Ukrainast Eestisse põgenenud Iryna töötab nahahaiguste kliinikus (21.04.2022)
Aprilli keskpaigas töötas Tartu Ülikooli Kliinikumis seitse hooldustöötajat ning kolm tugiteenistuste töötajat, kes olid siia pagenud sõja eest.
Aprilli algusest alustas nahahaiguste kliinikus tööd Iryna Osova, kes põgenes Tartusse sõjategevuse eest Harkivist. Nahahaiguste kliinikusse jõudis Iryna kliiniku ülemõe Tiiu Kõrrani eestvedamisel.
„Vajasime ühe töötaja haigestumise tõttu kiiresti osakonda põetajat ning siis tuli mõte, et see võiks olla mõni Ukrainast siia põgenenud tervishoiutöötajatest. Pöördusin meie tööjõu ja värbamise osakonna juhataja Kersti Arendi poole, kes viis mind siis kokku Irynaga. Iryna oli juba ka ise kliinikumi poole oma tööotsingutel pöördunud,“ selgitas Tiiu Kõrran.
Iryna oli Ukrainas õde, kõigepealt 20 aastat polikliinikus ning viimasel kahel aastal ühes tehases. „Kui pommitamine algas, otsustasime, et lahkun koos oma noorema pojaga Ukrainast. Et mu mees töötas juba varem Eestis ehitajana, tulime siia. Meie vanem poeg jäi Ukrainasse. Põgenemine oli keeruline. Liikusime Harkivist Lvivi, kus sillad olid teel õhku lastud. Siiski õnnestus meil Lvivi jõuda, kus pidime edasi liikumise võimalust ootama. Teekond viis meid edasi Poola, kuhu mu mehe tööandja Hansawest oma töötajate peredele bussi järgi saatis. Oleme neile tänulikud – nad tõid meid siia ja hoolitsesid meie eest reisil. Eestisse jõudes viidi meid kõigepealt Pärnusse, kus pagulasabikeskuses tehti registreerimine, vereproovid ning COVID-19 testid. Seejärel tulime siia Tartusse minu abikaasa juurde,“ rääkis Iryna teekonnast Eestisse.
Tartusse jõudes vormistas Iryna tööle asumiseks vajalikud dokumendid ning asus erialast tööd otsima. Iryna valik langes vaatluspäeva järel nahahaiguste kliiniku kasuks. Ta kiidab tööd nahahaiguste kliinikus: „Siin on mõnus töökeskkond, väga hea kollektiiv. Hea on ka see, et mitmed kolleegid oskavad vene keelt, selgitavad ja aitavad – ma hetkel ei tea veel kõike, kuhu minna ja kelle poole pöörduda. Töö pole liiga raske, ma koristan palateid ja voodeid, aitan patsiente, aitan ravivanne ette valmistada.“
„Toetame Iryna kohanemist tööga kliinikumis nii, kuidas saame. Tööle asudes oli tal osakonnas mentoriks põetaja Maret, kellega koos ta töötas esimestel tööpäevadel. Meie töötajad teavad, et osakonda on tööle asunud sõjapõgenikust töötaja ja toetavad teda, tõlgivad vajadusel ja vastavad küsimustele. Meie töötajad on empaatilised ja toetavad, seda on ka meie kliinikus praktikal viibinud tudengid kiitnud. Igapäevaselt ei ole keelelisi takistusi tekkinud. Meil on ka venekeelseid patsiente, mis annab Irynale võimaluse patsientidega suhelda. Esimesed väljendid on ta juba eesti keeles selgeks saanud, otsime sobivaid keeleõppe võimalusi,“ kirjeldas Tiiu Kõrran.
Irina poeg asus õppima Tartu Aleksander Puškini nimelisse kooli ning on kooli ja õppetööga rahul. Lisaks õppetööle on poisil nüüd võimalus osaleda ka kikkpoksi trennis. „Võimalus trenni teha rõõmustab teda, samuti meeldib talle kool. Aga loomulikult igatseb ta oma sõpru, me kõik igatseme kodu ja muretseme koduste pärast,“ sõnas Iryna. Tartu on Iryna sõnul väike, rahulik ja puhas linn, kus on sõbralikud inimesed. „Olen väga tänulik Tartule ja tartlastele abi ja toetuse eest. Suur tänu Eesti inimestele, et nad on mu vastu võtnud. Annaks Jumal, et sõda lõppeks kiirelt!“
Liina Raju