiplatvormi noorele õele.

Kliinikumi Leht