P3010199.jpg

Vereloovutusest

Kas Sina oled juba doonor?

Kui Sind on õnnistatud hea tervisega, siis tee kingitus neile, kel seda pole - loovuta verd. Veri on eluskude, mida veel tänapäevalgi ei osata asendada tööstuslikult valmistatud preparaatidega. Iga päev vajavad Eestis vereülekannet sajad patsiendid. Andes verd, kindlustad vajadusel küllaldase verevaru endale, oma lähedastele, sõpradele ja tuttavatele.

Kes võib olla doonor?

Terve, vähemalt 50 kg kaaluv 18-65 aastane inimene, kes on Eestis elanud 1 aasta.

Mida peaks jälgima enne vereandmist?

Doonor peaks järgima tervislikku elustiili
• Enne vereandmist peab doonor olema piisavalt puhanud
• Mõned päevad enne doonorina vereandmist oleks soovitav hoiduda alkoholi tarbimisest
• Vahetult enne vereandmist ei tohi suitsetada, sest nii satub verre nikotiin
Kindlasti tuleb kolme tunni jooksul enne vereandmist süüa
Toit, mida doonor tarbib vereandmisele eelneval ja vereandmise päeval ei tohi olla liiga rasvane ning peab sisaldama piisaval hulgal vedelikku
Esmakordselt elus doonorina verd andma tulles soovitame seda teha hommikupoolsel ajal, sest puhanult on enesetunne peale vereloovutust parem. Samuti kulub esmasel doonoril vereandmise eelselt ja protseduurijärgseks taastumiseks rohkem aega kui korduval doonoril.

Kas vereandmine on ohutu?

Võetav verekogus ei kahjusta doonori tervist.
Plasma kogus taastub 24 tunni ja vere rakulised osad kolme nädala jooksul.
• Kogu vereandmisel kasutatav materjal on ühekordseks kasutamiseks, seega on välistatud doonori nakatamine verega levivatesse haigustesse.
• Vahel harva võib vereandmise ajal või peale seda esineda nõrkust, peapööritust, iiveldust, oksendamist, külma higi, teadvusekaotust, mis on lühiaegne ega kahjusta doonori tervist.
• Harva võib tekkida verevalum veenipunktsiooni kohale.

Kui tihti võib verd anda?

Vahe kahe vereandmise vahel peaks olema
• meestel vähemalt 60 päeva ja
• naistel 90 päeva
Soovitavalt võivad naised verd loovutada 3 ja mehed 4 korda aastas.

Miks peab enne vereandmist vastama küsitluslehel olevatele küsimustele?

Vereandmine peab olema ohutu nii vereandjale kui ka veresaajale.
Kuna vereanalüüsi põhjal pole võimalik kõiki haigusi kindlaks teha, täidab iga doonor lihtsa küsimustiku oma tervisliku seisundi ja eluviiside kohta.
Oluline on vastata ausalt kõigile küsimustele, et mitte panna ohtu enda ja patsiendi tervist!
Doonor kinnitab esitatud andmete õigsust allkirjaga. Andmed on konfidentsiaalsed ja ei kuulu avalikustamisele.

Kuidas võetakse verd?

Enne vereandmist määratakse igal doonoril näpuotsast võetavast veretilgast hemoglobiinisisaldus.
• Naistel peab see olema vähemalt 125g/l
• Meestel vähemalt 135 g/l
Esmakordsel doonoril määratakse samas ka veregrupp.
Arst kontrollib küsitluslehe alusel doonori tervist, et selgitada välja vastunäidustused vereandmiseks. Kui kõik on korras, võib doonor minna verd andma.

Verd võetakse poollamavas asendis küünarlohu piirkonna veenist ja selleks kasutatakse spetsiaalseid ühekordseid plastikkottide süsteeme.
Üks veredoos on 450 ml ja protseduuriks kulub 5-10 minutit.
Lisaks võetakse umbes 20 ml verd laboratoorseteks analüüsideks.

Pärast vereandmist seotakse punktsioonikoht elastiksidemega kinni, side tuleb peale jätta vähemalt 3 tunniks.
Vereandmise kohas võiks puhata 10-15 minutit.
Sel päeval tuleb tarbida tavalisest rohkem vedelikku ja vältida füüsilist koormust (ka sauna).

Missuguseid analüüse doonoriverele tehakse?

Igal doonoril määratakse:
• veregrupp AB0-, Rh (reesus) -, ja Kell-süsteemis
• erütrotsütaarsed antikehad,
• HI-viiruse RNA ja antikehad,
• C-hepatiidi viiruse RNA ja antikehad
• B-hepatiidi viiruse pinnaantigeen ja DNA
• süüfilise tekitaja antikehad.
Kas kõik võivad olla doonoriks?

Doonorite valikul lähtutakse kahest eesmärgist:

Mitte kahjustada verd loovutava doonori tervist!

