Inimese koesobivuse antigeene ehk HLA (human leukocyte antigen) tüpiseerimist kasutatakse määramaks doonori sobivust konkreetsele retsipiendile (patsiendile). Koesobivuse antigeenid on valgulised markerid inimese rakkude pinnal ning immuunsüsteem kasutab neid võõraste rakkude äratundmiseks.
Vereloome tüvirakkude siirdamise puhul on väga oluline doonori ja retsipiendi vahelise koesobivuse antigeenide täpne kokkulangevus, mis vähendab riski, et retsipiendi immuunsüsteem ründab doonori rakke või koos vereloome tüvirakkudega ülekantvad doonori immuunsüsteemi rakud ründavad retsipiendi rakke.
Iga inimene pärib pool oma HLA markeritest emalt ja pool isalt nagu on näidatud järgneval joonisel. Seega ema või isa ja lapsed ei ole koesobivuse antigeenide poolest sarnased ega sobi üksteisele doonoriks. Ühe ema ja isa laste (õdede-vendade) koesobivuse antigeenide kokkulangevuse tõenäosus on 25%. Kaugmate sugulaste seast doonori leidmine on väga vähe tõenäoline.
Erinevaid koesobivuse antigeene tähistatakse sümbolitega A, B, C, DRB1, DQB1 ja DPB1 ning nende erinevaid variante nelja numbri kombinatsioonina. Igat tüüpi koesobivuse antigeeni on iga inimese rakkudel kaks- üks päritud emalt ja teine isalt.

Seega 75% patsientidest, kes vajaksid vereloome tüvirakkude siirdamiseks doonorit, ei leia seda oma õdede-vendade seast. Nende inimeste ainsaks võimaluseks on doonori leidmine luuüdi doonorit registrist.
Ideaalselt sobival doonoril on täpne kokkulangevus retsipiendi HLA A, B, C, DRB1 ja DQB1 antigeenide paaridega.
Järgneval joonisel on näidatud täpselt sobiv doonor ja kahe koesobivuse antigeeni (B ja DRB1) osas mittesobiv doonor.