Palliatiivravi osakond toetab nii elu kui elu lõppu (06.02.2026)

Tartu Ülikooli Kliinikumi spordimeditsiini ja taastusravi kliiniku palliatiivravi osakond pakub inimestele ruumi, kus raske ja progresseeruva haiguse teekonda nähakse terviklikult, inimlikult ja lootustandvalt. Osakonnas usutakse, et isegi siis, kui haigust enam ravida ei saa, on alati võimalik pakkuda tuge, leevendust ja rõõmu sel raskel ajal.

Palliatiivravi ei ravi haigust, kuid aitab leevendada sümptomeid ja parandada enesetunnet patsientidel, kelle elukvaliteeti kahjustavad rasked haigused. Keeruliste haiguste alla kuuluvad näiteks pahaloomulised kasvajad, neuroloogilised haigused, nagu amüotroofiline lateraalskleroos (ALS), Sclerosis Multiplex, Parkinsoni tõbi või insult, samuti kaugelearenenud südame-veresoonkonna haigused ja organpuudulikkus. Osakonna õed Jaanika Hain, Helena Möldri ja Merili Põder rõhutavad, et palliatiivravi on toetusravi, mis võiks alata juba keerulise diagnoosi hetkest, mille eesmärk on säilitada ja parandada inimese elukvaliteeti olenemata haiguse staadiumist – olgu see varajane toetus või elu lõppfaas.

Osakonna õde-koordinaator Jaanika Hain selgitab, et palliatiivravi ei välista aktiivset ravi. Vastupidi – ravi keskmes on inimene nii füüsiliste kui ka psühholoogiliste muredega. „Levinud eksiarvamus, et palliatiivravi tähendab täielikku haigusele alistumist, ei vasta tõele. Raske diagnoosi saamine on inimesele alati ootamatu ning peas tekib palju küsimusi nii patsientidel kui nende lähedastel. Osakond on just see turvaline paik, kuhu nad saavad alati pöörduda,“ lisas Hain.

Kuigi palliatiivravi osakonda jõuavad sageli erinevas vanuses olevad onkoloogilised patsiendid, vajavad palliatiivravi ka südamepuudulikkusega, kopsuhaiguste, dementsuse ja neerupuudulikkusega inimesed – kõik, kelle haigus ei pruugi olla enam tervistuv, kuid kelle elukvaliteedi hoidmine on prioriteet. Osakonna töötajad usuvad, et isegi siis, kui haigust enam ravida ei saa, on alati võimalik midagi teha: leevendada patsiendi valu, pakkuda seltskonda ja kuulamist, toetada rahu loomist ning vajadusel valmistuda elu lõpuks. Ja mis sama tähtis – tähistada elu ka siis, kui päevad on loetud.

Osakonnas töötab mitmekülgne ravimeeskond: arstid, õed, sotsiaaltöötajad, füsioterapeudid, hooldustöötajad ja hingehoidjad moodustavad võrgustiku, mis toetab patsienti ja tema lähedasi igakülgselt. Õde Helena Möldri rõhutab, et palliatiivravi käsitleb patsienti kui tervikut. „Lisaks füüsilistele sümptomitele, nagu valu, hingamispuudulikkus, väsimus, kõhukinnisus, iiveldus, isutus ja unehäired, tegeleme ka inimese totaalse valuga – olgu see majanduslik, sotsiaalne, emotsionaalne või vaimne, mis mõjutab tervist sama tugevalt kui meditsiiniline diagnoos,“ selgitas Möldri, lisades, et nende sümptomite leevendamine võib aidata toime tulla põhiravi kõrvaltoimetega.

Palliatiivravi üks osadest on hospiits, mis pakub toetust ja hoolt ravimatu haiguse viimases faasis olevale patsiendile, võimaldades patsiendil väärikalt elada ja väärikalt elust lahkuda. Kui aktiivravi ei saa enam toimuda, saab ravi eesmärgiks valu ja ebamugavuste leevendamine. “Sel perioodil saab patsient valuravi, hapnikravi ning vajadusel ka antibiootikume või vereülekandeid, kui need parandavad patsiendi elukvaliteeti. See ka ei tähenda, et hospiitsi jõudnud inimene jääb ilmtingimata haiglasse. Vastupidi – kui seisund stabiliseerub ja kodune võrgustik on tugev, naasevad paljud koju. Me toetame inimese soovi olla seal, kus tal on kõige turvalisem ja parem,” selgitas Hain. 

Palliatiivravi õde Merili Põder lisas, et osakonnas võib inimene kas paremini paraneda või valmistuda rahulikult elu viimaseks teekonnaks – mõlemal juhul väärikalt. “Palliatiivravi ei piirdu ainult haiglaraviga: meie side patsientide ja nende lähedastega ei katke ka kodus, luues turvatunde kogu perele,“ selgitas Põder. Näiteks pakub osakond patsientidele ravikatkestusi, mis võimaldavad kuni 48 tunniks haiglast eemal olla. Nii on patsientidel võimalus minna haiglaseinte vahelt eemale suvilasse või koju oma lähedaste ja koduloomade juurde. Selleks õpetatakse vajadusel patsientidele ja lähedastele kõik vajalikud oskused ravimipumpade, hingamisabivahendite ja muude seadmete kasutamiseks. „Just see teebki palliatiivravi osakonna inimlikuks ja koduseks, arvestades patsientide elulõpu soovidega,” selgitas Põder.

Ka palliatiivravi osakond on võrreldes teise haiglaosakondadega koduselt sisustatud: koridoris ilutsevad rohelised taimed, seintel on maalid, kodukootud linikud ja patsientide isiklikud esemed. „Siin on olnud hetki, kus patsient saab osakonnas hüvasti jätta oma lemmikloomaga; kordi, mil voodis lamav inimene on viidud õue päikese kätte, et tunda veelkord tuult ja soojust; peetud on sünnipäevi ning istutatud on tomateid, mille vilju on hiljem söödud ka siis, kui patsient on elust lahkunud,“ selgitas Hain, lisades, et kevad-suvisel ajal on õuesviibimised tavapärased, olgu siis omal jalal või haiglavoodiga.

Lähedaste toetamine on palliatiivravi osakonna töö keskne osa, eriti elu lõpu lähenedes. „Räägime, kust leida leevendust leinale, kuidas korraldada matuseid ja tegeleda pärandiküsimustega. Personali jaoks on olemas oma toetusmehhanismid – iga hommik algab ühise valve üleandmisega, kus jagatakse nii rõõmsamaid kui ka kurvemaid hetki,“ selgitas Hain.

Samuti korraldatakse osakonnas mälestusüritusi, mis annavad lähedastele ja ravimeeskonnale võimaluse leida tähendust ja rahu ka kõige valusamates kogemustes. Kui inimese elu saab otsa, tehakse seda väärikalt – avatakse aknad, et hinge teekond saaks rahus haiglahoonest väljaspool jätkuda.

Kliinikumi Leht