Vaid 3% täiskasvanutest on otsustanud elundidoonoriks hakata

Elundidoonorluse tahteavalduse on täitnud vaid 3% Eesti täiskasvanud elanikkonnast. Eesmärk on tahteavalduste määra lähiaastatel oluliselt suurendada. Tähiseni jõudmiseks pöörab Tervisekassa tänavu kevadel erinevate tegevustega tähelepanu elundidoonorlusele – innustab juba otsust kaaluvaid inimesi astuma järgmist sammu ning täitma organidoonoriks olemise tahteavaldust.

Sotsiaalministeeriumi 2019. aastal tellitud uuringu järgi inimeste hoiakutest elundidoonorluse suhtes selgus, et pisut enam kui pooled Eesti elanikud oleksid nõus oma elundite surmajärgse loovutamisega. Ometi on tahteavalduse täitnud vaid 3,04% täiskasvanud elanikkonnast.

Tartu Ülikooli Kliinikumi transplantatsioonikeskuse direktori dr Virge Palli sõnul mõtleb suur osa Eesti täiskasvanutest elundidoonorlusest pigem positiivselt ja oleksid nõus oma organeid surma järgselt loovutama, kuid kahjuks ei jõua nende organite loovutamise soov kriiitilisel ajahetkel meedikuteni. “Seni kuni inimesed meile oma otsusest teada ei anna, ei ole meil võimalik pärast inimese surma kindel olla, kas järgime lahkunu elupuhust tahet,” lisas dr Pall.

“Elundite ja kudede loovutamisega nõustumine on hindamatu heategu, mis võib olla ainus võimalus mõne teise inimese elu päästmiseks. Tõenäosus, et inimene sureb ajusurma ja satub doonoriks, on oluliselt väiksem kui see, et ta võib ise vajada koe- või elundisiirdamist. On ülioluline, et Eestis oleks piisavalt inimesi, kes on nõustuvad pärast oma surma olema elundidoonoriks,” ütles dr Pall.

Elektroonilise tahteavalduse täitmine on lihtne – kõik täisealised inimesed saavad seda teha juba tuttavaks saanud patsiendiportaalis www.digilugu.ee. Menüüst tuleb valida tahteavaldused ning märkida oma otsus – kas nõusolek või keeldumine – ning kinnitada see digiallkirjaga. “Allkirjastatud tahteavaldust saab digiloos alati muuta ning kindlasti soovitaks oma otsusest anda teada ka lähedastele,” tõi dr Pall välja.

“Perekondade roll ning selle teema üle lähedastega arutlemine on elundidoonorluse juures väga oluline – kui inimene ise tahteavaldust täitnud ei ole, püütakse lahkunu tahe välja selgitada lähedastega vesteldes. Seega leevendab pereliikme poolt juba eluajal väljendatud arvamus lähedaste läbielamisi keerulisel hetkel,” lisas dr Pall.

Veel selgitas Pall, et lähedaste otsus ei pruugi kokku langeda lahkunu sooviga. Seega on kõige parem valik oma soovi avaldamiseks täita elektrooniline tahteavaldus, kus on võimalik avaldada kas nõusolekut või keeldumist elundite surmajärgseks loovutamiseks. Tegelikkuses piisab ka paberil täidetud doonorikaardist või suulisest lähedastele teada antud soovist, kuid siis ei saa olla kindel, et see soov lähedaste poolt haiglapersonalile edastatud saab.

Eestis on aasta alguse seisuga 71 elundisiirdamist vajavat raske elundipuudulikkusega inimest. Selleks, et siirdamist ootavad patsiendid saaksid õigeaegset ravi, on oluline iga ühiskonnaliikme panus. Ühel organidoonoril on võimalik kinkida uus elu kuni kaheksale inimesele.

Lisainfo: www.elundidoonorlus.ee

Tartu Ülikooli Kliinikumis veidi enam kui aasta tagasi loodud harvikhaiguste kompetentsikeskuse eesmärk on muuta harvikhaigustega patsientide raviteekond sujuvamaks – alates varajasest diagnostikast, nõustamisest kuni põhjaliku ravi saamiseni. Harvikhaiguste keskusesse on koondunud parim erialadeülene kompetents, kus koostööd tehakse spetsialistidega nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil. Keskuse tegutsemise ajal on sinna pöördunud 130 patsienti, kellest 80% on lapsed.

