Endomeetriumivähk

Endomeetriumivähk ehk emakalimaskesta vähk on kasvaja, mis areneb emaka limaskesta ehk endomeetriumi rakkudest. Mõistet „endomeetriumi vähk“ kasutatakse sageli emakavähi sünonüümina, kuna suur enamus (95–97%) emakavähi juhtudest moodustab endomeetriumivähk. Ülejäänud osa moodustab emaka sarkoom, mis erineb nii kliiniliselt kui ka ravikäsitluse osas ning mida siin ei käsitleta. 2022.aastal diagnoositi Eestis 225 uut endomeetriumi vähi juhtu. Endomeetriumivähki esineb nii reproduktiivses eas naistel kui menopausis. Keskmine vanus haigestumisel on 61 aastat. 5% diagnoositakse vähk 40-eluaastates.

Endomeetriumivähi klassifikatsioon on viimastel aegadel muutunud. Kui varasemalt eristati kahte alatüüpi – tüüp I (östrogeensõltuv) ja tüüp II (östrogeenist sõltumatu), siis nüüd on lisandunud molekulaarne klassifikatsioon. Selle järgi saab eristada nelja molekulaarset alatüüpi, millest igaühel on erinevad kliinilised, patoloogilised ja molekulaarsed omadused. Näiteks peetakse valepaardumisreparatsiooni (MMR) geeni oluliseks prognostiliseks teguriks, mille funktsionaalsuse alusel saab kasvaja jagada toimiva MMR-iga (pMMR, proficient mismatch repair) ja defektse MMR-iga (dMMR, deficient mismatch repair) endomeetriumi vähiks. Teised alatüübid on:  POLE mut (polümeraas epsilon-ultramuteerunud), p53 abn (tuumori proteiin p53 suhtes aberrantne), NSPM (puudub spetsiifiline molekulaarne profiil).

Molekulaarne alatüüp on oluline haiguse staadiumi kõrval, sest sellest sõltub ravitaktika ja süsteemravi korral ka ravipreparaadi valik ning haiguse prognoosi määramine.

Sümptomid

Tavaliselt avastatakse see haigus varakult tänu iseloomulikele sümptomitele. 90% naistest on kaebuseks veritsus (tsüklivälised veritsused ja määrimised noorematel naistel, postmenopausi määrimised ja veritsused vanematel naistel). Lisaks võivad sümptomiteks veel olla ebaregulaarsed või liigselt pikad menstruatsioonid, vahekorrajärgne veritsus, muutunud tupevoolus või valu vaagnas.

Etioloogia, riskifaktorid, ennetus

Peamisteks riskiteguriteks on rasvumine, kõrgem vanus (üle 55-aastased isikud),  suurenenud kokkupuude östrogeeniga (nt menopausijärgne hormoonravi), tamoksifeenravi, pärilikud sündroomid (nt Lynchi sündroom). Endomeetriumivähi riski tõstab hiline menopaus (≥52aastaselt), rasvumine, sünnituste puudumine anamneesis. Nimetatud faktorid tõstavad riski viis korda.

Ennetuses on oluline roll kehamassi indeksi kontrollimises, hormonaalse tasakaalu hoidmises, riskirühma kuuluvatel patsientidel (nt Lynchi sündroomiga) regulaarne jälgimine või profülaktiline hüsterektoomia.

Diagnoosimine

Kui kaebuste, anamneesi ja günekoloogilise läbivaatuse põhjal jääb kahtlus endomeetriumivähile, võetakse endomeetriumi biopsia (tsütoloogia ja histoloogia). Vajadusel teostatakse hüsteroskoopia, erinevad radioloogilised uuringud haiguse leviku hindamiseks (ultraheli, kompuutertomograafia, magnetresonantstomograafia, positronemissioontomograafia).

Ravi

Ravitaktika valik sõltub haiguse staadiumist, kasvaja molekulaarsest alatüübist ja patsiendi üldseisundist.

Varase staadiumi puhul on enamasti esmane ravitaktika kuratiivne kirurgiline ravi – emaka eemaldamine koos munasarjade ja munajuhadega (hüsterektoomia ja  bilateraalne adnektoomia), lisaks täiendav lümfisõlmede biopsia või eemaldamine. Sellele võib järgneda täiendav kiiritus- ja/või keemiaravi sõltuvalt haiguse alatüübist.

Kui algselt on tegemist ulatusliku protsessiga, mis pole opereeritav, alustatakse keemiaraviga, vajadusel lisatakse kiiritusravi ja alles siis järgneb kirurgiline ravi. Kaugelearenenud haiguse korral on eesmärgiks pikendada elulemust. Sellisel juhul on enamasti ravimeetodideks erinevad süsteemravid (keemiaravi, immuunravi, hormoonravi), teatud juhtudel ka nende kombineerimine. Võib olla näidustatud ka kiiritusravi või kirurgilise ravi lisamine.

Ravijärgne jälgimine

Pärast haiguse radikaalset ravi on oluline regulaarne jälgimine, et avastada võimalikud retsidiivid. Jälgimise ajal on näidustatud regulaarsed günekoloogilised läbivaatused, vajadusel erinevate proovide võtmine ja/või radioloogilised uuringud ning teatud juhtudel vereanalüüsidest biokeemiliste markerite määramine.

Koostaja: hematoloogia-onkoloogia kliinik
2026