Kliinikumi teadustöö preemia laureaat on Anette Caroline Ööbik (24.10.2025)

2.–3. oktoobril 2025 tähistati Tartu Ülikooli 393. arstiteaduskonna aastapäeva, mille raames toimus ka kahepäevane teaduskonverents, kus üliõpilased, õppejõud, teadurid ja doktorandid tegid ülevaate kõige uuematest teadusuuringute tulemustest.

Traditsiooniliselt on ettekandeid kuulamas ka Kliinikumi komisjon, et valida tööde seast teadustöö preemia laureaat. Komisjoni kuulusid prof Katrin Õunap, prof Jaak Kals, prof Vallo Tillmann ja prof Joel Starkopf, kes hindasid nii suulisi kui ka stendiettekandeid ning lähtusid otsustamisel ennekõike uurimistööde kliinilisest mõjust. Kliinikumi teadustöö preemia pälvis 2025. aastal Anette Caroline Ööbik (Kõre) artikli „AV-sõlme ablatsiooni ja kardiostimulatsiooni kaugtulemused kodade virvendusarütmiaga patsientidel: 10 aasta andmete analüüs“ eest, mille kaasautoriteks on Martin Serg, Tuljo Ööbik, Mart Kals, Rain Paju, Rein Kolk, Indrek Roose, Kaido Hanni, Jüri Voitk, Jaan Eha, Priit Kampus. Kliinikumi teadustöö preemia suurus on 700 eurot ning seda antakse välja aastast 1999.

Lisaks tõstis komisjon esile Kliinikumi meestekliinikut, närvikliinikut ning geneetika ja personaalmeditsiini kliinikut heatasemeliste ja rohkearvuliste ettekannete eest, tuues eraldi väljas Anna-Liina Kerna kliiniliselt olulise uuringu selge ja kaasahaarava esitluse, Kaisa Teele Oja keerulise metoodika täpse ja selge esitluse eest välkkõne formaadis ning Ave Põldu kõrgetasemelise teadustöö eest, millel on oluline roll personaalmeditsiini kliinilisel rakendamisel tulevikus.

Kliinikumi teadustöö preemia pälvinud artikkel uuris, kuidas mõjutab atrioventrikulaarse (AV) sõlme ablatsioon ravimitele allumatu kodade virvendusarütmiaga patsientide elumust. Uuring hõlmas kõiki Eesti patsiente, kellele tehti aastatel 2012–2022 Tartu Ülikooli Kliinikumis või Põhja-Eesti Regionaalhaiglas AV-sõlme ablatsioon koos südamestimulaatori paigaldamisega. Analüüsis võrreldi südame resünkroniseeriva ravi (CRT) ja parema vatsakese stimulatsiooniga stimulaatorite ravitulemusi, hinnati ablatsiooni ajastuse mõju elumusele stimulaatori paigaldamise suhtes (kuni kuus kuud või hiljem) ning uuriti ka erinevusi meeste ja naiste vahel.

Uuring näitas, et AV-sõlme ablatsioon õnnestus 96,1 protsendil patsientidest. Protseduuri saanud patsientide keskmine vanus oli 73 aastat ning mediaanne elumus pärast ravi ulatus 7,8 aastani. Meeste ja naiste elumus osutus sarnaseks Eesti 2024. aasta keskmise elueaga. Südame resünkroniseerival ravil (CRT) ei olnud võrreldes tavapärase stimulatsiooniga olulist eelist üldises võrdluses, kuid kui ablatsioon ja CRT-aparaat paigaldati kiiresti, s.o kuue kuu jooksul pärast ravimrefraktaarse kodade virvendusarütmia teket, oli elumus märgatavalt parem.

Kliinikumi Leht

Anette Caroline Ööbik, kommentaar: Oleme töö autoritega siiralt tänulikud Kliinikumile antud teadustöö märkamise ja tunnustuse eest!

Kodade virvendusarütmia (KVA) on kõige sagedasem rütmihäire, mille esinemissagedus Eesti üldpolulatsioonis värskete andmete alusel võib ulatuda üle 5%-ni. Kõige olulisem KVA käsitluses on trombemboolia preventsioon ja adekvaatne sageduskontroll, mõningal juhul ka sümptomitel baseeruv rütmikontroll. Siiski osadel fikseerunud KVA-ga patsientidel me ei suuda saavutada adekvaatset medikamentoosset sageduskontrolli. Reeglina sellised vanemad patsiendid vajavad korduvaid hospitaliseerimisi südamepuudulikkuse dekompensatsiooni ja tahhüfrekventse sageduse (reeglina üle 120 x/min) tõttu. Sel juhul oleks valikmeetodiks AV-sõlme kateeterablatsioon ja kardiostimulatsioon. See on raviarstidele alati keeruline otsus (nii-öelda viimane õlekõrs), sest patsient muudetakse enamasti täelikult stimulaatorist sõltuvaks.

Seega antud uuringu tulemus andis väga olulise kliinilise info nende haigetega tegelevatele arstidele – näidates, et AV-ablatsioon on üldjuhul turvaline lähenemine eakamatel halva sageduskontrolliga KVA patsientidel. Samuti saime teada, et resünkroniseeriva ravi näidustustega südamepuudulikkusega patsientidel tuleb AV-ablatsioon KVA korral võtta ette kiiremini, mitte jääda ootama korduvaid südamepuudulikkuse dekompensatsioone, mis selgelt halvendavad antud patsientide prognoosi.