Harvikhaiguste kompetentsikeskuse juhi, vanemarst-õppejõu professor Katrin Õunapi sõnul jõuab keskusesse keskmiselt 15–20  patsienti kuus, neist ligikaudu pooled raviarstide suunamisel ja kolmandikul juhtudel on pöördujaks lapse perekond. „Möödunud aasta jooksul oleme üheteistkümne lapse haiguslugu konsulteeritud ka Euroopa ja Ameerika ekspertidega ning üks väike tüdruk on saadetud ravile Hollandisse,“ tutvustas keskuse tööd professor Õunap. Tema sõnul on üllatav olnud suhteliselt suur harvikhaigusega täiskasvanud patsientide osakaal: „Täiskasvanud patsientide pöördumisi on olnud ühe viiendiku ulatuses ja erilist esiletoomist väärivad pärilikud lihashaigused ning haruldased kasvajasündroomid.”

Kõige parema ravitulemus saavutatakse siis, kui raviga alustatakse enne haigussümptomite välja kujunemist

Harvikhaiguste kompetentsikeskus on osa Kliinikumi geneetika ja personaalmeditsiini kliinikust, mis tähendab pidevalt uusi arendustegevusi selleks, et teadustöö jõuaks ka patsientide ravisse. Viimase aasta väga oluliseks arendustegevuseks on geneetika ja personaalmeditsiini kliiniku juhi, kaasprofessor Sander Pajusalu sõnul olnud vastsündinute sõeltestimise uute testide väljatöötamine ning juurutamine koostöös Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondiga. „Päriliku lihashaiguse – spinaalse lihasatroofia pilootskriiningut alustati mais 2022 ja ühel vastsündinul on tänu sellele alustatud ka õigeaegset ravi risdiplaamiga. Lähiajal käivitatakse ka tsüstilise fibroosi pilootskriining. Mõlemale pärilikule haigusele on olemas Euroopa liidus registreeritud orbravimid,“ selgitas dr Pajusalu.

Kliinikumi Lastefondi strateegiajuhi Siiri Ottender-Paasma sõnul on väga vajalik parandada orbravimite kättesaadavust Eestis, kuna paljud harvikhaigustega lapsed oleks täna ravita, kui Lastefond neid ei toetaks. „Viimaste uuringute järgi kulub Eestis harvikravimi kättesaamiseks 1081 päeva, haigetel lastel paraku 3 aastat oodata ei ole võimalik. Harvikhaigustega laste ravi ei saa olla ainult heade annetajate õlgadel,” rõhutas Lastefondi strateegiajuht. 2022. aastal sai 19 harvikhaigusega last või noort orbravimit ainult tänu Lastefondi toetajatele.

28. veebruaril tähistatakse Eestis ülemaailmset harvikhaiguste päeva

Harvikhaiguste päeval, 28. veebruaril, toimub Tallinnas Radisson Collection Hotellis rahvusvaheline konverents, kus keskendutakse harvikhaiguste ravi kättesaadavusele ja edukuse mõõdupuule Eestis. Konverentsil on esindatud harvikhaigustega täiskasvanu kogemus kui ka harvikhaigusega lapse vanema vaade. Samuti kõlavad Kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskuse, Tervisekassa, Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja teadusministeeriumi ning Eesti ja Euroopa ravimitootjate seisukohad ja väljakutsed. Konverentsi lõpetab temaatiline ümarlaud. Rohkem infot konverentsi kohta leiab harvikhaiguste kompetentsikeskuse kodulehelt.

Infot, milliste haiguste puhul ning kuidas Kliinikumi harvikhaiguste keskusesse pöörduda, leiab samuti harvikhaiguste kompetentsikeskuse kodulehelt.

