Võrkkesta irdumine

Mis on võrkkesta irdumine ja kuidas see silmas tekib?

Võrkkest ehk reetina on silmapõhjas õhuke valgustundlik kiht, kus muudetakse silma sattuv valgus närvisignaaliks. Kui võrkkest eraldub silma sisemisest seinast, nimetatakse seda võrkkesta irdumiseks (vt joonis). Sellisel juhul ei saa võrkkest enam normaalselt toimida ning tekib nägemise kadu kahjustunud piirkonnas. Võrkkesta irdumine on nägemist ohustav erakorraline seisund.

Kõige sagedasem põhjus võrkkesta irdumisele on eelnevalt tekkinud võrkkesta rebend. Võimaliku rebendi võivad põhjustada silma sees oleva klaaskeha muutused. Vanusega geeljas klaaskeha oma struktuurilt muutub nõnda, et klaaskeha eraldub võrkkesta pinnalt. Enamasti toimub see probleemideta, kuid vahel võib klaaskeha tõmbest tekkida võrkkesta rebend. Kui läbi rebendi liigub silmasisene vedelik võrkkesta alla, hakkabki võrkkest silma siseseinalt irduma.

Kui sage see probleem on ja millises vanuses inimesi see enim ohustab?

Võrkkesta irdumist esineb hinnanguliselt umbes ühel inimesel 10 000 inimese kohta aastas, kõige sagedamini 50. ja 70. eluaasta vahel, mil toimub enamasti klaaskeha eraldumine silmapõhjast. Suurem risk on inimestel, kes on tugevalt lühinägelikud (prillitugevus -6D ja rohkem), kellel on olnud silmatrauma või kellele on tehtud silmaoperatsioon (nt kaelõikus). Samuti on suurem risk ka nendel, kellel on juba varem esinenud võrkkesta irdumine teises silmas.

Millised on võrkkesta irdumise märgid, mida inimene ise võiks märgata?

Võrkkesta irdumine ise ei põhjusta valu ega punetust, mistõttu see võib jääda alguses märkamatuks. Mõnel inimesel võib võrkkesta irdumine tekkida tundide või päevadega, teisel võib see kulgeda hoopis aeglasemalt. Sõltuvalt kahjustuse ulatusest võib inimene märgata vaateväljas esinevat halli või tumedat varju „nagu kardin tuleks ette“, mis liigub vaatevälja servast keskosa poole.

Eraldi sümptomitena võivad esineda ka valgussähvatused vaateväljas või äkki tekkinud mitmed hõljumid tumedate täpikeste või niidikestena vaateväljas. Selliste sümptomite ilmnemisel tuleb kiiresti pöörduda silmaarsti poole.

Kuidas eristada ohutuid „hõljumeid“ neist, mis viitavad tõsisele ohule?

Vanusega võivad klaaskeha muutuste tõttu tekkida silmas üksikud väikesed hõljumid, mis liiguvad koos silmaliigutustega – need on tavaliselt ohutud. Kui aga hõljumeid tekib järsku palju juurde, kaasnevad ka valgussähvatused või tekib tume vari nägemisväljas, võib tegemist olla võrkkesta rebenemise või irdumisega. Nende sümptomite korral tuleb kindlasti pöörduda silmaarsti erakorralisele vastuvõtule.

Millised on võrkkesta irdumise ravivõimalused?

Ravi sõltub võrkkesta irdumise ulatusest ja tüübist ning tekkepõhjusest. Kui on tekkinud võrkkesta rebend ning võrkkest pole veel irdunud, saab teostada kahjustunud koha ümber laserravi, mis „kinnitab“ võrkkesta servad ja takistab võrkkesta edasist irdumist. Protseduuri teostatakse ambulatoorselt ning patsient kutsutakse järelkontrolli mõne päeva pärast. Tavaliselt võtab laserarmide teke aega umbes nädala ning sel perioodil tuleb vältida füüsilist pingutust, et mitte soodustada võrkkesta edasist irdumist.

