Muutunud elustiiliharjumused võivad olla põhjuseks endokriinhaiguste esinemissageduse kasvus (05.03.2026)

Tervise Arengu Instituudi andmetel on Eesti inimeste tervisekaotuse peamisteks põhjusteks vereringeelundite haigused (33%) ja kasvajad (18%), meestel lisaks vigastused ja mürgistused (10%) ning naistel nii sisesekretsiooni, toitumis- ja ainevahetusehaigused (7%) kui ka lihasluukonna ja sidekoehaigused (7%). Sealjuures on haigestumine sisesekretsiooni-, toitumis- ja ainevahetushaigustesse (sh diabeet) jätkuvalt tõusuteel. Kliinikumi Leht küsis endokrinoloogia eriala eksperdilt dr Kristina Isandalt, mis on selle põhjuseks ning mis on muutunud endokriinhaiguste käsitluses.

Palun selgitage esmalt, mis on endokriinhaigused?

Väga lihtsalt öeldes on endokriinhaigused haigused, mis tekivad siis, kui organismi hormoonsüsteem ei tööta õigesti. Hormoonid on keemilised signaalained, mida toodavad sisenõrenäärmed (endokriinnäärmed) ja mis reguleerivad väga paljusid organismi talitlusi – ainevahetust, kasvu ja arengut, kehakaalu, vererõhku, veresuhkrut, viljakust, vedelikutasakaalu, luude tugevust ning stressireaktsiooni.

Peamised endokriinnäärmed on kilpnääre, kõrvalkilpnäärmed, ajuripats ehk hüpofüüs, neerupealised, kõhunääre, sugunäärmed (munasarjad ja munandid).

Millised on kõige sagedasemad endokriinhaigused ning kuidas neid ravitakse?

Kõige levinum endokriinhaigus on diabeet (nii 1. kui 2. tüüpi diabeet). 2. tüüpi diabeedi ravi alus on elustiili muutused: tervislik toitumine, kehakaalu langetamine ja regulaarne liikumine. Vajadusel lisatakse ravimid, mis aitavad veresuhkrut langetada, osal patsientidest ka insuliinravi. Viimastel aastatel on lisandunud ravimeid, mis aitavad lisaks veresuhkrule vähendada ka kehakaalu ja südame-veresoonkonna haiguste riski.

Väga sagedased on ka kilpnäärme haigused. Kilpnäärme alatalitluse korral ravitakse patsienti kilpnäärmehormooni asendusraviga. Ületalitluse korral kasutatakse ravimeid, mis vähendavad hormoonide tootmist, ning mõnel juhul kasutatakse ka  radiojoodravi või operatsiooni.

Levinud probleem on ka rasvumine, mida käsitletakse kroonilise haigusena. Ravi hõlmab elustiilinõustamist, vajadusel ravimeid ning raskematel juhtudel ka bariaatrilist kirurgiat.

Harvem, kuid kliiniliselt olulised on hüpofüüsi ja neerupealiste haigused ning kaltsiumi ainevahetuse häired, mis võivad vajada spetsiifilist ravi või kirurgilist sekkumist.

Millistel juhtudel vajavad need patsiendid koguni haiglaravi?

Enamikku endokriinhaigusi ravitakse ambulatoorselt, kuid teatud olukordades võib olla vajalik haiglaravi – näiteks siis, kui tegemist on ägeda, potentsiaalselt eluohtliku seisundiga, diagnoos vajab kiiret täpsustamist või ravi alustamine nõuab tihedat jälgimist.

Kõige sagedamini vajavad haiglaravi diabeedi ägedad tüsistused, nagu diabeetiline ketoatsidoos või hüperosmolaarne seisund. Samuti võib haiglaravi olla vajalik raske hüpoglükeemia korral, kui patsient vajab veenisisest ravi ja jälgimist.

Neerupealiste haiguste puhul on kiire hospitaliseerimine vajalik neerupealiste kriisi korral, mis avaldub madala vererõhu, nõrkuse, oksendamise ja teadvushäirega ning vajab kohest hormoon- ja vedelikravi.

Samuti vajavad haiglaravi mõned hüpofüüsi haigused, näiteks hüpofüüsi apopleksia (äkiline verejooks või infarkt hüpofüüsis), millega kaasneb tugev peavalu, nägemishäire või hormonaalne puudulikkus.

Kas näete enda töös, et diabeedi ja teiste ainevahetushaiguste levik on tõusuteel?

