Kliinikumis sündis ööpäevaga rekordarv lapsi

8. juunil sündis Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinikus 18 uut ilmakodanikku, mis on läbi aega suurim sündinud laste arv ühe ööpäeva jooksul.

Sünnitusosakonna juhi dr Fred Kirsi sõnul said naistekliiniku töötajad öelda tere tulemast 7 tüdrukule ja 11 poisile. „Kõige enam sündis lapsi ajavahemikus 7:00–21:00. Seni on naistekliinikus sündinud ühe ööpäevaga 16 last. Nii emad kui beebid on kõik kosumas ning erakordne valve jääb kindlasti meelde ka meie töötajatele. Soovime õnne ja ilusat kooskasvamist kõikidele värsketele vanematele!“ lausus dr Kirss.

Lisainfo
Dr Fred Kirss, Kliinikumi sünnitusosakonna juht
Fred.Kirss@kliinikum.ee

8. juunil 2023 tähistab Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliinik oma 100. sünnipäeva. Sajandi jooksul ravitud kopsuhaigused on küll ajas muutunud, ent nende haiguste ravimise kompetents on kujundanud kopsukliinikust Eesti ainsa pulmonoloogia eriala organkliiniku. 

Kopsukliinikus diagnoositakse ja ravitakse nii ambulatoorselt kui ka haiglaravil kõiki hingamisteede haigusi ja kopsuhaigusi, mida täiendab ka rindkerepiirkonna kirurgiline ravi, samuti funktsionaalne diagnostika, erinevad bronhoskoopilised protseduurid ja invasiivne kirurgiline diagnostika. Tihe koostöö kirurgide ja kopsuarstide vahel on aidanud luua kvalitatiivset erinevust. Selle tulemusel on saanud võimalikuks ka kopsutransplantatsiooni arendamine, mis eeldab tervishoiutöötajatelt nii kõrget kirurgilist taset kui ka oskusi raviks enne ja pärast siirdamist,“ tutvustas kopsukliiniku juht dr Rain Jõgi.

Kui sünnipäeva eel töötab Kliinikumi kopsukliinikus 135 töötajat, siis 1923. aastal, mida loetakse kopsukliiniku tegevuse alguseks, oli patsientide päralt vaid üks arst. „Tartu Tiisikuse Nõuandla juhataja oli sisehaiguste eriala õppinud dr Klavdia Bežanitskaja, kelle üheks ülesandeks olid patsientide koduvisiidid. Nõuandlas olid võimalikud küll röntgenläbivalgustused, ent mitte haiglaravi. Selle ajastu kopsuhaiguste märksõna ja väljakutse oli tuberkuloos, mida põdes iga 111 inimene rahvastikust. Kolmandik haigestunutest suri, kolmandik invaliidistus ning kolmandik paranes. Sealjuures haigestusid ka kopsukliiniku töötajad, ravides patsiente oma tervist ohtu pannes. Peamiseks raviprotseduuriks oli kollapsteraapia ehk kunsttehislik õhkrind. Et tuberkuloosiga toimetulek oli riiklik prioriteet, siis rajati järgmistel aastakümnetel juurde nii haiglaravikohti kui värvati personali. Esimene antibiootikum, mis toimis tuberkuloosikepikesele, oli 1943. aastal isoleeritud streptomütsiin. 1950. aastatel tuberkuloosiravis laialt kasutusele võetud antibakteriaalne ravi langetas tuberkuloosi haigestumist 1950–1980 aastatel kümme korda võrreldes varasemaga. Bakterite levitamine oli saadud kontrolli alla tulemusliku raviga,“ rääkis dr Jõgi. Ta lisas, et täna on üle Eesti aastas kokku umbes 100 tuberkuloosi haigusjuhtu, mis näitab, et haigus on muutunud harvaesinevaks.

