Endomeetriumivähi varajase avastamise operatsioon

Endomeetriumivähk on Euroopas naistel esinevatest pahaloomulistest kasvajatest sageduselt neljandal kohal ja enamus vähijuhte avastatakse vanuses 65.-75.eluaastat. Endomeetriumivähi esinemissageduseks on 12.9-20.2 juhtu 100000 naise kohta.

Kõige sagedasem endomeetriumivähi kaebus on postmenopausaalne veritsus. Seetõttu avastatakse umbes 80% endomeetriumivähkidest varajases staadiumis, mil kasvaja piirdub emakakehaga ning ei ole tavaliselt levinud kaugemale.

Endomeetriumivähi varajases staadiumis (I-II staadium) on esmaseks ravimeetodiks kirurgiline ravi, eelistatult laparoskoopiline operatsioon, kuid mõnikord on vajalik operatsioon avatud kirurgia teel. Kirurgilise ravi eesmärgiks on eemaldada kasvaja, välistada mikrometastaaside ehk vähisiirete olemasolu ning teha kindlaks kasvaja staadium ning sellest lähtuvalt edasise ravi vajalikkus.

Valvurlümfisõlme märgistamine

Valvurlümfisõlmeks (ICG) nimetatakse lümfisõlme, kuhu kasvaja potentsiaalselt kõige esimesena levib ehk annab siirdeid. Selle protseduuri käigus süstib kirurg patsiendi emakakaelale rohelist värvainet (indotsüaniinroheline). Seejärel vaadatakse vaagna lümfisõlmi spetsiaalse kaameraga ning eemaldatakse kummaltki poolt esimesena roheliseks värvunud lümfisõlm ning saadetakse kiiruuringule siirete olemasolu hindamiseks. Kuna varajases staadiumis avastatud endomeetriumivähk annab harva siirdeid lümfisõlmedesse, siis valvurlümfisõlme avastamine aitab vältida tüsistusi, mis kaasnevad täieliku vaagna lümfisõlmede eemaldamisega (nt veresoonte ja närvide vigastus, alajäsemete lümfoödeem ehk lümfiturse).

2. Laparoskoopiline hüsterektoomia koos bilateraalse salpingo-ooforektoomiaga

Laparoskoopiline hüsterektoomia koos bilateraalse salpingo-ooforektoomiaga on emaka eemaldamine koos munajuhade ja munasarjadega. Laparoskoopia on endoskoopiline operatsioonimeetod, mille puhul kõhukatteid ei avata pika kõhulõikega, vaid läbi väikeste avauste viiakse kõhuõõnde spetsiaalsed instrumendid.

Laparoskoopia eelisteks avatud kõhuõõne lõikuste ees on oluliselt väiksem kudede trauma, millest tulenevalt on operatsioonijärgne taastumine kiirem, haavavalu ja operatsiooniarm väiksem. Peamine operatsioonimeetod on laparoskoopiline hüsterektoomia (LH).

Laparoskoopiline operatsioon teostatakse üldnarkoosis. Esmalt täidetakse kõhuõõs süsihappegaasiga, mis tõstab kõhu eesseina siseorganitest kõrgemale, tagades sellega hea nähtavuse ning piisava ruumi opereerimiseks. Nahale tehakse enamasti 4 lõiget. Operatsiooni kestuseks on enamasti 2-3 tundi. Peale operatsiooni lõpetamist lastakse gaas kõhuõõnest välja, eemaldatakse kaamera ning tööinstrumendid ning kõhuhaavad suletakse. Eemaldatud organid ja koed suunatakse histoloogilisele uuringule, mis võimaldab täpsustada ja kinnitada diagnoosi. Histoloogiline vastus saabub enamasti 2-4 nädala jooksul ning tulemustest teavitab opereeriv arst.