Mina isiklikult näen, et 2. tüüpi diabeedi, rasvunud ja ülekaaluliste patsientide hulk endokrinoloogi vastuvõtul on kasvanud. Selle kasvu peamised põhjused on muutunud eluviis – energiarikas toitumine, vähene füüsiline aktiivsus, istuv töö, stress ja unehäired. Olulist rolli mängib ka elanikkonna vananemine, sest ainevahetushaiguste risk suureneb vanusega.

Positiivne on see, et teadlikkus on kasvanud ning võimalused varajaseks avastamiseks ja raviks on paranenud. Samuti on viimastel aastatel lisandunud uusi tõhusaid ravimeid, eriti rasvumise ja 2. tüüpi diabeedi raviks. Siiski jääb kõige olulisemaks ennetus – tervislik eluviis, kehakaalu kontroll ja regulaarne tervisekontroll.

Seega on endokriinhaigusi võimalik ennetada?

Osasid endokriinhaigusi on võimalik ennetada, kuid mitte kõiki. Kõige paremini on ennetatavad need endokriinhaigused, mis on seotud eluviisi ja ainevahetusega. Näiteks 2. tüüpi diabeedi ja rasvumise riski saab oluliselt vähendada tervisliku toitumise, regulaarse liikumise, normaalse kehakaalu hoidmise ja piisava une tagamisega.

Samas ei ole võimalik ennetada paljusid autoimmuunseid ja geneetilisi endokriinhaigusi, nagu 1. tüüpi diabeet, autoimmuunne kilpnäärmepõletik. Samuti hüpofüüsi ja neerupealistehaigusi ei ole võimalik ennetada.

Millised endokriinhaiguste sümptomid võiksid olla märgiks, et on vaja arsti poole pöörduda?

Endokriinhaiguste sümptomid võivad olla väga erinevad, sest hormoonid mõjutavad peaaegu kõiki organismi elundkondi. See on üks põhjusi, mis endokrinoloogia on minu jaoks olnud äärmiselt paeluv ja huvitav. Üks sagedasemaid põhjuseid on seletamatu kaalumuutus. Samuti on oluline püsiv väsimus, jõuetus, unisus või vastupidi – rahutus, ärevus ja südamekloppimine.

Diabeedile võivad viidata suurenenud janu, sage urineerimine, suukuivus, seletamatu kaalulangus, nägemise hägustumine.

Kilpnäärmehaiguste korral võivad esineda külma- või kuumatalumatus, naha ja juuste muutused, kõhukinnisus või kõhulahtisus, kätevärin, higistamine.

Hormonaalsetele häiretele võivad viidata ka menstruaaltsükli häired, viljatus, piimaeritus rinnast naisel, kes ei ole rase ega imeta.

Samuti tasub tähelepanu pöörata vererõhu raskesti kontrollitavale tõusule, naha tumenemisele või venitusarmide tekkele, näo ja kehakuju muutustele ning liigsele karvakasvule või aknele täiskasvanueas.

Kas endokrinoloogia eriala patsientide käsitluses on viimastel aastatel midagi muutunud?

Jah, endokrinoloogias on viimastel aastatel toimunud mitmeid olulisi muutusi, mis on parandanud nii haiguste avastamist kui ka ravivõimalusi.

Üks suurimaid muutusi on uute ravimite lisandumine, eriti 2. tüüpi diabeedi ja rasvumise ravis. Uued ravimirühmad aitavad lisaks veresuhkru kontrollile vähendada kehakaalu ning südame- ja neeruhaiguste riski. See on muutnud ravi lähenemist terviklikumaks – eesmärk ei ole enam ainult laborinäitaja normaliseerimine, vaid ka tüsistuste ennetamine ja elukvaliteedi parandamine.

Samuti on oluliselt arenenud rasvumise käsitlus. Kui varem keskenduti peamiselt elustiilinõustamisele, siis nüüd käsitletakse rasvumist kroonilise haigusena, mille ravis kasutatakse vajadusel ravimeid.

Ravi muutub üha enam patsiendikeskseks ja individuaalseks. Arvestatakse patsiendi vanust, kaasnevaid haigusi, riske, elustiili ja ravieelistusi, et valida just talle sobivaim ravistrateegia.