Tuberkuloosi kontrolli alla saamine tõstis fookusesse teised hingamisteede ja kopsuhaigused. Üheks selliseks haiguseks oli astma „Seda, mida toona nimetati astmaks, tunneme täna n-ö raske astmana. Ka siin on olnud käsitlust muutvaks väga head ravimid. Kui alguses vajasid astmahaiged ka haiglaravi, siis täna enam astmahaigeid ei hospitaliseerita, kuna haigus on ravimitega enamikel juhtudest suurepäraselt kontrollitav,“ lausus kopsukliiniku juht. „Leiutati“ ka päris uusi haigusi: „Üheks selliseks haiguseks on krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK), mida diagnoosime 1990. aastate algusest. Tegemist on vananevale ühiskonnale omase haigusega, enamasti ilmnevad haigusnähud inimestel, kes vanust 70 ja enam. Peamiseks KOK riskiteguriks on suitsetamine. Vanemaealiste hulgas on KOK levimus kõrgem kui astma levimus ning see on ka suurema koormusega ühiskonnale, kuna KOK ägenemiste korral vajavad patsiendid haiglaravi ning haigus vähendab olulisel patsientide töövõimet,“ selgitas kopsukliiniku juht. Ta lisas, et haigusi, mida kopsukliinikus veel ravitakse, on mitmeid. Lisaks tuberkuloosile võivad kopse tabada erinevad bakteriaalsed haigused, viirushaigused ning seeneinfektsioonidest põhjustatud haigused, samuti interstitsiaalsed kopsuhaigused, granulomatoossed protsessid, süsteemsete sidekoehaiguste kopsumanifestatsioonid ja palju muud. Täpsem diagnostika ja paremad ravivõimalused ei vähenda haiguste hulka, nosoloogilisi ühikuid aastatega pigem lisandub. „Meil on kõigil veel ka värskelt meeles COVID-19 pandeemia, mis mõjutas samuti kopsude tervist. Infektsioonid tulevad ja lähevad, ent kui tegemist on õhu teel levivate infektsioonidega, saavad sageli mõjutatud ka kopsud. Peame olema valmis selleks, et sarnane olukord võib korduda. On väga oluline valmistuda selleks juba täna ning et meil oleks olemas nõuetekohane respiratoorsete infektsioonide osakond patsientide vastuvõtmiseks,“ rõhutas dr Jõgi.

Praeguse ajahetke üheks märksõnaks on kopsuvähi varane avastamine. „Töötame selle nimel, et kasvajaid saaks võimalikult vara ja võimalikult täpselt diagnoosida. Kopsuvähi skriiningu projekt koostöös Tervisekassaga on näidanud põhjendatust ning on üldteada, et mida varajasemas staadiumis õnnestub vähk diagnoosida, seda tulemuslikum on ka selle ravi, võimaldades kaaluda erinevaid ravitehnikaid. Radikaalselt on kopsuvähki võimalik eemaldada ainult väga varases staadiumis,“ rääkis dr Jõgi.

Nii nagu sajandi vältel on arenenud kopsuhaigused, on arenenud ka nende diagnostika ja ravi. See on andnud ka tõuke pulmonoloogia eriala väljakasvamiseks sisehaiguste erialast. Torakaalkirurgia omakorda on olnud loogiline jätk tuberkuloosi kirurgilisele ravile, mis omakorda on arenenud tänaseks vähikirurgiaks kuni siirdamiseni välja. „Haigused muutuvad, ent 100 aastat tööd on aidanud meil jõuda tänase kvaliteedi ja kvantiteedini. Tänan kõiki kliiniku töötajaid, kelle iga generatsioon on taganud järjepidevust oma eelkäijate kogemust arvesse võttes ja seda edasi arendades. Vaadates tulevikku, siis lisaks ravi- ja teadustöö edasiarendamisele on eesmärgiks ka meie mitmes erinevas majas töötav kliinik viia üle täielikult aktiivravikompleksi,“ lausus dr Jõgi kopsukliiniku sünnipäeva puhul.

8. juunil kell 15:00–18:00 toimub Tartu Ülikooli aulas kopsukliiniku 100. sünnipäevale pühendatud lühikonverents.

Lisainfo
Dr Rain Jõgi, kopsukliiniku juht
Rain.Jogi@kliinikum.ee

6. juunil tähistatakse rahvusvahelist patsiendipäeva, mille eesmärk on rõhutada tervishoius inimesekesksust. Selle aasta moto on „Märgates inimest“, mille käigus peetakse tähendusrikkaid vestlusi nii patsientide kui ka kolleegidega, et mõista, mis on just nende jaoks oluline.

Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liikme, Ilona Pastaruse sõnul on erinevatest küsitlustest selgunud, et patsiendid on väga rahul Kliinikumis pakutava tervishoiuteenuse kvaliteediga. „Lisaks heale ravile on patsientidel ka ootused inimsõbralikkusele – näiteks, milline on suhtlemine tervishoiutöötajatega või kui toetav on haigla füüsiline keskkond. Igal patsiendil võib temale kõige olulisem nüanss peituda pisiasjades, mistõttu on patsiendipäeval suurepärane võimalus sellest meile teada anda,“ lausus Ilona Pastarus.

Patsiendipäevale pühendatud vestlused toimuvad Kliinikumis ajavahemikus 5.–11. juuni ning vastama oodatakse nii patsiente kui ka töötajaid. „Selleks, et patsiendid tunneksid end hästi, peame tagama ka meie töötajate heaolu. Seepärast ootame tagasisidet ka töötajatelt, sest iga tervishoiutöötaja, patsiendi või kolleegi sildi taga on inimene,“ selgitas Pastarus.

Vestlused viiakse läbi kasutades kas trükitud küsimustega postkaarte või veebimärkmikku, mida saab täita nii eesti kui vene keeles. Postkaartidel ja veebimärkmikus on järgmised küsimused: „Millised märksõnad iseloomustavad patsiendisõbralikku haiglat Sinu jaoks?“, „Kui oleks üks asi, mida Sa saaksid muuta, et tunneksid end haiglas hästi, siis mis see oleks?“, „Mis on Sinu jaoks oluline?“.

