Vereülekanne

Vereülekanne on meditsiiniline protseduur, mille käigus manustatakse patsiendi vereringesse doonori verest valmistatud verekomponente.

Verekomponendid  on  verest  valmistatud tooted, mis sisaldavad üht või mitut vere koostisosa. Doonori loovutatud veredoosist valmistatakse verekeskuses nelja erinevat komponenti: erütrotsüütide suspensiooni, trombotsüütide kontsentraati, värskelt külmutatud plasmat ja krüopretsipitaati.

• Erütrotsüüdid ehk punalibled moodustavad verest 40–45%. Need sisaldavad hemoglobiini, mille põhiline funktsioon on hapniku transport hingamiselunditest kudedesse ning kudedest süsinikdioksiidi transport kopsudesse.
• Trombotsüüdid ehk vereliistakud on vererakud, mis osalevad vere hüübimisel ja verejooksu peatamisel.
• Värskelt külmutatud plasma ja krüopretsipitaat sisaldavad fibrinogeeni ja teisi hüübimisfaktoreid, mis on vajalikud verejooksu peatamiseks.

Vereülekande näidustused

Nagu ka ravimite puhul otsustab verekomponentide vajaduse ja koguse üle Teie raviarst ainult kindla näidustuse korral.

Verekomponentide ülekande näidustus on seotud verekaotusega või mõne kindla vere komponendi (punaliblede, vereliistakute või plasma) asendamise vajadusega.

• Erütrotsüütide ülekande peamine näidustus on aneemia ehk kehvveresuse korrigeerimine. Aneemia on punalibledega seotud häire, mille korral on punaliblede ja/või hemoglobiini sisaldus veres normaalsest väiksem. Selle põhjuseks võivad olla
• verejooksud/verekaotused (trauma, sisemine verejooks, verekaotus operatsiooni käigus või sünnitusel)
  • enne operatsiooni eelnevalt ravimata aneemia
  • punavereloome häirumisest põhjustatud aneemia (vereloome haigused, kasvajad)
  • kroonilisest haigusest tingitud aneemia (neeru-, südamehaigused).
• Trombotsüütide ülekande näidustused on trombotsüütide vähesus ja/või funktsioonihäired
• Plasma ja krüopretsipitaadi ülekande näidustus on hüübimishäired.

Vereülekande vastunäidustused

Vastunäidustused vereülekandele puuduvad. Teatud haiguste puhul võib aga esineda suhteline vastunäidustus kindla verekomponendi ülekandeks, näiteks värskelt külmutatud plasma ülekanne mõnede plasmavalkude talumatuse korral või erütrotsüütide suspensiooni ülekanne raua ülekoormuse korral. Sobiva doonorivere leidmine võib osutuda raskeks kui Teie veres tuvastatakse mõne veregrupisüsteemi vastased antikehad.

Ettevalmistus vereülekandeks

Enne verekomponentide ülekannet määratakse laboris Teie ABO-veregrupp (A, B, AB või O) ja reesus-kuuluvus (Rh(D) positiivne või Rh(D) negatiivne) ning tehakse erütrotsütaarsete antikehade sõeluuring.

Erütrotsüütide ülekande puhul tehakse laboris uuest vereproovist sobivusuuring, st kontrollitakse kas konkreetne veredoos Teile sobib. Uue vereproovi võtmine on vajalik selleks, et välistada inimliku eksimise võimalus patsiendi tuvastamisel.

Doonorveri sobitatakse vastavalt Teie veregrupile. Teatud juhtudel võib olla vaja üle kanda teise ABO-grupi või reesus-kuuluvusega verd. Selline asendus toimub kindla skeemi alusel.

Plasma või trombotsüütide ülekande puhul ei ole korduv veregrupi kontroll ja eelnev sobivusuuring vajalik.

Enne vereülekannet selgitab raviarst Teile protseduuri olemust ja vajalikkust, alternatiive ja kõrvaltoimeid ning vastab Teie küsimustele. Oluline on meeles pidada – vereülekannet tehakse vaid Teie heaolu silmas pidades.

