Kliinikumi töötajad jooksid Tipust Topini (23.06.2025)
Tartu Ülikooli Kliinikumi töötajad osalesid 13.–15. juunil ainulaadsel teatejooksul Tipust Topini, mille eesmärk on innustada inimesi aktiivselt liikuma ning avastama Eestit uue nurga alt. Tegemist ei ole klassikalise võistlusega, vaid meeskondliku teekonnaga, kus tiimid läbivad üheskoos kokku 351 kilomeetrit – Suure-Munamäe tipust Piritale, Tallinnasse.
Jooks kulges avatud liiklusega teedel ööpäevaringselt läbi mitmekesiste maastike ning paikade kuni jõuti finišisse Piritale. Iga tiimiliige läbis kolm erinevat etappi kogupikkusega 25–42 kilomeetrit, mis nõudis nii füüsilist vastupidavust kui ka head meeskonnatööd.
Kliinikumist osales kaks tiimi – „Tartu Ülikooli Kliinikumi anestesioloogid” ja „Tartu Ülikooli Kliinikumi EMO”. Mõlemad meeskonnad olid vahetustega rajal kokku üle 30 tunni. Anestesioloogide tiimis jooksid kapten Kadri-Ann Parmas, Annika Saar, Eleri Leht, Emilia Rozenkron, Marta Kotkas, Rasmus Mälton, Rene Rätsep, Vanessa Pure ja Villem Pata. Erakorralise meditsiini osakonnast jooksid kapten Marlen Mäesalu, Maarja Maisla, Kerrit Kaldaru, Marge Rosental, Mariliis Männard, Kristin Kaup, Karolina Kustala ja Tõnis Tars.
Mõlemad Kliinikumi tiimid läbisid pika ja pingutust nõudva teekonna edukalt üksteist toetades ja head energiat hoides. Anestesioloogid sealjuures olles kiireimad tervishoiutöötajad rajal.
Anestesioloogide meeskonna kapten Kadri-Ann Parmas: Saame öelda, et kokkuvõttes läks meil tõesti väga-väga hästi. Hea soorituse aluseks on alati põhjalik ettevalmistus ja läbimõeldud plaan. Kõik meie jooksjad andsid endast parima nii rajal kui ka saateautos, olles sealjuures toeks teistele – ka see roll oli sama oluline kui jooksmine ise. Teadmine, et näiteks kahe kilomeetri pärast ootab sind kogu tiim – valmis ulatama joogipudelit ja jahutama sind veega – annab raskematel hetkedel selle vajaliku lisajõu.
Pikad kilomeetrid, väsitavad tõusud ja halastamatu kuumus muutsid rajakogemuse kohati tõeliseks katsumuseks. Isiklikult võin öelda, et iga etapiga (iga jooksja läbis kolm vahetust vahemikus 9–16 km) muutus jooksmine järjest raskemaks. Kui esimene vahetus tuli veel kergelt, siis viimane etapp tuli läbida väheste unetundide, kangete ja väsinud jalgadega. Usun, et igal ühel meist oli mõnel hetkel väga raske. Samas oli väga äge ja inspireeriv kõrvalt jälgida, kuidas nii mõnelgi meie tiimiliikmel tekkis sportlik hasart – soov hoida kindlat tempot min/km ja anda endast maksimum.
Täna saan öelda, et nüüd on lõpuks tõeliselt kohale jõudnud, millega me hakkama saime. Me tegime selle ära! Ja seda ainult tänu erakordselt võimsale tiimile, kellega võiks vabalt ka kogu Eestile ringi peale teha.
Erakorralise meditsiini osakonna meeskonna nimel Karolina Kustala: Paar päeva on üritusest nüüdseks möödas ning emotsioonid on endiselt laes. Saime oma tiimi panna proovile ja kõik said suurepäraselt hakkama. Esines erinevaid komplikatsioone, kuid tulime nendega toime ja lahendasime olukorrad oma jõududega nagu ka EMO-s kombeks. Jooksude keskmes peab tõdema, et kohati oli raske, kuna pidime jooksma kõigest paari tunnise unega ning lihased andsid liigsest piimhappest korralikult tunda. See üritus näitas väga eredalt, kui head meeskonnamängijad EMO-s on – kui oli vaja abistada tiimikaaslast distantsi läbimisel, siis olid kõik nõus ennast jooksma pakkuma. Ülejäänud tiim oli saateautos alati olemas, et teatud maal pakkuda lonksu juua või jahutada jooksjat, et ta oma lõigu saaks edukalt läbitud. Peale selle ergutasime ja turgutasime teisi meeskondasid ning elasime nende ägedatele sooritustele kaasa. Sama saime ka meie tagasi ning see tunne oli parim. Igasugune üksteise motiveerimine andis sammule hoogu juurde ja naeratuse suule.