Kliinikum tänab kõiki patsiente ja töötajaid, kes võtavad hetke vestluseks ning annavad sellega oma panuse inimesekeskse tervishoiu edendamisesse.

Lisainfo
Ilona.Pastarus@kliinkum.ee
Tel: 5331 8411

1. juunil, mil tähistatakse lastekaitsepäeva ning avalikkuse pilgud on suunatud partide võiduvõtmisele Kadriorus, on Kliinikumis haiglaravil 10 kasvajadiagnoosiga väikest patsienti.

„Tervise Arengu Instituudi andmetel diagnoositakse Eestis keskmiselt 35 uut vähi juhtu aastas lastel vanuses 0–14 aastat ning 40 uut juhtu vanuses 15–24 aastat. Keskeltläbi 2/3 lapseea vähijuhtudest diagnoositakse Tallinna Lastehaiglas ja 1/3 Tartu Ülikooli Kliinikumis. Kliinikum on samas ainuke keskus Eestis, kus tehakse lastele vereloome tüvirakkude siirdamisi, mis on paljude haiguste puhul ainuke tervistav ravivõimalus,“ rääkis Kliinikumi laste hematoloog-onkoloog ja vähikeskuse direktor dr Lenne-Triin Kõrgvee.

Dr Lenne-Triin Kõrgvee toob välja, et parima võimaliku ravi pakkumiseks nii väikeses riigis kui Eesti, tehakse Kliinikumis väga suurel määral rahvusvahelist koostööd erinevate kompetentsikeskuste ja erialaorganisatsioonidega: „Hetkel on meie peamised koostööpartnerid Põhjamaade lastehematoloogia ja -onkoloogia ühing ehk NOPHO, üle-euroopaline lapseea kasvajaliste haiguste koostöövõrgustik ERN PedCan ja Rahvusvaheline Lasteonkoloogia Ühing ehk SIOP. Rahvusvaheline suhtlus parima võimaliku diagnoosi ja ravi otsustamiseks kuulub lasteonkoloogi igapäevase töö hulka.“

Ravitöö oluline  osa on ka emotsionaalne tugi vähihaigetele lastele ja nende peredele. „Usun, et nii lastele kui vanematele on esmaselt tähtis saada parimat võimalikku ravi ning sealjuures olla igakülgselt toetatud emotsionaalselt/psühholoogiliselt ning sotsiaalselt. Emotsionaalse toe pakkumiseks on meie osakonnas olemas lapse heaolu spetsialist, kellel on oskused ja aeg toetada last ja perekonda väga keerulisel ajal alates diagnoosimisest ja edasi kogu raviperioodi jooksul. Lisaks saame vajadusel ravimeeskonda kaasata psühholoogi ning hingehoidja,“ kirjeldas dr Kõrgvee.

Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas viibivad patsiendid erinevate hematoloogiliste pahaloomuliste kasvajate ja soliidtuumorite tõttu. Kuna onkoloogilise haiguse ravi on pikk ja kurnav füüsiliselt ja emotsionaalselt ning nõuab tihtipeale pikaajalist haiglas olemist, on oluline pakkuda emotsionaalset tuge ja toetavaid tegevusi nii lastele kui ka vanematele, et vähendada haigusega seonduvat stressi. 

Koostöös Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga töötab osakonnas lapse heaolu spetsialist Annika Jõemägi. „Lapse heaolu spetsialisti teenus jõuab kõikide Kliinikumi vähipatsientideni, beebieast kuni teismelise eani. Sealjuures ei tegevus mõeldud ainult lastele, vaid ka nende vanematele. Tihti vajavad just nemad kedagi, kellega rääkida ning kedagi, kes saab pakkuda kohaolu ja toetavat kuulamist,“ tutvustas heaolu spetsialist.

Ta tõi välja, et lapse arengu ja heaolu jaoks on oluline vähendada stressi ja ärevust. „Siinkohal on sama oluline tähelepanu pöörata last hooldava vanema stressile ja emotsionaalsele kurnatusele, sest see kandub üle lapsele ja võib mõjutada ravi. Kuna lapse arengus on tähtis roll mängul, on lapse enda juhitud ja algatatud mäng ka üheks toetamise meetmeks. Saame osakonnas koos lastega valida erinevate tegevuste vahel – viibida mängutoas, teha loovteraapilisi tegevusi nagu näiteks saviteraapia, joonistamine või muu käeline tegevus. Eesmärgiks patsiendi eneseväljendus ja tähelepanu eemale juhtimine raskelt olukorralt,“ rääkis Jõemägi.

Ta lisas, et heaolu spetsialisti tegevus on patsientide ja ka vanemate poolt hästi vastu võetud ning avatud ja usalduslik suhtlus aitab lapsi nende keerulisel raviteekonnal.