Lisaks on kasvanud kaugvastuvõttude ja digilahenduste roll. Paljusid kroonilisi endokriinhaigusi saab jälgida laboritulemuste ja elektroonse suhtluse abil, mis vähendab vajadust sagedaste kontaktvisiitide järele. Paljude patsientide jaoks on see logistiliselt mugav.

Kas endokrinoloogilised haigused on eluaegsed või on võimalik neid ka seljatada?

See sõltub konkreetsest haigusest. Osa endokrinoloogilisi haigusi on kroonilised ja vajavad eluaegset jälgimist või ravi, kuid on ka selliseid seisundeid, mis võivad paraneda või täielikult taanduda.

Näiteks kilpnäärme püsiva alatalitluse korral on vajalik pikaajaline hormoonasendusravi. Samuti on kroonilised 1. tüüpi diabeet, paljud hüpofüüsi- ja neerupealiste puudulikkuse seisundid. Nendel juhtudel on ravi eesmärk hormoonipuuduse asendamine ja hea elukvaliteedi säilitamine.

Samas mõned kilpnäärmepõletikud mööduvad aja jooksul iseenesest. Ka rasedusega seotud hormonaalsed häired või teatud ravimite mõjul tekkinud muutused võivad olla pöörduvad.

Kui haigus on krooniline, siis kui tihti peaksid patsiendid olema jälgitud?

Jälgimise sagedus sõltub konkreetsest haigusest, raskusastmest, ravi stabiilsusest ja patsiendi üldisest tervislikust seisundist. Ühtset reeglit kõigile endokriinhaigustele ei ole. Haiguse alguses või ravi muutmisel on jälgimine tavaliselt sagedasem – analüüse ja arsti visiite võib vaja olla iga 4–8 nädala järel, kuni hormoonitasemed ja enesetunne stabiliseeruvad. Kui haigus on hästi kontrolli all ja ravi on püsiv, piisab enamasti kontrollist 1–2 korda aastas.

Mida on oluline krooniliste patsientide puhul jälgida?

Krooniliste endokriinhaigustega patsientide jälgimisel on oluline hinnata laborinäitajaid, patsiendi enesetunnet, ravi efektiivsust ja võimalikke tüsistusi. Eesmärk on hoida haigus stabiilsena, ennetada tüsistusi ning säilitada hea elukvaliteet.

Kõigepealt tuleb jälgida haiguse kontrolli all olekut. See tähendab regulaarseid vereanalüüse vastavalt haigusele – näiteks kilpnäärmehaiguste korral TSH ja kilpnäärmehormoone, diabeedi puhul veresuhkrut ja HbA1c-d, kaltsiumi ainevahetuse häirete korral kaltsiumi, D-vitamiini ja neerufunktsiooni näitajaid.

Kui Kliinikumi endokrinoloogid on patsiendile määranud raviplaani, siis kas selle jälgimine võib toimuda ka õe või perearsti vastuvõtul?

Krooniliste  endokriinhaiguste käsitlus on sageli koostöö: eriarst määrab ravistrateegia ning perearst ja õde teostavad igapäevast jälgimist, kaasates endokrinoloogi vajaduse korral.

Lõpetuseks, kuidas te prognoosite – millised on lähiaastate olulisemad endokrinoloogia arengud? Kas personaalmeditsiin või hoopis tehisaru omavad ka sellel erialal mõju?

Lähiaastatel liigub endokrinoloogia selgelt personaalsema, ennetavama ja tehnoloogiapõhisema käsitluse suunas. Nii personaalmeditsiinil kui ka tehisarul on sellel erialal juba praegu kasvav roll ning nende mõju suureneb kindlasti veelgi.

Diabeedi ja rasvumise ravis valitakse ravimeid järjest enam vastavalt sellele, milline on patsiendi südame-veresoonkonna risk, neerufunktsioon või kehakaal. Diabeediravis kasutatakse järjest enam pideva glükoosimonitooringu andmete automaatset analüüsi, nutikaid insuliinipumpasid ja algoritme, mis aitavad ravi paremini kohandada.

Ka geneetika roll suureneb, eriti harvaesinevate endokriinhaiguste, pärilike kasvajate ja teatud ainevahetushäirete diagnoosimisel ja ravivaliku tegemisel.

Kliinikumi Leht

*Kliinikumi endokrinoloogide vastuvõtule pöördumise kohta saab pikemalt lugeda siin: https://www.kliinikum.ee/endokrinoloogi-vastuvotule-poordumine-kliinikumis/