Seksuaalvägivald

Ära jäta seksuaalvägivalla üle elanud lähedast üksi. Ole ise toeks või kutsu keegi lähedane inimene, keda ohver usaldab. Kogetud vägivald võib oluliselt mõjutada eluga toimetulekut ja töövõimet. Inimene võib vajada abi igapäevastes asjades. Igapäevarütmi alalhoidmine on oluline – see taastab turvatunde. Aita hoolitseda põhivajaduste eest – piisav toit ja magamine. Selgita välja, kas on vajalik abi lapsehoidmisel või muudes igapäevastes toimingutes. Vestlus ei tarvitse keskenduda ainuüksi juhtunule, kuigi sellest rääkimine turvalise inimesega on paranemise seisukohast vajalik.
Inimese jaoks on tähtis, et temasse suhtutaks kui samasse inimesse, kes ta oli enne vägivalla kogemist. Ole avatud ja lähedal. Ohvril on hea teada, et oled vajadusel tema jaoks olemas.
Traumakogemus võib põhjustada unehäireid, hirmuseisundeid ja keskendumishäireid. Inimese baasturvalisuse tunne on häiritud. Võib olla hirm üksinda kuskil käia. Paku sel puhul ennast kaasa – näiteks arsti juurde või politseisse minnes. Julgusta ohvrit, et ta pöörduks ka professionaalse abi poole.

Seksuaalvägivalla üle elanud inimene võib tunda häbi, ebaturvalisuse, lootusetuse, abituse, hirmu, süü ja viha tundeid. Kinnita, et oled toeks ja usud teda. Ütle, et juhtunu ei ole tema süü – ohver ei oleks saanud kuidagi juhtunut ära hoida. Mõistmine ja empaatia on aitaja tähtsaimad omadused. Toimunut ei saa olematuks teha, kuid saab aidata lähedasel inimesel sellest toibuda ja terveneda.
Kuula. Ohvrile on tervendav, kui ta saab aja jooksul kogetust rääkida. Ära pisenda tema kogetut ega pane seda kahtluse alla. Luba ohvril rääkida nii sageli kui ta soovib. Kellegagi rääkides saab luua toimunust korrastatuma pildi ning muuta sellega seonduvad mõtted ja tunded kontrollitavaks.

Ohver töötab läbi tugevaid ja vahelduvaid tundeid – see on loomulik osa paranemisest. Anna mõista, et mõistad ja tunnustad inimese tundeid. Nutt, lein, viha ja hirm – nendest rääkimine aitab.
On võimalik, et lähedane ei taha juhtunust rääkida. Mõnikord võib tunduda, et seksuaalvägivalla üleelanu ei tunne midagi – seegi on loomulik. Vältides juhtunuga seotud mõtteid ja tundeid, inimene puhkab ja kogub jõudu toibumiseks. Kui vältiv käitumine jätkub ja oma tundeid ja mõtteid ei töötata läbi, siis võib omalt poolt julgustada juhtunust rääkima – ütle, et oled olemas, kui lähedane on valmis rääkima. Vajadusel otsige koos professionaalset abi.

Mõnikord võib olla raske leida õigeid sõnu. Sõnade asemel on lähedalolek ja hoolimine rohkem lohutust ja turvalisust pakkuv. Mõnikord on kallistus või käest kinni hoidmine tähtsam kui sõnad. Mõnikord ohver ei soovi puudutamist. Kuula ja küsi otse, millist abi lähedane ise soovib. Ole lugupidav ja peenetundeline, luba ohvril edeneda oma rütmis. Ole kannatlik. Ära oota, et su lähedane toibub kiiremini, kui ta selleks tegelikult on võimeline.

Sinu lähedasega juhtunu puudutab ka sind. Võid tunda süüd, et ei suutnud juhtunut ära hoida. Või abitust – et ei oska piisavalt aidata ja lohutada. Ja viha – miks nii pidi minema. Hirmuunenäod, keskendumisraskused ja jõuetustunne on tavapärased ka ohvri lähedastel.
Enda jõuvarude eest tuleb hoolitseda. Vajalik on aeg ka iseendaga, oma tunnete ja mõtetega olemiseks. Rääkimine, kirjutamine ja kehaline aktiivsus on abiks. Püüa tasakaalustuseks teadlikult lõõgastuda ja puhata. Ole enda vastu hea. See annab jõudu, et aidata. Tee endale selgeks piirid, kuhumaani saad aidata. Kaalu, kas vajad vestlust mõne usaldusväärse inimese või professionaaliga.

Vägistamise või selle katse tagajärjel võid kogeda erinevaid traumajärgseid reaktsioone. Sageli esineb hirmu, süütunnet, häbi, abitust. Tavapärased on unehäired ja iiveldus. Kogetud vägivald ja selle üksikasjad võivad taas häirivalt silme ette kerkida. Võib esineda mäluhäireid ja hajameelsust, igapäevaste kohustustega toimetulek võib olla raske. Traumaatilisele sündmusele selliselt reageerida on normaalne ja loomulik.

Ära ole üksi, otsi abi – kutsu endale toeks keegi lähedane inimene, keda usaldad. Pere või sõprade lähedalolek on oluline. Lähedased alati ei tea, millist abi ja tuge trauma läbi teinud inimene vajab, juhtunu võib ka neid heidutada. Seetõttu otsi abi ka asjatundjatelt.

Võid tunda, et soovid juhtunut unustada – see võib ajutiselt olemist kergendada. Paranemiseks on sellest hoolimata vajalik läbi töötada juhtunuga seotud tunded, mälupildid ja mõtted. Rääkimine, kirjutamine või joonistamine on abiks. Räägi kellegagi taas ja taas, mis juhtus – ka siis, kui tunned oma tunnete pärast häbi. Seksuaalvägivallast enda jaoks korrastatuma pildi loomine aitab sul muuta sellega seonduvad mõtted ja tunded kontrollitavaks. Oma tunnetest aru saamine ja nendest rääkimine on kergenduseks. Anna oma tunnetele ruumi ja aega. Kurbus, ärrituvus, pettumus ja viha on tavalised. Ka kõige tugevamad tunded on normaalsed ja lähevad lõpuks mööda.

Ürita alal hoida oma igapäevane rütm – see taastab turvatunde. Püüa piisavalt toituda ja magada. Tööga toimetulek võib olla raske. Vajadusel palu arstilt töövõimetuslehte. Luba enesele midagi head. Tee asju, mis on sind varem aidanud raskes olukorras toime tulla. Lõõgastu ja puhka niipalju kui võimalik. Kehaline liikumine on tähtis, sest see aitab kehal stressiolukorrast välja tulla. Aeg-ajalt võib tajuda juhtunut kauge ja ebareaalsena – see võimaldab ajul puhata ja jõudu koguda.