Dr Lenne-Triin Kõrgvee sõnul on kliinikul lisaks heaolu spetsialisti tegevuse tagamisele hindamatu koostöö Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liiduga ka teistes tegevustes. „Pardirallit korraldava liidu toel on võimalik rahastada ravi ka sellistel juhtudel, kui Tervisekassa seda veel ei kompenseeri. Nii suudame pakkuda Eesti vähidiagnoosiga lastele Euroopa tipptasemel vähiravi enamasti Eestis ja mõnikord kui vajalik, ka rahvusvahelise koostöö raames mõnes väliskeskuses,“ sõnas dr Kõrgvee. Lisaks eelnevale teevad laste teekonda vähiravil rõõmsamaks MTÜ Vaprusehelmeste helmed ning Kliinikumi Lastefondi ja Minu Unistuste Päeva vabatahtlikud, täites raskelt haigete laste suuri unistusi.

Lisainfo:
Dr Lenne-Triin Kõrgvee
Tartu Ülikooli Kliinikumi laste hematoloog-onkoloog ja vähikeskuse direktor
lenne-triin.korgvee@kliinikum.ee

Tartu Ülikooli Kliinikumi L. Puusepa 2 hoones toimunud ventilatsiooniseadme põleng ei too kaasa olulisi töökatkestusi. Patsientide vastuvõtmine ning geneetiliste analüüside proovide vastuvõtmine laboris jätkub tavpäraselt.

Esialgse info kohaselt süttis 30. mai varahommikul L. Puusepa 2 maja 2. korrusel ventilatsiooniseade. Põleng likvideeriti Päästeameti poolt kiirelt ning peale seadmete keegi kannatada ei saanud. Kahjustada saanud laboriseadme ja selle ruumi tõttu tuleb molekulaardiagnostika laboris ette töölõikude viibimisi, ent kliinik tegeleb töö ümberkorraldamisega.

L. Puusepa 2 hoones asuvad geneetika ja personaalmeditsiini kliinik, koolituskeskus ning Kliinikumi tugiteenistused. Olgugi, et laboratoorse geneetika osakonna töö on häiritud, siis patsientide ja geneetiliste analüüside proovide vastuvõtmine ning õppetöö jätkuvad tavapärases rütmis. Lõplik kahjude ulatus on väljaselgitamisel.

Lisainfo
Johann Sulling, äriarendus- ja haldusjuht
Johann.Sulling@kliniikum.ee
Tel: 509 4402

26. mail toimunud Tartu Ülikooli Kliinikumi arvamuslõunal arutlesid tervishoiueksperdid, kas arstiabi on Eestis kättesaadav või mitte.

Kliinikumi juhatuse liikme prof Joel Starkopfi sõnul oli üks päeva fookus suunatud tervishoiuteenuste kättesaadavuse mõistmisele. „Täna mõõdetakse arstiabi kättesaadavuse hindamiseks eriarsti ambulatoorsete vastuvõttude järjekorra pikkust. Patsiendi vastuvõtule pääsemise aeg on aga vaid üks osa süsteemist, mistõttu on järjekorra pikkuse mõõtmine liigne lihtsustamine ning tulemuseks moonutatud pilt.  Kliinikumi vaatest mängib kättesaadavuse tagamisel väga olulist rolli ka valmisolek tervishoiuteenuste osutamiseks kriitiliste seisundite korral. Siin on hindamiseks olemas selged ravikvaliteedi näitajad – näiteks, kui kiiresti jõuab kiirabi kõrgeima prioriteediga kutse puhul patsiendi juurde, kui kiiresti jõuab südamelihase infarkti või insuldiga haige kõrgema etapi raviasutusse,“ tutvustas teema tõstatamise vajalikkust prof Starkopf.

Nõudlus ambulatoorsete tervishoiuteenuste järgi on suur ja vastuvõtujärjekorrad pikad. „Kõige tähtsam on, et patsient saaks arsti juurde meditsiinilisest vajadusest vaadatuna õigeaegselt. 2021. aastal puutus Eestis inimene aastas keskmiselt 12 korral kokku ambulatoorse tervishoiusüsteemiga, sealhulgas kiirabi, peremeditsiini, eriarstiabi ja hambaraviga, mis ei ole sugugi mitte vähe. Kusjuures see arv ei ole aastate lõikes langenud, vaid pigem tõusnud, mistõttu ei saa nõustuda väitega, et arstiabi kättesaadavus on Eesti väga halb või järvest halvenev. Peame ühiskonnas mõistma, et järjekord on paratamatu osa tervishoiuteenuste osutamisest ning nende täielik likvideerimine ei ole võimalik, ei Eestis ega mujal maailmas. Järjekordade likvideerimise asemel peab olema kõige olulisemaks eesmärgiks tagada patsientidele õigeaegne ravi. Ravi õigeaegsuse otsuse konkreetse patsiendi seisundist lähtuvalt peab tegema kvalifitseeritud tervishoiutöötaja ehk nn triaaž ei peaks toimuma ainult erakorraliste patsientide puhul, vaid ka teistel tervishoiutasanditel. Sest näiteks ühe ja sama diagnoosiga patsient võib ühel korral vajada abi minutite ja tundide jooksul, teisel korral päevade ja nädalate jooksul, aga võib ka olla võimalik, et meditsiinilisest vaatest on aktsepteeritud ootamine 3–4 kuud,“ selgitas Joel Starkopf.

