Uudised

Raske haiguse korral võib inimese elu muutuda väga kiiresti. Päevadesse tulevad uuringud, protseduurid, ravimid, kõrvalabi ja küsimused, millele varem ei olnud vaja mõelda. Mida rohkem võtab haigus enda alla, seda lihtsam on ka ümbritsevatel hakata nägema eeskätt patsienti – diagnoosi, sümptomeid ja hooldusvajadust. Aga haiguse taga ei kao inimene kuhugi.

Töötan igapäevaselt Tartu Ülikooli Kliinikumi palliatiivravi osakonnas õendusjuhina. Tartu Ülikooli õendusteaduse magistriõppes uurisin teemat, millega puutun kokku ka oma igapäevatöös: Eesti õdede kogemused hospiitsravi patsientide isikuautonoomia järgimisel. Isikuautonoomia võib kõlada keerulise mõistena, kuid õdede kirjeldatud olukordades oli selle tähendus väga eluline. See on võimalus jääda iseendaks oma harjumuste, väärtuste ja eluviisidega ning kogeda, et mind kuulatakse, minust hoolitakse ja ma olen väärtuslik ka siis, kui ma enam ise kõike ei suuda.