Lisainfo
Prof Katrin Õunap, Kliinikumi harvikhaiguste kompetentsikeskuse juht
Katrin.Ounap@kliinikum.ee, telefon 5331 9490

Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juht dr Sander Poks kuulub Eesti siseministeeriumi, välisministeeriumi ja Päästeameti koordineeritud 35-liikmelisse EST-USAR varingupäästemeeskonda, mis reageeris pärast laastavat maavärinat Türgi rahvusvahelisele abipalvele. Dr Poksi ülesandeks meeskonnas oli tagada maavärina järgselt meditsiiniline abi päästemeeskonna liikmetele ja päästetud kannatanutele.

„Üleskutse päästemissiooniga liitumiseks sain 6. veebruaril. Kaalusin minekut päris mitu minutit. Maavärina piirkonda minna tundus järeltõugete tõttu riskantne, aga samas tundus tegemist olevat ainukordse võimalusega. Lõpuks tegin otsuse ikkagi mineku kasuks. Pakkimisega paralleelselt oli vaja kogu nädala töökohustused ümber korraldada. Olen väga tänulik mind toetanud kolleegidele Kliinikumis ning Tartu Kiirabis, kes mind lahenduste leidmisel ja valvete asendamisel igakülgselt aitasid,“ lausus dr Sander Poks. Ainsa arstina meeskonda kuulunud dr Poks kinnitas, et hoolimata meediakanalite vahendusel nähtust üllatas teda kohapeale jõudes enim olukorra mastaapsus. „Saabusime 8. veebruaril ning paralleelselt telklaagri püstitamisega alustasime kohe ka olukorra kaardistamist. Meie piirkonnaks oli Antakya ja selle äärelinnad, kuhu kohalik abi veel ei olnud jõudnud, sest ressursid olid ülekoormatud ja suunatud suurematesse linnadesse. Seega saime suure osa infost kohalikelt, kus rusudes võiks veel elusaid kannatanuid leiduda. Meile määratud piirkond oli äärelinn, kus majad on enamasti paarikorruselised ja nende kokku varisemise korral kannatanud kas tõmmatakse suhteliselt ruttu välja või ohustab neid öö saabudes surm alajahtumise tõttu. Rohkem õnne ellujäänute leidmisel oli meeskondadel, kes töötasid suurte kortermajade rusudel, kus paksem rusukiht hoiab sooja ja võimaldab külma ilmaga lõksu jäänutel ellu jääda ka pikemalt. Nähtud kahjustused olid meeletult suured, arvestades, et nägime ju ainult väikest osa kogu olukorrast. Kohalik tervishoiusüsteem oli üle koormatud ning inimestel ei olnud võimalik oma tervisemuredega kuhugi pöörduda. Haiglahoonete kahjustuste tõttu korraldati suur osa ravitööst välihaiglates,“ kirjeldas dr Poks.

Eestlaste meeskond oli oma varustuses autonoomne, omades nii oma telklaagrit kui ka päästevarustust, ravimeid ja muid tarvikuid. „Kohapeal vajasime Türgi poolt vaid kütust ning koostöös kohalike sandarmitega korraldati telklaagri valve. Meiega kokku puutunud vastuvõtjad olid väga soojad ning suurt abi korraldusliku poole pealt saime kohaliku Punase Risti esindajalt Esralt. Kui esimestel tööpäevadel kogunes unetunde vaid mõned üksikud, siis missiooninädala lõpu poole, kui lootused elusate kannatanute leidmiseks muutusid väiksemateks, muutus tempo natuke rahulikumaks. Vihjeid võimalike rusudes eluolijate kohta oli palju, aga paraku lõppesid need meie jaoks alati surnukeha leidmisega. Palju oli kohalike poolt ilmselt ka soovmõtlemist ja lootust surnukeha meie kaasamisega rusudest kätte saada, et see maha matta,“ lausus dr Sander Poks.

Lisaks Eesti päästemeeskonnale olid abis väga paljude Euroopa riikide varingupäästemeeskonnad ja välihaiglad, kuni Ameerika, Austraalia, Hiina ning Lõuna-Korea meeskondadeni välja. „Koostöö ja abi kiirus on selliste olukordade võtmetegur. Olgugi, et praeguseks on Eesti varingupäästemeeskond naasnud koju, hoian sidet kohalike tervishoiutöötajatega – selleks, et koguda infot, kui vajatakse abi kas ravimite, tarvikute ja uuesti personali näol,“ rääkis EMO juht. Ta lisas, et kohtus kohapeal ka sealsete EMO arstidega, kes ennastsalgavalt päevast päeva masskannatanute olukorda lahendada püüdsid.