Kliinikumi juhatuse esimees Priit Perens ilmestas olukorda tervishoius finantsstatistikaga, millest selgus, et tervishoiusektori rahastus ei ole viimastel aastatel halvenenud, küll on aga teataval määranud langenud ravijuhtude arv. „Me ei tea, mida toob tulevik rahastuse osas, kuna see sõltub poliitilisest otsustusest. Ent võrreldes Eesti 2019. aasta ja 2023. aasta I kvartali andmeid, on inflatsioon olnud 35%. Eriarstiabi rahastus on kasvanud selle ajaga keskmiselt 32%. Kui me vaatame erinevate riikide eelarve kaudu tervishoidu suunatavat raha, siis need protsendid ei erine oluliselt. Näiteks Soomes, kellega me armastame ennast võrrelda, on see 13% ning meiega võrreldavas riigis Sloveenias samuti 13,6%. Eestis on võrreldav number kättesaadavate allikate alusel 12%,“ rääkis Perens.

Nii Perens kui Starkopf rõhutasid, et kuigi viimased aastad on toonud tervishoidu lisaraha, siis on alarahastatud tervishoiuhariduse valdkond. „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamiseks on ennekõike on vajalik investeerida haridusse ning suurendada arstide ja õdede riiklikku koolitustellimust,“ sõnas Perens.

Arvamuslõuna külalisesinejaks oli Soome Lääne-Uusimaa heaolu tervishoiupiirkonna juht Sanna Svahn, kes tegi ülevaate Soome tervishoiu juhtimisreformist. „Meditsiinireformi valmistati ette 17 aastat ning see jõustus ametlikult 2023. aasta algusest. Kui seni juhiti sotsiaalteenuste ja tervishoiuteenuste valdkondi 293 erineva omavalitsuse poolt, siis nüüd on moodustatud 21 suurt tervishoiupiirkonda üle Soome. Reformi eesmärk oli tuua teenuseid patsiendile lähemale, muutes neid samal ajal ka efektiivsemaks ning kvaliteetsemaks. Soome näitel saab öelda, et suure süsteemi muutmine võtab aega, samuti osundas dr Svahn mitmeid kordi, et ühiskonna ootused tervishoiuteenustele on muutunud, millega ka tervishoiuasutused kohenema peavad. Põhjanaabrid on oma muudatusi alustanud ning jälgime huviga nende edasisi arenguid,“ kirjeldas Perens.  

Päeva lõpetas ühine aruteluring, kus osalesid terviseminister Riina Sikkut, riigikontrolör Janar Holm, prof Ruth Kalda, Jaanus Pikani, Sanna Svahn ja prof Joel Starkopf. Ühiselt tõdeti, et tervishoiu rahastamismudel vajab muutusi, ent mitte pelgalt läbi eelarve suurendamise, vaid ka läbi tervishoiusüsteemi muutuste. Samuti nõustuti, et võtmeroll on koostööl süsteemi sees – alustades sellest, et erinevad tervishoiuteenuste osutamise kriteeriumid on kokku lepitud kuni selleni, et erinevate tervishoiutasandite ja erialaseltside arengukavad valmivad koostöös, võttes arvesse laiemat, kogu tervishoiule ja selle lõppkasutajale ehk patsiendile suunatud vaadet.

Kliinikumi arvamuslõuna toimus sel aastal teist korda. Lisaks tervishoiuekspertide mõttevahetusele anti pidulikult üle ka Kliinikumi preemia, Eesti Arsti teadusartikli preemia ning Neinar Seli stipendiumid. Arvamuslõuna fotosid saab vaadata SIIN.

Lisainfo
Helen Kaju, kommunikatsioonijuht
Helen.Kaju@kliinikum.ee

1. maist 2023 alustas Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliiniku juhina dr Piret Vilborn. Kliinikumi Leht küsis, millised on tema esimesed muljed kui ka kaugemad plaanid.

Palun tutvustage ennast lühidalt?

Lõpetasin Tartu Ülikooli hambaravi erialal 1998. aastal, pärast seda läbisin internatuuri Tallinna hambapolikliinikus. Aastatel 1999–2007 töötasin Kaarli hambapolikliinikus, kus lisaks ravitööle olin ja ravi- ja kvaliteedijuhi ametis. Ajendatult huvist protsesside parendamise vastu, läbisin 2007- 2008. aastal ka Helsingi Ülikooli tervishoiu juhtimise magistriõppe, mis täiendas minu teadmisi kvaliteedijuhtimise ja personali arendamise valdkonnas. Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus elasin viimased kolmteist aastat, omandasin lisaks teadusmagistri kraadi näo- ja lõualuude radioloogias, mis on mulle kõige südamelähedasem hambaravi valdkond ja Eestis veel välja arendamata.