Kui kiiruuringul valvurlümfisõlmedes metastaasi ei leitud, siis piirdub ravi eelpool mainituga. Kui lümfisõlmes leiti metastaas, siis on vajalik lisaravi, mis otsustatakse konsiiliumi korras.

Võimalikud tüsistused ja ohud

Sagedasemad probleemid on lühiajaline kõhuvalu, valu õlgades ja kaelas, tavaliselt mööduvad need sümptomid 2−3 päeva jooksul.
Harva esineb: emaka ja emakamanuste põletik, kõhusisene verejooks, tromboos (veresoone ummistumine verehüübega), emboolia (veresoone sulgumine gaasimulliga).
Harva esineb: siseorganite (soolte, kusepõie, veresoonte vigastused) mehhaanilised või elektrilised traumad, mille puhul võib olla vajalik kõhuõõne avamine kõhulõikega.
Võimalikud on narkoosist tingitud tüsistused, mis on enamasti seotud ülitundlikkusega ravimitele. Võimalik on ka toidu ja joomise keelu eiramisest tingitud oksendamine narkoosi ajal ning sellele järgnev oksemasside sattumine hingamisteedesse ja lämbumisoht.

Et viia tüsistuste tekke risk võimalikult madalaks, palume Teid enne laparoskoopiat informeerida arsti:

oma teadaolevatest haigustest ja tarvitatavatest ravimitest (operatsiooni päeval võib ravimeid kasutada ainult kokkuleppel arstiga);
oma seisundist operatsioonile tulles (nt viirusinfektsioon);
teadaolevast ülitundlikkusest ravimitele.

NB! Laparoskoopia ajal võib tekkida olukord, kus planeeritav operatsioon ei ole tehniliselt teostatav. Näiteks esinevad kõhuõõnes tugevad liited, mis takistavad pääsu kõhuõõnde või ei ulatu instrumendid opereeritava piirkonnani rohke rasvkoe tõttu kõhu eesseinal. Samuti võib probleeme tekitada operatsiooni ajal kõhuõõnde viidav süsihappegaas (nt probleemid hingamisteede ventilatsiooniga patsiendi kaasuvate haiguste tõttu). Samuti võib haigusprotsess osutuda ulatuslikumaks ja vajada laialdasemat juurdepääsu opereeritavale piirkonnale. Sellistel juhtudel minnakse üle avatud kõhuõõne lõikusele (laparotoomia).

Kodune enesehooldus

Täpsed juhised Teie operatsiooni järgse koduse režiimi kohta annab Teile opereerinud arst.
Võite haava pesta seebiga voolava vee all operatsioonijärgsel päeval.
Haavaniidid tuleb eemaldada üldjuhul 7 päeva möödumisel operatsioonist perearsti juures. Vajadusel toimub järelkontroll opereerinud või operatsioonile suunanud arsti juures.
Haiglas viibitud päevade ajal ning vahetult haiglast lahkumise järgselt viibite töövõimetuslehel. Kui on vajalik töövõimetuslehte pikendada, teeb seda tavaliselt perearst.
Säästlik režiim enamasti 4 nädala jooksul. Operatsiooni järgselt on soovitav vältida raskuste tõstmist (üle 5 kg). Toit peaks olema kergesti seeditav, mitte tekitama kõhugaase ja kõhukinnisust. Suguelu tuleb vältida, kui esineb määrivat voolust või veritsust tupest. Vältima peaks vannis/saunas/basseinis käimist.
Vajadusel võtke valu vastu T. Paracetamoli 1g kuni 3x päevas ja/või T. Ibumetini 400mg kuni 3x päevas.

Pöörduge erakorraliselt arsti vastuvõtule, kui operatsiooni järgselt tekib:

kehatemperatuuri tõus üle 37,5°C;
tugev valu kõhus;
seedetalitluse ja urineerimishäired;
rohke ja ebameeldivalt lõhnav eritis tupest;
rohke verejooks suguelunditest.

Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinik
2025