Enne vereülekannet küsitakse Teie nõusolekut protseduuriks. Teil on õigus protseduuri igal etapil sellest keelduda, mis fikseeritakse kirjalikult Teie allkirjaga.

Enne vereproovi võtmist ja verekomponentide ülekande alustamist peab  õde küsima alati Teie nime ja sünniaega ning kontrollima andmeid Teie randmepaelalt. See on vaja selleks, et  vältida inimlikku eksimust ja patsientide segamini ajamist. 

Vereülekande kulg

Verekomponent viiakse Teie organismi enamasti käsivarre veeni paigaldatud kanüüli kaudu või kasutades tsentraalveenikateetrit. Vereülekanne kestab enamasti 1-4 tundi, vahel ka alla tunni. Vereülekande ajal ja pärast seda jälgib õde Teie seisundit mõõtes teatud aja tagant vererõhku ja kehatemperatuuri.

Vereülekande võimalikud tüsistused ja ohud

Valdav osa verekomponentide ülekandeid möödub ilma tüsistusteta ja patsiendid ei tunne selle käigus midagi erilist.

Kuna vereülekandel kasutatakse inimverest valmistatud preparaate, ei saa täielikult välistada võimalust haiguste ülekandumiseks. Eestis uuritakse doonoriverd põhjalikult sagedasemate verega edasikanduvate nakkuste suhtes (HIV, hepatiit B, hepatiit C ja süüfilis). Kui doonor on külastanud riike, kus esineb teisi verega edasikanduvaid nakkusi, ei saa ta nende nakkuste peiteperioodil verd loovutada.

Kõige raskem tüsistus tekib siis, kui kantakse üle vale ABO veregrupiga verd. Selle põhjus on enamasti patsientide segamini ajamine. Et seda ei juhtuks, küsib õde Teilt protseduuri ettevalmistuse käigus korduvalt nime ja sünnipäeva, isegi kui olete seda talle juba varem öelnud.

Kõrvaltoimed võivad tekkida, kui Teil on varasemast erütrotsütaarsed antikehad või olete allergiline verekomponendi mingi koostisosa suhtes.

Ka liiga kiire verekomponendi ülekanne võib põhjustada enesetunde järsku halvenemist.

Kui Teil tekib vereülekande ajal või pärast seda halb enesetunne või mõni muu ootamatu sümptom, teavitage sellest kohe õde, kes peatab vereülekande ja teavitab arsti.

Andke haiglapersonalile kohe teada, kui tunnete või märkate:

• külmavärinaid, kehatemperatuuri tõusu;
• peavalu, valu seljas, valu rinnaku taga või veenikanüüli piirkonnas;
• löövet või punetust nahal;
• naha sügelemist;
• iiveldust, oksendamist;
• hingamisraskust, õhupuudust.

Sümptomite leevendamiseks rakendatakse ravi ja nende põhjused selgitatakse välja.

Jälgimine pärast vereülekannet

Nii haiglas kui ambulatoorselt tehtava vereülekande korral peaksite jälgima oma tervist umbes 10 päeva pärast vereülekannet. Vereülekande tüsistusele võivad viidata järgmised tunnused:

• uriini värvumine punakaks/pruuniks
• naha värvumine kollakaks
• palavik
• veritsused
• kõhulahtisus
• lööve nahal, nahapunetus, -sügelus või naha irdumine

Kui Teil tekib pärast haiglast lahkumist mõni kõrvaltoime, tuleb kohe võtta ühendust ülekande eest vastutanud osakonna/arstiga, pöörduda EMO-sse või helistada kiirabisse telefonil 112.

Tervisenäitajate kontrollimiseks võib raviarst soovitada Teil minna perearsti juurde umbes kuu pärast haiglast lahkumist või oma raviarsti juurde raviplaani põhjal.

Koostaja: Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuse verekabinet
2025