Teie töökogemus on olnud seotud pigem erasektoriga, miks otsustasite Tartu Ülikooli Kliinikumi kasuks?

Töötasin õppejõuna Lõuna-Aafrika Vabariigis Sefako Makgatho nimelises tervishoiuteaduste ülikoolis (Sefako Makgatho Health Science University) ning alustasin tihedamat koostööd ka Tartu ülikooliga 2022. aastal, lugedes hübriidkursust näo- ja lõualuude radioloogiast. Samal ajal oli Kliinikumis käimas kliinikujuhi konkurss, kuhu kandideerimiseks mulle ettepanek tehti. Pärast järelemõtlemist otsustasin pere toetusel proovida.

Minu senine avaliku sektori kogemus on olnud seotud õppejõuna ülikoolis, ent hambaravi osas siiski erasektoripõhine. Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogia kliinik kõnetas mind, sest Kliinikum on Eestis ju juhtiv tervishoiuteenuste osutaja. Siinse hambaravi tugevusi on mitmeid – lisaks sellele, et esindatud on kõik hambaravi valdkonnad, oleme ümbritsetud ka teistest erialadest. See võimaldab pakkuda patsiendile kompleksset teenust. Lisaks on meie töötajatel süvitsi minevad akadeemilised teadmised, kuna enamus hambaarstidest ja hambaravi eriarstidest on ka õppejõud. Nii saame omakorda rakendada uusimat teaduslikku infot meie patsientide ravis.

Kliinikumis ei ole ma tegelikult esimest korda – arstiteaduskonna üliõpilasena töötasin abiõena lastekirurgia ning näo- ja lõualuude kirurgia osakonnas. Seega on nüüd rõõm näha ka mitmeid aastatetaguseid tuttavaid kolleege.

Millised on teie esimesed tegevused kliinikujuhina?

Töölepingule alla kirjutades teadsin, et mu elu saab olema väga kiire ja kalendripõhine võrreldes  varasema õppejõu tööga Lõuna- Aafrikas. Täpselt nii on esimesed nädalad Tartus ka läinud. Tööpõld on lai ning omandada tuleb äärmiselt palju uut infot nii kliiniku kui kogu Kliinikumi kohta. Samas on mul hea tunne – stomatoloogia kliiniku meeskond on hästi motiveeritud ja mul on rõõm siinse personaliga koos töötada. Minu jaoks on oluline lisaks finantsplaanidele ja protsessidele õppida tundma oma meeskonda. Soe tunne on kokku puutuda ka oma ülikooliaegsete õppejõudude – näiteks prof Joel Starkopfi ja dr Taavo Seedrega.

Näen, et stomatoloogia kliinikul on suurepärane võimalus teha koostööd teiste Tartu Ülikooli  Kliinikumi erialadega patsiendi raviteekonnal. Suu- ja hambahaigused on osa patsiendi üldtervisest. Näiteks, kui patsient vajab ravi või protseduure oma muu põhihaiguste tõttu, ent selle õnnestumise eelduseks on põhjalikult saneeritud suuõõs, võiks patsient saada mugava kompleksteenuse Kliinikumist. Sellest võidab patsient – kui tema suutervis saab võimalikult ruttu korda, on ta ka valmis oma muuks raviks ning kogu raviprotsess kiireneb ja tulemuslikkus paraneb.

Mida näete esimeste väljakutsetena?

Hambaravi valdkonna pikad ravijärjekorrad on üldteada. Eriti paistab ses osas silma ortodontia eriala. Siinkohal ei eristu me muust maailmast – valitseb eriarstide puudus. Pean oluliseks töötada selles suunas, et võimaldada patsientidele rohkem vastuvõtuaegasid. Kättesaadavus on osaliselt küll seotud Tervisekassa ravi rahastamise lepinguga, ent tahame kindlasti parandada hambaravi eriarstide poolt pakutavate teenuste kättesaadavust ning kiirendada seeläbi patsientide raviprotsesse.

Mis te arvate, miks patsient võiks valida hambaravi Kliinikumis?

Meil on esindatud kõik hambaravi valdkonnad – laste hambaravi, täiskasvanute suu- ja hambahaigused, parodontoloogia, endodontia, ortodontia, suukirurgia, näo- ja lõualuudekirurgia, narkoosis tehtav hambaravi, töötab hambaproteesikeskus ning esmaabi. Samuti saab Kliinikumis puhkepäevadel ja riiklikel pühadel erakorralist stomatoloogilist abi. Inglise keeles on väljend one stop shop – Maarjamõisa meditsiinilinnakus on esindatud enamik eriarstlikke erialasid, saab teha kõiki vajalikke uuringuid, samuti teevad vastuvõtte perearstid.

