Üle 95% seljavalu juhtumitest ei vaja kirurgilist sekkumist (30.03.2026)

Seljavalu on üks sagedasemaid terviseprobleeme, mis puudutab elu jooksul peaaegu iga inimest. Kuigi seljavalu üldine levimus pole aastasadade jooksul märkimisväärselt muutunud, on muutunud viis, kuidas inimesed valu tajuvad ja millal nad abi otsivad.

Tervishoiu hea kättesaadavus ja kaasaegsed uuringud on pannud inimesi abi otsima sagedamini, isegi kui valu oleks tõenäoliselt mööduv. Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku neurokirurgia osakonnajuht, vanemarst-õppejõud dr Ando Vaher sõnas, et üheks põhjuseks on levinud uskumus, et igale valule peab leiduma konkreetne seletus pildileius. „Enamiku inimeste seljavalu taga ei ole tegelikult ohtlikke ega pöördumatuid muutusi lülisambas. Uuringutest nähtavad kulumismuutused, lülivaheketaste väljasopistused ja muud sarnased leiud on suuresti loomulik osa vananemisest, mis paranevad ise. Müüt, et igasugune pildilt leitud muutus tähendab automaatselt valu põhjust, on visalt püsima jäänud,“ ütles dr Vaher.

Kuigi sellised muutused võivad mõnikord valu tekitada, ei selgita need tema sõnul valdavat osa seljavaludest. Lisaks võivad seljavalusid põhjustada selga moodustavad anatoomilised struktuurid. „Enamikul juhtudel, hinnanguliselt 95 protsendil, on seljavalu seotud pigem selga toetavate lihaste, kõõluste ja teiste pehmete kudede pingete või ärritusega. Seda nimetatakse mittespetsiifiliseks seljavaluks, mille kujunemises mängivad olulist rolli psühholoogilised tegurid, nagu stress, koormuse järsk muutus ja kroonilise pingereaktsiooni teke. Valu tugevus ei näita alati kahjustuse ulatust ning hirm või korduvad tarbetud uuringud võivad valu hoopis võimendada,“ märkis vanemarst-õppejõud.

Seljavalu võib paikneda kaelas, rinnas või nimmepiirkonnas, kuid kõige sagedamini siiski viimases ehk alaseljas. Valu liigitamisel kasutatakse ka kestust: äge valu kestab kuni kolm kuud, üle selle on tegemist kroonilise valuga. „Seljavalul on väga tugev seos närvisüsteemi tööga. Kui inimene on pinges või hirmul, võib kesknärvisüsteem samu signaale tõlgendada tugevama valuna. Sellist protsessi nimetatakse valu modulatsiooniks, mis tähendab, et aju ja seljaaju võivad sama signaali töötluse käigus kas nõrgendada või võimendada,“ selgitas dr Vaher, rõhutades, et valu on alati reaalne, kuid selle tugevust mõjutavad ka psühholoogilised tegurid.

Kliinikumi neurokirurgia osakonnajuht julgustab esmakordselt tekkinud seljavalu korral perearsti poole pöörduma. „Perearst hindab patsiendi seisundit, välistab ohtlikud põhjused ja suunab vajadusel edasi uuringutele või eriarstile,“ ütles dr Vaher. Ka vanus mängib rolli: „Laste puhul on seljavalu enamasti psühhogeense põhjusega – näiteks koolikius, probleemid kodus või liialt suured ootused spordis. Alla 12-aastasel lapsel ei tohiks üldse seljavalu olla ning kui see tekib, vajab see alati põhjalikku hindamist,“ sõnas dr Vaher. Täiskasvanutel on niinimetatud „selja ära tõmbamine“ tavaliselt lihase või kõõluse ärritus, mis paraneb iseenesest, kui kehale antakse puhkust ja valu korral valuvaigisteid.

Lülisamba tõsised vigastused ilma eelneva haiguseta on dr Vaheri sõnul väga haruldased, kuid ometi seostatakse närvivalu sageli automaatselt lülidevahelise ketta väljasopistusega. „Enamasti see tõele ei vasta. Lülivaheketta väljasopistumise ehk diski prolapsi korral nihkub osa diskist närvikanalisse, põhjustades survet närvijuurtele. Lisaks ägedale seljavalule tekib järsk valu jalga. Operatsiooni vajavad just need haiged, kellel on närvijuure kahjustuse ohumärgid ja kelle närvi funktsiooni säilitamiseks on sekkumine vältimatu,“ rõhutas vanemarst-õppejõud.

Igasuguse ägeda valu korral tuleks vältida liigset koormust, kasutada vajadusel valuvaigisteid ja anda lihastele taastumiseks aega. Kui valu kestab või kordub, on võtmeroll taastusarstil ja füsioterapeudil. „Selg on väga tugev ja taastumisvõimeline ning vajab liikumist. Näiteks jõutõstja tõstab pool tonni maast üles. On ebaloogiline eeldada, et üks inimene suudab 500 kilogrammi tõsta, aga teine tõmbab selja ära lihtsalt 5-kilost poekotti tõstes. See ilmestab seda, kui tugev on tegelikult lülisammas ja seda ümbritsev struktuur ning kuidas psühholoogilised tegurid valu võimestavad,“ selgitas dr Vaher. „Ka kognitiiv-käitumuslik teraapia on kroonilise seljavalu ravis oluline, aidates vähendada hirmu ja katkestada kroonilise valu nõiaringi,“ lisas osakonnajuht.

Üle kogu Eesti pöördub erakorralise meditsiini osakonda (EMO) ligikaudu 20 seljavaluga patsienti päevas, millest suurem osa pöördumistest on tarbetud. „Erakorralise meditsiini osakonda tuleks tulla siis, kui esinevad tõsised sümptomid, nagu jalgade nõrkus, uriini või rooja kinnihoidmise raskused, ulatuslik tundehäire jalgades või tugev valu, mis ei lase liikuda. Need võivad viidata haruldasele cauda equina sündroomile, mis vajab kiiret kirurgilist sekkumist. Samuti tuleks erakorralise meditsiini osakonda pöörduda trauma puhul, näiteks olles end tugevalt vigastanud,“ selgitas dr Vaher.

Tartu Ülikooli Kliinikumi neurokirurgia osakonnas tehti 2025. aastal kokku 1036 operatsiooni. Nendest ligikaudu 700 olid lülisamba operatsioonid, mis olid seotud väga erinevate põhjustega, sh kasvajate, põletike, diskide väljasopistuste, lülinihkumiste ja spinaalkanali ahenemistega. Erakorralisi lülisambaoperatsioone tehakse aastas mõni üksik. „Mittespetsiifilise seljavaluga patsient ei vaja kõiki uuringuid ega kiiret operatsiooni. Ta vajab selgitust, nõustamist, adekvaatset valuravi ja järjepidevat tuge, mis aitab vältida kroonilise valu väljakujunemist,“ lisas dr Vaher lõpetuseks.

Kliinikumi Leht