Vereloome tüvirakkude siirdamist kasutatakse mitmete vereloome ja lümfisüsteemi haiguste nagu ägedad leukeemiad (äge müeloidne leukeemia, äge lümfoidne leukeemia) ja aplastiline aneemia, harvem lümfoomide, krooniliste leukeemiate (krooniline lümfoidne leukeemia ja krooniline müeloidne leukeemia), hulgimüeloomi ja müelodüsplaasiate raviks. Mitte kõikide nimetatud diagnoosidega patsientide raviprogrammi ei kuulu vereloome tüvirakkude siirdamine, selle ravimeetodi kasutamiseks on kindlad näidustused kus on arvestatud võimalike riskide ja saadava kasu vahekorda.

 

Vereloome tüvirakkude siirdamise puhul tuleb eristada autoloogset ja allogeenset siirdamist. Autoloogse siirdamise puhul kasutatakse patsiendi enda tüvirakke ning see meetod võimaldab siirdamiseelselt kasutada väga kõrgetes doosides keemiaravi hävitamaks tavadoosides teostatud keemiaravi järgselt ellujäänud kasvajarakke. Paraku hävitab kõrgetes doosides kasutatav keemiaravi ka patsiendi enda vereloome. See hävitatud vereloome taastatakse eelnevalt kogutud vereloome tüvirakkude ülekandega. Seda meetodit kasutatakse eelkõige selliste haiguste nagu lümfoomid ja hulgimüeloom raviks.

 

Allogeense siirdamise puhul aga kasutatakse doonorilt pärinevaid tüvirakke. Kõigepealt püütakse sobivat doonorit leida patsiendi õdede-vendade seast ning kui see ei õnnestu siis pöördutakse sobiva doonori otsinguks luuüdi doonorite registrite poole. Allogeense siirdamise puhul aitab võimalikke ellujäänud kasvajarakke lisaks siirdamiseelselt teostatavale keemia- ja/või kiiritusravile hävitada ka nn. transplantaat (siirik) leukeemia/lümfoomi vastane reaktsioon. Selle olemus seisneb selles, et koos doonori vereloome tüvirakkudega ülekantavad doonori T-lümfotsüüdid tunnistavad patsiendi organismis olevad kasvajarakud võõrateks ning püüavad neid hävitada.

 

Vereloome tüvirakke on doonorilt võimalik koguda kolmel erineval viisil- luuüdist (siis me nimetame neid luuüdi tüvirakkudeks), mobiliseerides perifeersesse verre ning kogudest sealt rakusparaatoriga (siis me nimetame neid perifeerse vere vereloome tüvirakkudeks) ning vahetult sünnijärgselt nabaväädi ja platsentaarverest (siis me nimetame neid nabaväädi vereloome tüvirakkudeks).