Neonatoloogia osakond 45 (05.11.2025)

Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku neonatoloogia osakond, kuhu satuvad haiglaravile enne õiget aega ning keerulisema sünnilooga sündinud lapsed, tähistas septembrikuu lõpus oma 45. sünnipäeva. Kliinikumi Leht küsis osakonna juhilt dr Annika Tiit-Vesingilt, kuidas ligi poole sajandi jooksul on muutunud osakonna töö ja ravipõhimõtted, aga ka pered, kes sinna satuvad.

Lastekliiniku neonatoloogia osakond avati Tartus Oru tänaval 4. augustil 1980. Eriala eestvedajateks olid toona dots Anne Ormisson ja dr Marja-Liis Mägi, 2007. aastast dr Heili Varendi, kelle südameasjaks sai perekeskne ravi. „Algusaastatel oli osakonnas meditsiiniaparatuurina kasutusel mõned kuvöösid ja mõned tillukesed voodid. Paar monitori samuti, mis olid täiskasvanute mõõdu järgi. Lapsi soojendati Puhja sovhoosist humanitaarabiks saadud põrsastele mõeldud soojenduslampidega.

Kui viimastel aastatel ravitakse osakonnas 500–600 väikest patsienti, kes satuvad osakonda enne õiget aega sündimise tõttu või ajaliselt sündinuna mõne haiguse või keeruka sünniloo tõttu, siis osakonna algusaastatel oli patsientide arv suhteliselt väike. „Alla 1000g vastsündinuid praktiliselt ei olnud, neid loeti abordilooteks ja ellujääjaid oli üksikuid. Lapse kriteerium alates 500g võeti kasutusele alates 1992. aastast. Esimene CPAP ehk mitteinvasiivset hingamise toetust pakkuv seade tehti Bobrovi pudelist ja plastikkotist, mida nimetati Gregori süsteemiks. Hapnik tuli ravipalatis balloonist lapse voodi juures. Sellest hetkest algas ka meie eriala meditsiinitehnika jõuline edasiminek kogu maailmas. Neonatoloogiat ei nimetata asjata pediaatria Porscheks. Vaatamata sellele, kas haige laps kaalub 500 või 5000g, vajab ta kaasaegset meditsiinitehnikat, et ravitulemus oleks hea. Kaasaegsed kuvöösid reguleerivad temperatuuri vastavalt lapse kehatemperatuurile ning kaasaegsed hingamisaparaadid toetavad vastsündinu enda hingamise rütmi. Lähiaastate üks märksõna on kindlasti juhtmevabad monitorid, mille arengut ootame ka osakonnas. Ühest küljest me soovime, et laps oleks turvaliselt jälgitud, teisalt aga soovime ka, et vanemad saaksid lapsi enam sülle võtta ning nendega palatis ja osakonnas liikuda,“ kirjeldas seadmete rolli dr Tiit-Vesingi.

Olulisemad arengud

Ta tõi välja, et neonatoloogia arengus on olnud üheks maailmamuutvaks avastuseks surfaktantravi ning mitteinvasiivse hingamistoetuse ehk CPAP võidukäik 1980ndatel aastatel. „Enneaegsete laste kopsude ebaküpsus on ju sünnijärgselt suurim probleem ning kui kopsud ei tooda piisavalt surfaktanti – ainet, mis hoiab alveoolid avatuna, võimaldades hingamist, siis ilma selleta vajuvad kopsud kokku ja laps ei saa hapnikku. Mitteinvasiivne hingamistugi on võimalusel alati eelistatud mehaanilisele ventilatsioonile, kuna see säästab kopsukude ning on seotud väiksema ventilatsioonikahjustuse ja kroonilise kopsuhaiguse riskiga,“ rääkis dr Tiit-Vesingi.

Muutunud on ka perekesksus alates vastsündinu  esimestest elusekundistest: „Kui varasemalt oldi harjunud sellega, et haige laps viidi sünnijärgselt kiiresti vanemate juurest ära, siis hetkel me püüame võimaluste piires ka väga väikeste enneaegsete esmast stabiliseerimist teha vanemate juures sünnitustoas. Tänu hollandlaste algatusele on loodud laud Concord, mis võimaldab meil aidata enneaegset last võimalikult füsioloogiliselt. See tähendab muu hulgas seda, et me ei pea nabavääti kohe läbi lõikama, vaid saame selle protseduuri teha hiljem, nagu tehakse ka ajalistel tervetel vastsündinutel, toetades samal ajal hingamist ja tagades lapsele sooja keskkonna. Ja see kõik toimub vanemate juuresolekul – nad saavad oma last tervitada, silitada, rääkida – enne kui laps edasi ravile viiakse. Samuti on oluline nahk-naha kontakt ehk lapse viibimine n-ö oma vanemate põues. „Couplet-care“ nime kandva lähenemise eeskujuks on Skandinaavia riigid ja mitmed teised neonataalkeskused Euroopas. Neonataalne ravi liigub järjest enam perekeskse lähenemise suunas, ka kõige haigemate laste puhul. Nii lihtne ja inimlik põhimõte. Ka Kliinikumis on loodud kõik võimalused, et vanemad saaksid olla koos oma haige lapsega ööpäevaringselt. Meil on väga hea meel, et saame selliseid võimalusi pakkuda,“ sõnas osakonnajuht.

