Tagasivaade kliinilisele õppele Tartu Ülikooli Kliinikumis (27.05.2022)

Emotsioonid mängivad teadupärast olulist rolli kogemuste talletamisel püsimällu. Seejuures jäävad eriti hästi meelde just need tunded, mis teatud paikades teatud persoonidega meid vallanud on. Mõte Tartu Ülikooli Kliinikumist, mis on viimase kahe ja poole aasta jooksul minu enamike tööpäevade hommikuseks sihtkohaks olnud, manab koheselt minu näole ühe laia ja kõrge naeratuse.

Esmalt meenuvad mitmed pühendunud, asjalikud ja ette valmistunud õppejõud, kes on eluliste ja huvitavate kliiniliste näidete ning uuringute abil aidanud selgeks õppida ja kinnistada tulevaseks karjääriks vajalikke põhitõdesid ja hoiakuid. Neid ei ole peatanud distantsõpe, pandeemiast tingitud patsientide „puudus“ ega ootamatud ümberkorraldused õppetöös. Isegi ehituse käigus toimunud puurimistööd, mille tõttu sai nii mõnigi kord stressitaluvuse piire kombitud, ei riku mälestusi headest seminaridest-praktikumidest.

Teiseks meenuvad mõnusad õpperuumid, millest suur osa täitus piirangute kehtestamise järgselt ka videosillaks tarviliku instrumentaariumiga, nii et õppetöö sai jätkuda ka eneseisolatsioonis viibijatel. Loomulikult oli kohapeal toredam. Eriti eredalt tulevad meelde seigad, mille käigus tutvusime Kliinikumi kaasaegse tehnikaga, nägime põnevaid operatsioone või ragistasime ajusid simulatsioonikeskuses. Puurimistest jäänud traumad kadusid renoveeritud ruumide nägemisel ning asendusid heameelega Kliinikumi helge tuleviku üle.

Tekkinud naeratus ei kesta igavesti, kuna, õnneks mitte liiga tihti, sai aega veedetud ka praktikumides, mille läbiviijal ei tundunud olevat selget nägemust meie kohalviibimise täpsema eesmärgi osas. Ilma eesmärgita ei saa aga olla juttugi baasteadmiste karkassile kliinilise mõtlemise ehitamisest – midagi ei jää külge.

Võimalik, et teen kellelegi liiga ja sealviibimine oli neilegi üllatuseks. Õnneks on see probleem mõningase planeerimisega ja õppetöö prioritiseerimisega lahendatav.

Naeratus taastub.

Minu kogemust Tartu Ülikooli Kliinikumis kujundas olulisimal määral selle kollektiiv. Olen tänulik kõikidele headele õppejõududele ning tahan, et te teaksite: positiivne ja austav mälestus teist ei kustu. Loodan, et õpetamist hinnatakse selles haiglas edaspidigi nii personali seas kui ka töö korraldamisel. Ainult nii saab Kliinikum endale väärilise pealekasvu, et Eesti meditsiini lipulaevana edasi seilata.

Lugupidamisega
Markus Tamm
Arstiteaduse 5. kursuse kursusevanem