Lapse raviteekond Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonnas (10.04.2026)

Palavik, nakkushaigused ja ootamatud traumad on peamised põhjused, miks jõuab igal aastal ligi 10 000 last Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku erakorralise meditsiini osakonda. Abi antakse eelisjärjekorras neile, kelle seisund on kõige kriitilisem, mistõttu peab personal kiiresti hindama, millised patsiendid vajavad kohest sekkumist.

Laste erakorraline abi töötab ööpäev läbi ning on mõeldud kuni 18-aastastele patsientidele. Kuigi kõik erakorralise meditsiini osakonna (EMO) patsiendid, nii lapsed kui täiskasvanud, saabuvad samasse registratuuri, liigub lapse raviteekond sealt eraldi lastele mõeldud triaažiboksi. Dr Hannes Vaas, lastekliiniku ägedate infektsioonide osakonna arst-õppejõud, selgitab, et eesmärk on jõuda iga patsiendiga triaažikabinetti vähem kui kümne minutiga. Seejärel selgub, kui kaua tuleb arsti ja võimalike uuringute juurde pääsemist oodata. „Ooteaja teeb kindlaks triaaž, kus jaotatakse patsiendid viieastmelisse süsteemi: punased, oranžid, kollased, rohelised ja sinised,“ selgitas dr Vaas.

Sinine kategooria tähistab mitte-erakorralist seisundit ning arstiabi ooteaeg võib ulatuda kuni kuue tunnini, sõltuvalt EMO koormusest. Skaala tipus asuv punane kategooria tähendab eluohtlikku seisundit ning vajab kohest arstipoolset käsitlust. „Triaažikabinetis mõõdetakse lapse pulssi, hingamissagedust, hapnikusaturatsiooni, vererõhku ning vajadusel antakse esmast valuravi. Lihtsamate kaebuste korral nõustatakse patsienti ja lapsevanemat õe poolt, aga enamasti vajatakse siiski arstivisiiti,“ sõnas ägedate infektsioonide osakonna arst-õppejõud.

Traumakahtlusega patsiendid suunatakse pärast triaažiõega kohtumist täiskasvanute poolel asuvasse traumapunkti, mis jääb suure EMO ja lastekliiniku vahele. „Peatraumad vajavad enamasti lastearsti hinnangut ja seetõttu käsitletakse neid lastekliiniku poolel, samas kui luumurrud ja veritsevad haavad kuuluvad traumapunkti pädevusse. Muudest tervisemuredest jõutakse kõige sagedamini laste erakorralise meditsiini osakonda kõrge palaviku ja viirusnakkuste tõttu. Hooajalised puhanguperioodid, nagu gripp, RSV, noroviirused ja enteroviirused, kujundavad suure osa töömahust,“ rääkis dr Vaas, lisades, et seda eriti talviti, mil pöördumisi on pea kaks korda rohkem kui suvel.

Nagu nimigi ütleb, võib erakorralise meditsiini osakonna töö rütm muutuda hetkega – samaaegselt võib saabuda raske trauma, äge infektsioon või kõrge palavikuga laps, kelle seisund halveneb ootamatult. „Õnneks on EMO võimekus väga hea nii meeskonna kui ka palatite osas. Näiteks on olemas soojenduslambiga palat vastsündinutele, kelle kehatemperatuuri tuleb jälgida, ja isolaator nakkusohtlikele patsientidele, kuhu suunatakse õuest eraldi sissepääsuga näiteks tuulerõugete või tuberkuloosiga lapsed ning vähihaiged, kelle immuunsus on nõrgenenud,“ selgitas dr Vaas. Erakorralise meditsiini osakonnas tehakse ka väiksemaid kirurgilisi protseduure, alates mädakollete avamistest kuni võõrkehade eemaldamiseni.

Dr Vaasi sõnul on aga laste esmane hindamine võrreldes täiskasvanutega aeganõudvam, sest protseduure tuleb rahulikult selgitada ja hirme vähendada. Samuti tuleb väikeste patsientide seisundit jälgida ka ootealal. „Mõnikord annab lapse käitumine täpsemat infot kui kirjeldatud kaebused. Näiteks laps, kes kõhuvalust hoolimata jookseb ringi ja ronib mööda diivaneid, annab teistsugust infot, kui laps, kes muutub triaaži ja arsti läbivaatuse vahel silmanähtavalt loiuks,“ rõhutas arst-õppejõud. Oluline on toetada ka lapsevanemaid, kelle ärevus mõjutab otseselt lapse enesetunnet. „Esmakordne palavik või köha võib lapsevanemat väga ehmatada. Kui vanem on ärev, kandub see üle ka lapsele,“ lisas dr Vaas. 

Umbes 20% lastekliiniku erakorralise meditsiini osakonna pöördumistest lõpeb hospitaliseerimisega, ülejäänud patsiendid saavad pärast esmast abi koju. „Paljud lapsed vajavad erakorralist hindamist, ravimi retsepti või kinnitust, et seisund pole ohtlik. Samas ligi pooled patsientidest oleksid saanud esmase abi ka perearstilt,“ nentis dr Vaas. Tema sõnul mõjutavad pöördumiskäitumist ka lapsevanemate teadmised, usaldus meditsiini vastu ning kasvav vaktsineerimisvastasus, mis nõuavad personalilt põhjalikku nõustamist. Samuti tuleb mõnikord tegeleda keelebarjääriga – hinnanguliselt kümnendik peredest vajab suhtlust ukraina või vene keeles ning vahel kasutatakse abivahendina tõlketehnoloogiat.

Erakorralise meditsiini osakonnal on tihe koostöö mitme teise Kliinikumi üksusega, sealhulgas radioloogiakliiniku, labori ja teiste erialade valvearstidega. Oluline roll on ka kiirabil ja perearstidel, kelle nõustamine ning koostöö aitavad sageli olukorra lahendada juba enne haiglasse jõudmist. „Sageli aitavad patsiendi mure ära lahendada kiirabi või perearst ise. Kui aga perearsti kätte ei saa ja ei tea, kas ja kuhu tervisemurega pöörduda, saab helistada perearsti nõuandetelefonile 1220,“ lisas dr Vaas lõppu. Lisainfot Kliinikumi lastekliiniku erakorralisest vastuvõtust leiab SIIT.

Kliinikumi Leht