Kui uni ei kosuta – laste varjatud unehäired (11.03.2026)

Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus käsitletakse väga erinevaid väikelaste ja teismeliste uneprobleeme – alates unetusest kuni uneaegsete hingamishäirete ja narkolepsiani. Väikelapsed ja noorukid jõuavad vastuvõtule tavaliselt siis, kui unehäired hakkavad oluliselt elukvaliteeti mõjutama, kuid unehäirete põhjused võivad olla komplekssed.

Kõige sagedasem pöördumise põhjus on liigunisus ehk üldine väsimus, mida kirjeldavad nii väikelaste vanemad kui ka noorukid ise. Väsimuse tegeliku põhjuse väljaselgitamine võib olla aeganõudev, kuna selle taga võivad olla nii vitamiinipuudus, liigne ekraaniaeg, meeleoluhäired kui ka kroonilised haigused. „Tõsiseid unehäireid esineb tegelikult Eesti laste seas suhteliselt harva. Oluliselt sagedamini selgub vastuvõtul, et laps saab lihtsalt liiga vähe und või õhtused harjumused ei soodusta rahulikku uinumist. Digiseadmete kasutamine, hiline einestamine ja liigsed stiimulid mõjutavad une kvaliteeti märkimisväärselt,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku üldpediaatria ja neuroloogia osakonna vanemarst-õppejõud dr Klari Heidmets.

Väikelaste vanemaid teevad enim murelikuks öised ärkamised, unepaanika ja uneskäimine. „Lapsed ise neid episoode ei mäleta, kuid need tekitavad vanemates ärevust. Tegemist on sageli vanusega seotud nähtustega, mis küll mööduvad, ent vajavad selgitusi ja nõuandeid, et vähendada pere murekoormust,“ selgitas dr Heidmets. Samuti on vanemaid vaja juhendada õhtuste rutiinide kujundamisel. „Digiseadmete piiramine peab algama vanematest endist – kui täiskasvanud ekraane ei sulge, ei tee seda ka laps. Imikute ja väikelaste puhul on sageli uinumine kujunenud sõltuvaks konkreetsetest tegevustest või esemetest, näiteks autosõidust või kõhukotis magamisest. Selline uneassotsiatsioon võib aga põhjustada öiseid ärkamisi ja raskusi iseseisva uinumisega,“ selgitas lasteneuroloog, lisades, et laps harjub kiiresti kindlates tingimustes uinuma, kus öise ärkamise korral soovib ta end leida samast olukorrast või kohast, kus ta magama jäi.

Teismeliste puhul on näha unehügieeni üldist halvenemist. „Noored jäävad sageli magama alles kell üks või kaks öösel ning peavad hommikul kella kuue-seitsme paiku ärkama. Unepuudus mõjutab otseselt tähelepanuvõimet, õpitulemusi ja üldist meeleolu. Väiksematel lastel võib vastupidiselt esineda liiga rangelt reguleeritud rutiine, kus magamaminekuaeg määratakse rakenduste abil, kuid lapse loomupärast unerütmi arvesse ei võeta,“ kirjeldas dr Heidmets. Unevajadus on aga vanusest sõltuv ja individuaalne. „Väiksemad lapsed vajavad üldjuhul rohkem und, mil nende ööpäevane unekogus jääb tavaliselt 10–12 tunni vahele. Vastsündinud veedavad vastupidiselt suurema osa ööpäevast magades,“ lisas vanemarst-õppejõud.

Eelteismelised vajavad ööpäevas ligikaudu üheksa tundi und, teismeliste puhul on piisavaks uneajaks vähemalt kaheksa tundi ööpäevas. Dr Heidmets rõhutab, et ülemäärase päevase unisusega tuleks kindlasti tegeleda. „Kui laps magab tavapärasest oluliselt rohkem või tunneb pidevalt tugevat väsimust, tuleks seda tähele panna, sest liigunisuse põhjuseks võib olla mõni terviseprobleem. Liigunisust võivad põhjustada unehäired, näiteks obstruktiivne uneapnoe või rahutute jalgade sündroom. Harvem ka narkolepsia, mis on krooniline neuroloogiline unehäire, mille puhul aju ei suuda piisavalt reguleerida ärkveloleku ja une vaheldumist,“ selgitas dr Heidmets.

Uneprobleeme tuleks märgata varakult ja neist rääkida kas perearstiga või lapse raviarstiga. „Edasise hindamise käigus suunatakse lapsed ja noorukid uneõe vastuvõtule, kus tehakse esmane uneharjumuste analüüs, antakse soovitusi ning vajadusel suunatakse patsient edasi unearsti või teiste erialade spetsialistide, näiteks psühholoogi või kõrva-nina-kurguarsti, konsultatsioonile. Vajaduse korral määratakse ka polüsomnograafiline (PSG) uuring, millega jälgitakse lapse ööund. Tegemist on uuringuga, mis registreerib une ajal ajutegevust, hingamist, südametööd, kehaasendit ja jäsemete liigutusi,“ kirjeldas vanemarst-õppejõud hindamise ja ravi etappe.

Uuringutulemuste põhjal koostatakse edasine raviplaan, kuhu võivad kuuluda nii ravimid kui ka elukorralduslikud soovitused. Une kvaliteedi jälgimiseks on soovituslik pidada unepäevikut, eriti kui esineb une-ärkveloleku rütmi muutusi. „Unepäevik on oluline vahend nii uneprobleemide hindamisel kui ka ravi tulemuslikkuse jälgimisel. Enamik lapsi ei vaja pikka raviteekonda ega ulatuslikke uuringuid – sageli piisab õigete harjumuste kujundamisest ja sobiva une­keskkonna loomisest. Oluline on meeles pidada, et uni on üks põhilisi inimese baasvajadusi, mis jääb igapäevaelus tihti tahaplaanile nii lastel kui ka täiskasvanutel,“ rõhutas dr Heidmets. Ta lisas, et une tähtsus tervisele on võrreldav liikumise ja tervisliku toitumisega

Käesolevast aastast on kõikidel arstidel võimalik lapsi ka Kliinikumi lastekliiniku uneõe vastuvõtule suunata. Lastekliinikus tegeletakse laste unehäirete diagnoosimise ja raviga, sealhulgas uuritakse unetust ehk insomniat, uneaegseid hingamishäireid, rahutute jalgade sündroomi, liigutushäireid, liigunisust, narkolepsiat, uneskäimist ning une-ärkveloleku rütmihäireid.

Kliinikumi Leht

INFOKAST
Kui laps on päeval unine, mõtle järgnevale:

  • Kas laps magab piisavalt?
    • Kooliealised vajavad 9–11 tundi und, teismelised vähemalt 8 tundi
  • Kui kaua võtab uinumine aega?
    • Tavapäraselt võiks uinumine toimuda 30–40 minuti jooksul peale voodisse heitmist
  • Kas unerütm on regulaarne?
    • Suured erinevused koolipäevade ning nädalavahetuse ja vaheaegade unerütmides tekitab „sotsiaalset ajavahestressi“
  • Kas enne und kasutatakse ekraane?
    • Ekraanid ei soodusta uinumist ja halvendavad une kvaliteeti. Soovitatav on piirata ekraanide kasutust 1 tund enne uinumist.
  • Kas laps norskab või hingab suu kaudu?
    • Võib viidata uneaegsele hingamishäirele
  • Kas hommikune ärkamine on väga raske?
    • Pidev unisus ei ole normaalne

Kui unisus kestab kuid või segab igapäevaelu, tuleks pöörduda perearsti või eriarsti saatekirjaga uneõe vastuvõtule.