Stomatoloogia kliiniku tingimused on väga kaasaegsed ning kolimise järgselt on ka töötajate rahulolu töökeskkonnaga kõrge. Kui tervishoiutöötajatele meeldib oma tööd teha ja ta on rahulolev, tunneb seda ka patsient.

Kliinikumi Leht

Tartu Kultuurkapitali juurde on Neinar Seli poolt asutatud meditsiinivaldkonna alakapital, mille eesmärk on aidata kaasa Eesti meditsiini edendamisele ja Tartu Ülikooli Kliinikumi teadustöö taseme tõstmisele. Stipendiume antakse välja kahes kategoorias: viimase kalendriaasta ja viimase viie aasta jooksul enim teadusartikleid publitseerinud autorile. Komisjon tugineb otsuse langetamisel Kliinikumi meditsiiniinfo keskuse artiklite analüüsile, arvestades artikleid, kus autor on märkinud oma töökohaks Tartu Ülikooli Kliinikumi.

Stipendium viimasel viiel aastal enim teadusartikleid publitseerinud autorile antakse välja mitte sagedamini kui kord viie aasta jooksul ning selle suuruseks on 4000 eurot. Ajavahemiku 2018–2022 aastate arvestuses pälvib stipendiumi kopsukliiniku juht dr Rain Jõgi.  

Dr Rain Jõgi: Hobisid on ilmas mitu. Nii saab hobiks olla ka teaduse tegemine. Hobid pakuvad rõõmu, vaheldust ja head seltskonda, toovad välja rutiinist, hoiavad vormis ja on tervisele kasulikud. Õigupoolest saabki Kliinikumis teha ainult hobiteadust, sest Kliinikum ei ole teadusasutus, mistõttu puudub ka teaduse baasrahastus. See, mida tehakse pelgalt lustist, ongi hobi. Sellega ei taha ma tehtut kuidagi pisendada. Erinevalt harrastus- ja profispordist, kus võisteldakse erinevates kategooriates, on institutsionaalse (viljeldakse teadusinstituutides) ja hobiteaduse kaalukategooria sama: arbiitriteks on rahvusvaheliste eelretsenseeritavate ajakirjade toimetuskolleegiumid.

Tulemuslik teadustöö eeldab tugevat uuringumeeskonda, toetavat struktuuri ja teadustöö suhtes positiivset õhkkonda. Preemia on tunnustus nii meie uuringukeskusele kui kogu kopsukliinikule. Tänan kõiki õdesid, sekretäre, arste ja tudengeid, kes aastate jooksul on uuringute läbiviimisel kaasa löönud. Eriti suur tänu meie uuringuõdedele Irale ja Katile, kes aastakümnete vältel on teinud enamiku vahetust tööst patsientide ja uuritavatega. Viimased viis aastat ei ole me teinud midagi teistmoodi, protsess on olnud pidev. Esimest korda saime sama tunnustuse osaliseks 15 aastat tagasi.

Nii nagu kõikide asjadega siin elus, nii peab ka teaduse tegemiseks olema õnne ja häid inimesi ümberringi. Mind on sellega õnnistatud ja olen selle eest väga tänulik.

Teise stipendiumi, mis antakse välja viimase kalendriaasta ehk 2022. aasta teaduspublikatsioonide eest, pälvis Kliinikumi meestekliiniku ülemarst-õppejõud professor Margus Punab. Viimase kalendriaasta teaduspublikatsioonide stipendiumi suurus on 2000 eurot.

Prof Margus Punab

Kliinilisest teadusest ja kliinilisest meditsiinist

Meestekliiniku kliiniline teadus põhineb standardiseeritud patsiendikäsitlusel, hea kvaliteediga andmekogudel, töökulutuuril ja koostööl nii Eesti siseselt kui ka rahvusvahelisel teadusväljal.

Liiga sageli kipub teadus meditsiinis olema asi iseeneses, vahend järgmise noore kolleegi aitamisel PhD paabulinnusulgedeni. Meestekliiniku teadus on aga üheselt suunatud kliinilise töö kvaliteedi parandamisele. Rahvusvaheline koostöö eriala tippgruppidega üle maailma on võimaldanud meil oma kliiniliste käsitlustega käia mitmeski osas palju aastaid ees meie kolleegidest nii siin kui sealpool riigipiiri. 1997. aastal alanud Euroopa meeste vananemise uuring (tänaseni 93 Pubmedi kirjet) aitas meil juba mõne aasta pärast täiesti teisel tasemel mõista meeste hüpogonadismi olemust. Tänu sellele olime ses kontekstis kolleegidest ees enam kui 10 aastat. Meeste puhul õnnestus vähemalt Eestis ära hoida naiste hormoonasendusravi kontekstis maailmas läbi käidud „lastehaigused“.

Balti-Põhjamaade koostöögrupp (tänaseks 25 Pubmed kirjet), milles osaleme alates 1995. aastast, on õpetanud meile rahvastikupõhiste kontrollgruppide ülisuurt väärtust. Läbi selle koostöö oleme loonud aluse põhimõtetele, kuidas hinnata meeste sugutrakti haiguseid, kuidas tagada androloogilises laboris kvaliteedi kontrolli ja hoida laboris rahvusvahelises mõistes kõrgtaset.