Kui võrkkest on juba irdunud, on vajalik kirurgiline ravi, mille eesmärk on asetada võrkkest tagasi oma kohale. Ravimeetodi valib silmakirurg arvestades irdumise põhjust, ulatust, patsiendi vanust ja üldseisundit.

Millal on vaja kirurgilist sekkumist?

Võrkkesta irdumisel kasutatakse peamiselt kahte kirurgilist meetodit, mida saab omavahel kombineerida. Kõigi meetodite eesmärk on asetada võrkkest tagasi oma kohale. Vitrektoomia on lõikustüüp, mida teostatakse kõige sagedamini. Operatsiooni käigus eemaldatakse silmas olev geeljas klaaskeha, asetatakse võrkkest tagasi oma kohale, teostatakse laserravi. Silm täidetakse kas õhuga või jäetakse gaasi- või silikoonõlitamponaad, mis aitab võrkkesta paigal hoida. Erinevat tüüpi gaasid püsivad silmas mõnest päevast kuni mitme nädalani ja imenduvad ise. Kui kasutatakse silikoonõli, eemaldatakse see järgmise operatsiooni jäigus mõne kuu pärast. Keerulisematel juhtudel on vajalik silkoonõli jätta silma ka kauemaks.

Skleraalne plomm või pehme silikoonriba asetatakse silmamuna välisküljele, et suruda omavahel kontakti silma sein ja irdunud võrkkest. Seda meetodit kasutatakse rohkem näiteks noorematel patsientidel või kui irdumine on põhjustatud üksikutest võrkkestarebenditest väikesel alal.

Kui kaua võtab taastumine aega ja mida peab teadma pärast ravi teadma?

Olenevalt ravimeetodist ja kasutatavatest vahenditest (mõnikord jäetakse silma sisse gaas), peab patsient jälgima ja hoidma kindlat kehaasendit. Asendihoidmine on vajalik selleks, et silmas olev gaasimull suruks kahjustunud võrkkesta piirkonnale. Taastumine sõltub nii operatsioonitüübist kui ka sellest, kaua võrkkest oli juba irdunud olnud enne ravi. Pärast operatsiooni on üldjuhul vajalik vähemalt 2 nädalat piirata füüsilist koormust ning jätkata 4-5 nädalat pärast lõikust järelraviga tilgutades silmatilkasid. Lennureise ja mägedesse reisimist tuleb vältida seni, kuni gaas on silmast täielikult kadunud.

Kui suur on tõenäosus, et haigus kordub või tekib ka teises silmas?

Võrkkesta irdumine võib korduda umbes 10% juhtudest, kus peamiseks põhjuseks on silmas tekkiv armistumine, mis tõmbab võrkkesta uuesti lahti. Kordumise riski võivad tõsta mitmed tegurid näiteks võrkkesta irdumise kestvus ja ulatus, võrkkesta rebendi suurus, patsiendi vanus (noorem inimene), varasemad silmasisesed põletikud. Kui ühes silmas on olnud võrkkesta irdumine, on teises silmas risk suurem – seetõttu soovitatakse mõlemaid silmi regulaarselt kontrollida.

Mis võib suurendada võrkkesta irdumise riski?

Lisaks vanusele ja suurele lühinägevusele (prillitugevus -6D ja rohkem) suurendavad riski silmatraumad, sh spordivigastused, varasemad silmaoperatsioonid (nt kataraktioperatsioon), diabeetilised muutused silmapõhjas, perekondlik eelsoodumus. Tugev füüsiline pingutus või raskuste tõstmine üksinda tavaliselt irdumist ei põhjusta, kuid kui võrkkest on juba nõrgenenud ja esineb rebend, siis võib risk suureneda.

Võrkkesta irdumist ei ole alati võimalik ennetada, kuid tasub regulaarselt silmi kontrollida, eriti kui esineb lühinägelikkus või ollakse üle 50 aasta vana. Oluline on pöörduda kiiresti arsti poole uute hõljumite, valgussähvatuste või varjude ilmnemisel, sest varane silmapõhjamuutuste avastamine pakub paremaid ravivõimalusi.

Koostaja: Tartu Ülikooli Kliinikumi silmaarst dr Kaarel Kree
2025