Küsimuse peale, kuhu on neonatoloogia areng suundumas praegu, tõi dr Annika Tiit-vesingi välja, et neonatoloogia edulooks kogu maailmas on perinataalsuremuse ja vastsündinute suremuse langus. „Eesti võib siin väga uhke olla, kuna oleme oma näitajatega Euroopa tipus. Põhjuseid, miks see nii on, on mitmeid ning oleme väikese riigina teinud palju tarku otsuseid. Vaatamata suurtele edusammudele, sureb maailmas aastas umbes 5 miljonit last 0–5 eluaastal ning pooled nendest on vastsündinud esimesel elukuul. Põhjused on jätkuvalt enneaegse sünniga seotud komplikatsioonid, sünniasfüksia, infektsioonid ning kaasasündinud arengurikked. Ühe paradoksina tahaksin välja tuua selle, et me oleme juba väga edukad järjest väiksemate laste elluaitamisel, kuid enneaegsusega seotud krooniliste haiguste ennetamisel seisame jätkuvalt suurte väljakutsete ees. Neonatoloogia edulugu kogu maailmas sõltub edaspidi kvaliteetsetest teadusuuringutest, mida hetkel on viis korda vähem võrreldes täiskasvanute uurimistöödega. Murekohti on mitmeid, näiteks liialt bürokraatlik ravimi- ja seadusandlus, mis on mõeldud täiskasvanutele ning keskendutakse vastsündinute „kaitsmisele“ innovatsiooni eest. See ei aita kuidagi kriitiliselt haigeid lapsi. Väga oluline on teha koostööd erinevate kõrvalerialadega, kuna neonatoloogia mitmed arengud on just tulnud täiskasvanute intensiivravist.“ 

Meeskond, koostöö perega ja rõõm tööst

Kliinikumi neonatoloogia osakonnas töötavad neonatoloogid ehk lastearstid, kes tunnevad vastsündinut kõige paremini, lasteõed, imetamisnõustajad ja hooldajad. „Aga vastsündinute nn „raviteekond“ ei alga lapse sünniga. Me teeme koostööd ka naistearstide, ämmaemandate ja lootemeditsiini meeskonnaga, et arutada keerukamaid sünde ning teha koos plaane. Meie kõrval on jätkuvalt lasteintensiivravi osakond, kellega koos me lahendame kõige keerukamaid juhtumeid,“ rõhutas osakonnajuht koostööd.

Kui küsida, millised on kõige keerulisemad hetked osakonna töös, sõnab dr Tiit Vesingi, et need hetked, mil süda ja aju tunnevad erinevaid tundeid. „See tunne ei ole vaid meditsiinipersonali peas, vaid ka vanematel. Eetilised dilemmad, kus pole „õigeid ega valesid“ vastuseid ning otsus tehakse koostöös – arsti teadmised ja pere soovid. Keerulised on hetked, kui tuleb teha kiireid otsuseid ning väiksemgi eksimus võib olla lapsele eluohtlik,“ sõnas lastearst. Rõõmsad on aga need hetked, kui lapsed paranevad ja pere on rahulolev: „Iga lapse taga on tema laiem perering, kes igaüks ja omal moel paranemisele kaasa elavad. Meil on osakonnas tore pildisein, kuhu vanemad toovad pilte oma lastest, kelle sünnijärgseks nägemiseks oli kohati vaja luupi, kuid kes nüüd keksivad omal jalal ja ei mäleta olnust suurt midagi. Vastsündinutega tegelevad arstid näevad kõige enam ikkagi terveid lapsi – ja see on selle eriala suurim õnn. Me mõistame, et mitte üks perekond ei mõtle sellele, et tema laps võiks sündida suure probleemiga või enneaegsena. Kui aga see juhtub, siis oleme olemas kõigi oma oskuste ja teadmistega. Meile on Kliinikumis loodud võimalused, et vanemad saavad olla oma haige lapse juures, omaette perepalatis ning kohe algusest olla meeskonna liige. Haige lapse sünni hetk võib olla „maailma lõpp“, me teame seda ja meie ülesanne kogu meeskonnaga ongi aidata näha tunneli lõpus valgust. Mõne haiguse puhul on see tunnel lühem, mõne puhul pikem. Aga valguskiir on alati olemas!,“ lausus dr Annika Tiit-Vesingi.

Kliinikumi Leht