Koostöös prof Maris Laanega (tänaseni 25 Pubmedi kirjet) tehtud uuringutes oleme leidnud ja rahvusvaheliselt tuntuks teinud seni ainukese meeste viljatuse kontekstis farmakogeneetilise potentsiaaliga geneetilise polümorfismi. Miks pole see konkreetse raviviisini jõudnud, sõltub kahjuks ärimaailma põhimõttest. Kliiniline vajadus, seni seletamata mehepoolse viljatuse põhjused, sundis meid kiiresti edasi liikuma ülegenoomsetele geneetilistele uuringutele, kus tänaseks mitmed olulised publikatsioonid ilmunud, revolutsioonilisemad loodetavasti lähema aasta jooksul järgnemas.

Koos prof Reet Mändariga (tänaseni 27 Pubmedi kirjet) oleme toonud revolutsiooni mehe sugutrakti põletiku laboratoorsesse diagnostikasse. Nii eesnäärmepõletiku, kus oleme publitseerinud maailmas esimese põletikkureaktsiooni kvantifitseeriva metoodika artikli, kui viimastel aastatel ka kusitipõletiku diagnostikas. Suure väärtusega sugutrakti põletike probleemi mõistmisel on olnud ka meie paralleeluuringutel, mis kaasasid nii haigusega mehi, kui ka nende seksuaalpartnerid.

Võin julgelt väita, et meie andmekogude alusel on sajad teadusartiklid jäänud kirjutamata, sest patsiente, keda aidata, on olnud palju, inimesi aga vähe ja väga vähe on olnud vahendeid teaduse tegemiseks. Samas, igale noorele kolleegile on kliinilise töö kõrvale anda ka intellektuaalselt teisesuunaline väljakutse, mis ideaaljuhtudel viib jälle mõne lõigu androloogias või ka siduserialade mängumaal täiesti uuele tasemele.

Tänan kõiki meestekliiniku töötajaid ja teadupartnerid nii siin kui üle ilma teie erakordse panuse eest Eesti androloogia arendamisel!

Kliinikumi õendustöötajad juhendavad igapäevaselt oma tulevasi kolleege. Selleks, et nende tööd väärtustada, viib Tartu Tervishoiu Kõrgkool igal kevadel enda õppurite seas läbi küsitluse, et selgitada välja parimad praktikajuhendajad Tartu Ülikooli Kliinikumis. Sel aastal olid kaks enim esile tõstetud praktikajuhendajat tudengite poolt Sabrina Käst ja Virve Roio.

Tartu Ülikooli Kliinikum premeerib igal aastal parimat ajakirjas Eesti Arst ilmunud artiklit, mille eesmärk on toetada emakeelse meditsiiniteadusliku ajakirja jätkusuutlikust ning arendada eestikeelset teaduskeelt. Preemia määrab Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatus ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumi ettepanekul. 2022. aasta parima artikli preemia pälvib artikkel „Implanteeritavate südameaparaatide kaug-kodujälgimine”, mille autoriks Nikita Umov ning juhendajaks Priit Kampus (Eesti Arst 2022;101:487–93). Tunnustus antakse laureaadile üle Kliinikumi arvamuslõunal.

Nikita Umov: Implanteeritavate südameaparaatide ajalugu ulatub möödunud sajandi keskpaika. Südameaparaadid on võimelised jälgima suurt hulka andmeid nii südametöö kui ka aparaadi enda seisukorra kohta. Viimaste kümnendite arengud info- ja kommunikatsioonitehnoloogias on teinud võimalikuks implanteeritavate südameaparaatidega patsientide reaalajas jälgimise (nn kaug-kodujälgimine), millest on kiiresti saanud uus ravistandard. Eestis paigaldati esimene kaug-kodujälgimise võimekusega südameaparaat 2009. aastal ning 2020. aasta lõpuks oli paigaldatud seadmeid juba 1300. Kaug-kodujälgimise võimekusega südamestimulaatorid algatavad andmete edastuse, kui esinevad kõrvalekalded südame- või seadmetöös. Peamise osa teavitustest moodustavad rütmihäired nagu kodade tahhükardia, kodade virvendus-laperdusarütmia ning ventrikulaarsed rütmihäired. Kõikide südameaparaatide peale saadetakse igapäevaselt ligi 100 teavitust, mille esmane analüüs ning patsientide nõustamine teostatakse rütmihäiretele spetsialiseerunud õdede poolt. Kaug-kodujälgimine võimaldab õigeaegsemat rütmihäirete avastamist ja ravi, seadme töös esinevate probleemide kiiret tuvastamist ning haiguse süvenemise või halva ravimsoostumuse varajast märkamist.

Autorid tänavad ajakirja Eesti Arst toimetuskolleegiumit ja Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatust antud tunnustuse eest!