Kusepõievähk

Kusepõis on alakõhus asetsev õõnesorgan, mille ülesandeks on neerudes toodetava uriini kogumine enne selle väljutamist kehast. Kusepõit katab seestpoolt rakkude kiht, mida nimetatakse uroteliaalseks epiteeliks. Sama kiht katab ka neeruvaagna ja ureeteri sisemist pinda, eelnimetatud struktuuride kaudu liigub uriin neerudest kusepõide. Enamasti saavad kusepõie kasvajad alguse just sellest rakkude kihist ja seetõttu nimetatakse neid uroteliaalseteks vähkideks. Uroteliaalset vähki on ajalooliselt nimetatud ka transitoorrakuliseks kartsinoomiks. Uroteliaalsed vähid moodustavad üle 90% antud süsteemis olevatest kasvajatest, väiksemal hulgal esineb adenokartsinoomi või lamerakk-kartsinoomi. Enamasti saavad uroteliaalsed vähid alguse põiest, harva võib neid esineda ka neeruvaagnas ja ureeteris. Eestis diagnoositakse umbes 200 uut kusepõievähi juhtu aastas.

Sümptomid

Kõige esmane põievähi sümptom on vere esinemine uriinis, enamasti on verd piisavalt palju, et see värvib uriini kas roosakaks või koguni punaseks. Lisaks võib esineda ka sagedast ja valulikku urineerimist ning seljavalu.

Etioloogia, riskifaktorid, ennetus

Kõige olulisemaks põievähi tekkepõhjuseks peetakse suitsetamist, suitsetamisega kehasse jõudvad mürgised ühendid kogunevad põide ja kahjustavad selle epiteeli. Lisaks suitsetamisele võivad kahjulikud ühendid jõuda põide ka keemiatööstuses töötades. Samuti on põievähi suuremal esinemisel seos meessooga, vanusega, varasema põievähi diagnoosiga, krooniliste kuseteede infektsioonidega.

Kõige olulisem põievähi ennetamisel on mittesuitsetamine.

Diagnoosimine

Põievähi diagnoosimisega tegelevad enamasti uroloogid, tegemist on arstidega, kes on spetsialiseerunud meeste kuse- ja suguelundite ning naiste kuseelundite haigustele. Enamasti suunataksegi põie kasvaja kahtlusega patsient kas perearsti vastuvõtult või erakorralise meditsiini osakonnast uroloogi vastuvõtule. Uroloogi vastuvõtul tehakse esimese uuringuna tsüstoskoopia. Tsüstoskoopia ajal sisestab uroloog peenikese toru läbi kusiti põide, et kasvajat vaadelda ja sealt biopsiaks tükki võtta. Kasvajast võetud proovitükk ja sellele patoloogi poolt antud hinnang on diagnoosi aluseks. Lisaks on vajalik piltdiagnostika, et hinnata kasvaja suurust ja levikut. Oluline on teada, kas kasvaja on ainult lokaalselt põies, levinud lisaks ümbritsevatesse lümfisõlmedesse või ka metastaseerunud mujale kehasse. Põie vähk metastaseerub eelkõige kopsudesse, luudesse ja kaugemal asetsevatesse lümfisõlmedesse.

Kui pildiliselt on kasvaja ainult põies, teostatakse reeglina lisaks ka veel transuretraalne resektsioon. Antud protseduur on mõneti sarnane tsüstoskoopiaga, kuid seda tehakse ainult operatsioonitoas narkoosis ja ning protseduuriks kasutatav seade võimaldab põide sisestada erinevaid instrumente. Protseduuri ajal eemaldatakse võimalikult palju kasvajat, mida uurib patoloog ja selle tulemusena saab teada täpse kasvaja leviku põies. Oluline on teha vahet pindmiste, ainult uroteliaalset epiteeli haaravate kasvajate ja ka sügavamale põie lihaskesta kasvavate kasvajate vahel. Põie lihaskest on kiht uroteliaalse epiteeli all, mis on vajalik põie kokku tõmbumiseks, et saaks toimuda uriini väljutamine urineerimise ajal.

Kõikide uuringute kokkuvõtteks pannakse patsiendile täpne diagnoos ja patsiendi edasist ravi arutatakse konsiiliumis.

Ravi

Põiekasvajate ravis kasutatakse kõiki vähiravi liike – kirurgiline ravi, kiiritusravi ja medikamentoosne ravi. Medikamentoosse ravina on kasutuses nii keemia- kui ka immuunravi. Põie kasvajate ravi võib jagada kolmeks olenevalt kasvaja levikust.

Umbes 70% kasvajatest on diagnoosimisel pindmised, ainult uroteliaalset epiteeli haaravad kasvajad. Nende ravi piirdubki enamasti diagnostiliselt tehtava transuretraalse resektsiooniga, mille käigus saab kogu kasvaja eemaldatud ja patsient jääb jälgimisele. Vajadusel võib uroloog protseduuri järgselt teostada ka põiesisest keemia- või immuunravi. Prognoos sellise kasvaja korral on väga hea, haigusest on võimalik täiesti terveks saada. Ravi järgselt tuleb käia regulaarselt uroloogi vastuvõtul kontrollis, kus tehakse kontrolliks kas tsüstoskoopiat või uriinianalüüsi.

Kui põievähk on juba levinud põie lihaskesta, aga ei ole veel metastaseerunud teistesse organitesse, ei piisa enam raviks ainult transuretraalsest resektsioonist, kuna kogu kasvajat selle protseduuriga eemaldada ei ole võimalik. Sellise levikuga kasvajate puhul kasutatakse raviks reeglina operatsiooni või kiiritusravi, mida kombineeritakse kas keemiaravi või transuretraalse resektsiooniga. Operatsioon reeglina eeldab kogu põie eemaldamist, mille järgselt tehakse patsiendile uus põis või hakkab uriin väljuma kõhul paiknevasse kogumiskotti. Ravimeetodi valik sõltub kasvaja mahust, patsiendi vanusest ja üldseisundist ning otsus tehakse koostöös patsiendiga. Prognoos sellise kasvaja leviku korral on samuti võrdlemisi hea, haigusest on võimalik umbes 50% tõenäosusega terveks saada ja ravi järgselt tuleb käia regulaarselt kontrollis kas uroloogi või onkoloogi vastuvõtul.

Vähem kui 5% põievähkidest on diagnoosimise hetkel juba organismis kaugelelevinud ehk esinevad metastaasid teistes organites. Sellisel juhul ei ole haigusest enam võimalik terveks saada ja ravi on suunatud kvaliteetselt elatud elu pikendamisele. Tegemist on siis niinimetatud onkospetsiifilise palliatiivse süsteemse raviga. Põievähi puhul kasutatakse raviks nii keemia- kui ka immuunravi. Keemiaravi pärsib kasvaja edasist arengut, mõjutades kasvajarakkude paljunemist, ja immuunravi aktiveerib inimese immuunsussüsteemi haigusega võitlema. Kumbki ravimeetod ei suuda kahjuks patsienti haigusest terveks ravida, vaid ainult pidurdavad haiguse edasist kasvu kiirust.

Elu pikkuse prognoos sõltub nii patsiendi üldseisundist kui ka kasutatavatest ravimitest. Täpsema prognoosi teadasaamiseks vajalik rääkida enda onkoloogiga.

Koostaja: hematoloogia-onkoloogia kliinik
2026