Vere loovutamist välistavad kroonilised haigused. Näiteks:
• astma
• psoriaas
• südame- ja veresoonkonnahaigused (näiteks kõrgvererõhutõbi, rütmihäired)
• verehaigused, hüübimishäired
• autoimmuunhaigused (näiteks reumatoidartriit, luupus)
• närvisüsteemihaigused (näiteks epilepsia, Parkinsoni tõbi, Sclerosis multiplex)
• diabeet
• pahaloomulised kasvajad

Teatud juhtudel tuleb doonorlusest teatud ajaks ajutiselt loobuda.
Näiteks on ajutine piirang järgmistel juhtudel:
• Põletikuline haigus ja antibiootikum-ravi (bronhiit, tonsilliit, keskkõrvapõletik ) - 1 kuu
• Külmetushaigus (palavik) - 2 nädalat
• Kopsupõletik - vähemalt 3 kuud
• Neeruvaagnapõletik - vähemalt 6 kuud
• Herpes-viiruse (huuleohatise e. „külmavilli“) ägenemine - 2 nädalat
• Operatsioon (näiteks pimesoole-, mandli-, ninaop.) - 4 kuud
• Endoskoopiline uuring või operatsioon - 4 kuud
• Silma laseroperatsioon - vähemalt 1 kuu
Hambaravi (augu parandamine, hambakivi eemaldamine) – 24 tundi, juurekanali ravi - 1 nädal, implantaadi panek - 4 kuud
Hamba väljatõmbamisejärgselt peab olema möödas vähemalt 1 nädal ja ei tohi olla tüsistusi.
• Ravimite tarvitamise ajal ei saa verd anda (välja arvatud rasestumisvastaste pillide, vitamiinide kasutamisel).
Piirang peale suukaudset akne ravi ja seenevastast ravi on 1 kuu,
peale antidepressantide kasutamist 2 nädalat.
• Piirang peale rasedust / sünnitust on 6 kuud.
Verd ei saa anda raseduse ja rinnaga toitmise ajal.
• Naised ei saa verd anda menstruatsiooni ajal.

Teiseks eesmärgiks doonorite valikul on kaitsta patsienti verega ülekantavate haiguste eest.

Kõikide nakkushaiguste puhul esineb nn "aknaperiood", millega tähistatakse ajavahemikku, mil inimene on juba nakatunud, kuid haigustekitaja ei ole veel ühegi laborianalüüsiga määratav.
Seega inimene juba kannab haigust, kuid ta ise ei pruugi seda teadagi.
Samal ajal on inimese veri aga juba nakkusohtlik.

Aknaperiood sõltub laboris kasutatavast testsüsteemist.
Vaatamata järjest tundlikumate testide kasutusele võtmisele, on näiteks
hepatiit C viiruse vastaseid antikehasid veres võimalik kindlaks teha alles 2 - 3 kuud pärast nakatumist,
HIV-vastased antikehasid aga umbes 21 päeva pärast nakatumist.
Viiruste RNA-d ja DNA-d ehk pärilikkuseainet määrates on aknaperioodi pikkuseks 8 - 12 päeva.

Seega ka kõige paremate ja moodsamate testide korral ei ole koheselt peale nakatumist võimalik viiruse olemasolu määrata ja see seab piiranguid ka vereloovutamises.

Vereloovutamine on keelatud B ja C hepatiidi ning HI viiruse kandluse korral ja selliste isikute seksuaalpartneritel.
• Vere loovutamist välistab seksuaalkäitumine, mis võib verd loovutada sooviva isiku seada kõrgendatud ohtu nakatuda verega edasi kanduvatesse nakkushaigustesse (rohkearvuliselt seksuaalpartnereid, seksuaalkontaktid raha eest, homoseksuaalsed mehed).
• Verd ei või loovutada isikud, kes on tarvitanud süstitavaid narkootikume.

Ajutine piirang vereloovutamises:
• Seksuaalkontaktist uue partneriga peaks olema möödas 4 kuud.
• Tätoveerimisest, augustamisest, nõelravist peaks olema möödas 4 kuud

Kõikide verega levivate haiguste suhtes me doonoriverd uurida ei saa ja tuleb rakendada ajutist piirangut vastavalt haiguse peiteperioodile.
Näiteks:
• Puugihammustusest peab olema möödas 2 kuud.
• Nakkusohu tõttu seab piiranguid ka reisimine.
Malaariaohtlike piirkondade külastamise järgselt on piirang 1 aasta.
Lääne-Niiluse viiruse või Zika viiruse levikupiirkondade külastamisest peaks olema möödas vähemalt 28 päeva.

Kuidas doonoriverd kasutatakse?

Tänapäeval on vereülekande põhimõtteks, et haigele kantakse üle vaid seda verekomponenti, mis tal puudu on.
Vere lahutamine komponentideks võimaldab kasutada verd otstarbekamalt.

Täisverest moodustavad umbes 45% vererakud, ülejäänud 55% vereplasma. Vererakud on punalibled ehk erütrotsüüdid, vereliistakud ehk trombotsüüdid ja valgelibled ehk leukotsüüdid.

• Erütrotsüüdid on organismi hapnikukandjad.
Erütrotsüütide suspensiooni kasutatakse operatsioonide juures, aneemiate ja verejooksude puhul.
Selle säilivusaeg on 35 ööpäeva.

• Trombotsüüdid on olulised vere hüübimisel.
Trombotsüütide kontsentraati kasutatakse kõige rohkem verehaiguste ravis.
Selle säilivusaeg on 5-7 ööpäeva.

• Plasma koosneb veest, soolast ja valkudest. Plasma sisaldab vere hüübimiseks vajalikke hüübimisfaktoreid.
Värskelt külmutatud plasmat kasutatakse eelkõige hüübimishäirete raviks. Lisaks saab plasmast valmistada spetsiifilisi valgupreparaate (albumiini, immuunoglobuliini).
Värskelt külmutatud plasma säilib alla -25°C temperatuuril 3 aastat.

EDUKAT DOONORLUST!