Õppe- ja teadustöö

Teadmised keisrilõike armi defekti esinemissagedusest, selle võimalikest soodustavatest teguritest ning süvitsi kirjeldatud sümptomite/kaebuste profiilist TÜ Kliinikumi naistekliinikus teostatud esmase keisrilõike patsientide kohordil annab naistearstidele ja ämmaemandatele parema ülevaate antud probleemi esinemisest. Samuti eeldame, et tulemused võimaldavad teha järeldusi, kas ja missugused operatsioontehnilised iseärasused, kaasuvad haigused ning raseduse ja sünnitusega seotud probleemid mõjutavad armi defekti kujunemise võimalust.

Keisrilõike haavast võetud biopsiamaterjali alusel tuvastame keisrilõike armi piirkonna defekti teket mõjutavaid histoloogilisi ja molekulaarseid tegureid. Eeldame, et keisrilõike armi defekti teke on seotud armi paranemises osalevate geenide/valkude muutunud avaldumisega ja/või puuduliku tüvirakkude populatsiooniga. Samuti tahame saada vastust küsimusele, kas defekti tekkel võib olla mikrobioloogiline taust.

Hilisem operatsioonijärgne emakaõõne materjali tsütokiinide jt põletiku marketite taseme analüüs näitab, kas defekti olemasolu muudab emaka immuunkeskkonda.

15-20% rasedustest katkeb iseeneslikult või katkestatakse embrüo/loote hukkumise või raske väärarendi tõttu raseduse esimesel poolel. Iga kaotus seondub kurbuse ja leinaga ning paratamatult tekivad küsimused, miks nii juhtus ja kas midagi saab teha teisiti. Teadusuuringutes on leitud, et kahel kolmandikul juhtudest on raseduse katkemine või loote hukkumine seostatav kromosoomianomaalia või muu geneetilise põhjusega. Igapäevapraktikas jääb konkreetne põhjus sageli teadmata, sest geneetilisi uuringuid on nii varases raseduse järgus  keeruline teha. Uuringuks vajaliku embrüo/loote materjali saamine sageli ebaõnnestub materjali vähesuse ja segunemise tõttu emalt pärit vere ja kudedega.

Alternatiivseks võimaluseks on määrata ema vereproovist rakuvaba DNA. Osa rakuvabast DNAst pärineb lootelt pärit kudedest, peamiselt küll platsentast, võimaldades määrata lootel esineda võivaid kromosoomianomaaliaid. Sarnast lähenemist kasutatakse loote sagedamate kromosoomianomaaliate sõeltestimiseks. Samas on varase raseduse ajal platsentast pärineva rakuvaba DNA hulk väike ja analüüs ei pruugi anda usaldusväärset tulemust. Seetõttu analüüsitakse uuringu raames materjali kahest allikast: emakast väljuvast raseduskoest ja ema veres ringlevast rakuvabast DNA.

Kui on olemas mõlema vanema DNA, siis saab võrrelda saadavat infot ja lisaks kromosoomianomaaliale on võimalik selgitada, kuidas kromosoomianomaalia tekkis. Saab hinnata, kas loote kromosoomianomaalia tekkis juhulikult viljastumise käigus või on seotud muutustega ema või isa enda DNA järjestuses.

Uuringus osalemine ei muuda praeguse raseduse prognoosi ega mõjuta tavapärast kliinilist käsitlust. Uuringus osalemine võib anda vastuse küsimusele, kas ja milline kromosoomianomaalia lootel või embrüol leiti.

Hinnanguliselt 2-5%-l sündivatest lastest võib esineda kergem või tõsisem arengurike. Sünnieelse diagnostika eesmärgiks on avastada loote väärarendeid, kromosoomianomaaliaid ja geenihaigusi enne lapse sündi. Varane diagnostika võimaldab perekonnal teha otsuse raseduse jätkamise või katkestamise osas, planeerida rasedusaegset ravi, sünnitust ning vahetut abi pärast lapse sündi

Oluliseks teguriks, mis mõjutab lootel avastatud arengurikke prognoosi, on kromosoomianomaalia või monogeenne haigus. Kokku leitakse tõenäoliselt põhjuslik geneetiline rike (kromosoomianomaalia või monogeenne haigus) ligikaudu 20%-l sünnieelselt avastatud väärarendite juhtudest ning sel puhul on võimalik pakkuda kohe geneetilist nõustamist ja aidata perel valida nende jaoks sobilikum taktika. Väärarendi põhjus jääb siiski 80% juhtudel ka kõiki tänapäeval kasutusel olevaid diagnostikameetodeid rakendades tuvastamata. Sellises olukorras on raske hinnata rikke pikaajalist prognoosi ning taaskordumise tõenäosust.

On ülioluline luua ühine koostöövõrgustik üle Eesti, analüüsida tulemusi ja ühtlustada taktikat kõikides kliinikutes. Detailselt kaardistatud fenotüüp võimaldab tulevikus taasanalüüsida andmeid ja leida põhjuslikke või tõenäoliselt põhjuslikke seoseid konkreetse geenivariandi või kromosoomipiirkonna ning väärarendi vahel.

See on iga pere jaoks ülimalt oluline teave pere planeerimisel ning raseduse katkestamise/jätkamise otsuste tegemisel.

