Vaagnapõhjahäired esinevad nii naistel, meestel kui ka lastel (15.08.2025)

Vaagnapõhjaelundite häired mõjutavad miljonite inimeste igapäevaelu, kuid sageli jäävad need probleemid varju, kuna neid ei märgata õigel ajal või neile ei pöörata piisavalt tähelepanu. August on rahvusvaheline vaagnapõhjahäirete teadlikkuse kuu, mille eesmärk on suurendada nii patsientide kui ka tervishoiutöötajate teadmisi vaagnapõhja tervise olulisusest.

Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliiniku sünnitusabi ja günekoloogia eriala vanemarst-õppejõu dr Tiiu Hermlini sõnul toetavad vaagnapõhja tugistruktuurid – nagu lihased ja sidekoed – põit, pärasoolt ja suguelundeid, tagades nende elundite normaalse talitluse. Vaagnapõhjahäirete sümptomiteks on  urineerimis- ja roojamishäired, düspareuunia, vaagnavalu või organite allavaje. „Häirete varajane märkamine ja mõistmine aitavad kaasa täpsema diagnoosi püstitamisele ning sobiva ravimeetodi valikule,“ selgitas dr Hermlin.

Kuigi vaagnapõhjahäired on sageli varju jääv tervisemure, võivad need mõjutada igas vanuses inimesi. Kõige sagedamini esinevad need siiski naistel. „Sünnitamine, hormonaalsed muutused ja vananemine suurendavad naistel vaagnapõhjahäirete riski. Levinumad probleemid on uriinipidamatus, emaka või tupe allavaje, fekaalinkontinents ja roojamishäired, valulik vahekord, vaagnavalu ja lihaste düsfunktsioon ehk nõrgad või liigselt pinges vaagnapõhjalihased,“ selgitas dr Hermlin.

Kliinikumi kirurgiakliiniku abdominaalkirurgia osakonna üldkirurgia eriala vanemarst-õppejõu dr Margot Peetsalu sõnulon meestel vaagnapõhja häireid küll harvem, kuid nende puhul võib tõhusa ravimeetodi leidmine olla keerukam. „Meestel on esiplaanil urineerimishäired, nagu sage urineerimistung, raskus põit lõpuni tühjendada ja uriinipidamatus. Soolehäiretest esineb sageli takistatud defekatsioon ehk raskus soolt täielikult tühjendada või väljaheite pidamatus,“ selgitas dr Peetsalu. Lastel on vaagnapõhjahäired enamasti seotud närvisüsteemi arenguga ning funktsionaalse küpsemisega.

Patsiendi vaagnapõhja funktsionaalsete häirete diagnoosimine algab põhjaliku vestluse ja läbivaatusega, mis võib toimuda pärasoole ja/või tupe kaudu. Eesmärk on esmalt välistada kasvajad ja põletikulised haigused, mis võivad anda vaagnapõhjahäiretele sarnaseid kaebusi. „Kui need haigused on välistatud ja peamised kaebused on seotud põie või urineerimisega, tehakse uriinianalüüs, põie vaatlus spetsiaalse kaameraga (tsüstoskoopia) ja uuringud, mis mõõdavad põie tööd (urodünaamika). Vajadusel viivad radioloogid läbi ka ultraheliuuringu. Jämesoolega soetud kaebuste korral viiakse läbi koloskoopia või sigmoidskoopia,“ lisas dr Peetsalu.

Viimaste aastate arengud on toonud ka vaagnapõhjahäirete ravisse olulisel määral juurde taastusravi ja füsioteraapiat. Samuti on oluline roll ennetusel: sünnitusjärgsel perioodil vaagnapõhjalihaste taastamine ning teadlikkuse suurendamine juba noores eas aitavad vähendada tulevikus tekkivate probleemide riski. Lisaks on tähtis esmatasandi spetsialistide koolitamine, et patsiendid jõuaksid õigeaegselt sobiva abini.

Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliiniku neuroloogia osakonna vanemarst-õppejõu dr Ülle Krikmanni sõnul tugines varasem ravi peamiselt ravimitele, kuid nüüd võimaldab mitmest meetodist koosnev terviklik lähenemine saavutada paremaid ravitulemusi. „Neuroloogilised haigused põhjustavad enamasti funktsionaalseid häireid põies, pärasooles ja suguelundites, mistõttu kirurgilised või mehaanilised sekkumised ei lahenda alati probleemi. Näiteks põiekontrollihäirete korral võib inimene kas mitte tunnetada piisavalt põie täitumist või ei suuda põit üldse tühjendada. Kui sellised sümptomid ilmnevad, tuleb neuroloogil välja selgitada, millisel tasandil närvisüsteemis häire paikneb ning selle alusel määrata sobiv ravi,“ selgitas dr Krikmann. 

Põie- ja sooletegevuse häirete käsitluses on oluline koht ka õendustööl. „Tartu Ülikooli Kliinikumi närvikliinikus töötavad spetsiaalselt välja koolitatud õed, kes nõustavad ambulatoorselt patsiente, andes soovitusi toitumise, elustiili ja muude igapäevaste harjumuste osas. See on osa nii diagnostikast kui ravist,“ märkis dr Krikmann.

Vaagnapõhjahäirete terviklik käsitlus ülikoolihaiglas võimaldab saavutada paremaid ravitulemusi ning see tugineb eri valdkondade spetsialistide tihedale koostööle. „Eduka ravi taga on meeskond, mis ühendab günekoloogia, uroloogia, proktoloogia, neuroloogia, taastusravi, füsioteraapia, radioloogia ja teiste erialade spetsialistid. Selline koostöö teaduslikul, hariduslikul ja kliinilisel tasandil tõstab ravikvaliteeti,“ rõhutas dr Hermlin.

Kliinikumi Leht