Ilmunud publikatsioonid:
Süüden EL, Muru K, Põder K, Rull K. The prevalence of congenital anomalies: nationwide study in 2020 in Estonia. J Matern Fetal Neonatal Med. 2023 Dec;36(2):2259050. doi: 10.1080/14767058.2023.2259050 https://www.tandfonline.com/doi/epdf/10.1080/14767058.2023.2259050?needAccess=true

Vaagnapõhjaelundite allavaje ehk prolaps on günekoloogiline patoloogia, mille  täpne levimus pole teada. Vaagnapõhjaelundite allavaje ja sellest tingitud vaevused (vaagnavalu, uriinileke, defekatsioonihäired) mõjutavad olulisel määral naiste elukvaliteeti ja naiste sotsiaalset, psühholoogilist ning seksuaalset seisundit.

Kirjanduse andmetel varieerub vaagnapõhjaelundite allavaje üldine levimus vahemikus 3% kuni 56%. Levimuse hindamist raskendab asjaolu, et paljud naised ei pöördu probleemidega arsti poole ega otsi aktiivselt abi.

Eeldatakse, et subjektiivsed kaebused peegeldavad vaagnapõhjaelundite anatoomilisi muutusi, kui tõendust selle kohta napib. Vaagnapõhja anatoomiliste muutuste hindamiseks peetakse parimaks POP-Q süsteemi ning  subjektiivsete kaebuste hindamiseks PFDI-20 (Pelvic Floor Disability Index), PFIQ-7 (Pelvic Floor Impact Questionnaire) ja PISQ-12 (Pelvic Organ Prolapse/Urinary Incontinence Sexual Function Questionnaire) küsimustikke.

Vaagnapõhjaelundite allavaje levimust hinnatakse vaginaalse läbivaatuse käigus, kasutades POP-Q  (Pelvic Organ Prolapse Quantification) süsteemi, mis on Eestis laialdaselt kasutusel alates 2019. aastast. (14) POP-Q on objektiivne, kirjeldav ning võimaldab määrata muutuste raskusastet. POP-Q on heaks kiitnud ICS (International Continence Society), AUGS (American Urogynecologic Society) ja SGS (Society of Gynecologic Surgeons) (9-13).

Töö eeldatavaks tulemuseks on leida, kui paljudel naistel esineb vaagnapõhjaelundite allavajet ja sellest tingitud vaevusi ning kuivõrd need mõjutavad naise elukvaltiteeti. Teiseks soovime teada saada kui head efekti saame kirurgilise raviga ning kui hästi korreleeruvad anatoomilised muutu ja subjektiivsete kaebuste ja elukvaliteetiga.

Raseduse katkemine on sage varase raseduse tüsistus, esinedes 10-15% juhtudest. Korduv raseduse katkemine (RPL; ingl recurrent pregnancy loss) on kahe või enama raseduse katkemine enne 22. rasedusnädalat ja seda esineb umbes kahel protsendil rasedatest.

Mitmetes uuringutes on leitud, et naistel, kellel on esinenud korduvaid raseduse katkemisi, on raseduse katkemisele järgneva raseduse korral sagedamini rasedus- ja sünnitustüsistusi võrreldes nendega, kellel pole olnud varasemalt raseduse katkemisi Kõige sagedasemad RPL-ga seotud rasedus- ja sünnitustüsistused on preeklampsia, loote üsasisene kasvupeetus (IUGR; ingl intrauterine growth restriction), loote üsasisene hukk < 37. rasedusnädala, enneaegne sünnitus, madala sünnikaaluga lapse sünd (SGA; ingl small for gestational age), platsenta irdumine < 37. rasedusnädala.

Oma uurimistöö tulemusena soovime leida vastust küsimusele, kas primaarne korduv raseduse katkemine (vähemalt kaks raseduse katkemist enne sünnitust) tõstab eelnimetatud rasedustüsistuste riski  kasutades Eesti Meditsiinilise Sünniregistri andmeid 2000-2021a sünnitanud naiste kohta.

Rinnapiima on lapsele parim toit. Rinnaga toitmine tõhustab ema ja imiku vahelist kiindumussuhet, aitab saavutada optimaalse kasvu ja arengu, kaitseb infektsioonhaigustesse haigestumise eest ning omab kasutegureid emade tervisele. Hoolimata pingutustest on rinnaga toitmise määr endiselt madal. Paljud emad, kes soovivad last rinnaga toita, loobuvad sellest, imetamisel tekkinud probleemide: piimapais, valulik imetamine, piimajuha ummistus, rinnapõletik, ja vasospasm tõttu.

SATÜK naistekliinikus on ultraheliteraapiat mastiidi, rinnanibu vasospasmi, ummistunud piimajuhade ja piimapaisu leevenduseks süsteemselt kasutatud alates 2018.aastast. Ultraheliteraapia soojendab kudesid ja vähendab rinnanibus tekkinud isheemiat ning soodustab piimavoolu. Paraneb lümfiringe ja verega varustatud rinnanäärmes, mis omakorda leevendab valutunnet, pingsust ja soodustab piima väljumist. Uuringus analüüsitakse ultraheli ravi saanud emade imetamisega seotud probleemide dünaamikat ja seost rinnaga toitmise jätkamisele.