Küsimuse peale, kas välismissioon omab mõju ka EMO töö mõttes, vastas dr Poks: „Antud missioon andis palju mõtteid selle kohta, kuidas haigla kriisivalmidust planeerida ja hulgikannatanutega olukordi lahendada. Kindlasti tulevad need kogemuseks kasuks ka Kliinikumi kriisivalmiduse planeerimisel,“ loetles dr Sander Poks. Ta lisas, et maavärinat ette ennustada on võimatu, mistõttu jääb selles aspektis olla vaid tänulik Eesti geograafilisele asukohale.

Kliinikumi Leht

Eesti president Alar Karis tänas ja tunnustas iseseisvumispäeva eel teenetemärkidega inimesi, kelle töö ja tegevus on aidanud muuta Eestit paremaks, kaitstumaks, sõbralikumaks ja hoolivamaks. Tartu Ülikooli Kliinikumist pälvisid teenetemärgid viis töötajat – Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgi dr Ain Kaare, dr Natan-Toomas Aro, dr Anne Kallaste, dr Pilleriin Soodla ja Eesti Punase Risti IV klassi teenemärgi dr Anu Susi.

Kliinikumi apteegi senine juht Irja Uiboleht andis üksuse juhtimise üle – 1. veebruarist on apteegi juhina ametis Kersti Teder. Kliinikumi Leht küsis, millised on olnud nii Eesti suurima haiglaapteegi kui Irja Uibolehe kujunemise aastad.

Kas proviisori eriala oli teie kindel plaan?

Elu ise juhatas mind selleni. Tegelikult oli mu kindel plaan kuni keskkooli viimase aastani saada arstiks. Elu tõi aga kõrvaltseisjana kokkupuute haiguse ja operatsiooniga. Kogetud südamevalu ja kaastunde põhjal sain aru, et arstiteadus pole minu jaoks. Kuna mu ema oli kogu elu töötanud farmatseudina, alustusin ka mina õpinguid farmaatsia erialal. Kui pärast ülikooli lõpetamist avanes võimalus haiglaapteeki tööle minna, oli see minu jaoks nagu lotovõit. Sain võimaluse töötada haiglas, aga mitte haigetega, vaid teisiti oma panust andes.

Kuhu teid tööle suunati?

Ka siin oli mul õnne jääda põlise tartlasena Tartusse, kuigi esialgu oli plaanis suunamine Jõhvi. Asusin 1982. aastal tööle laienenud lastekliiniku apteeki, kus apteekrina tolleaegses uues N. Lunini tänava majas esimesed neli aastat ravimeid valmistasin, seejärel jätkasin apteegi juhatajana.

Milline oli haiglaapteegi töö võrreldes praegusega?

Tsentraalse apteegi asemel olid kõikidel haiglatel oma apteegid. Seega oli töö ühe haigla põhine. Taasiseseisvumine tõi kaasa tõdemuse, et vaja on uusi teadmisi ja lähenemist, lisaks avanes meile laiema valikuga ravimite turg ja kättesaadavus.

Seega tuli kõike uuesti õppida?

Osaliselt, ent see oli väga põnev ja justkui uus algus. Olin 1995. aasta haiglaapteekrite seltsi loomise juures. Seltsi ülesanne oli korraldada proviisoritele ja farmatseutidele seminare, konverentse, koguda ja jagada erialast teavet. Kuna haiglad said siis humanitaarabi korras ravimite saadetisi, vahetasime haiglate vahel koguni kaupa.

Kas Kliinikumi ja ühendapteegi loomine oli järjekordne uus algus?

Uusi algusi on tõesti olnud… Kliinikumi ühendapteek moodustati 1. novembril 1999 ning selle direktoriks valiti mind. Ühendapteegi moodustamisele eelnes põnev aeg – juhtimissüsteemi koolitus, protseduuride, juhendite koostamine, mille tulemusena valmis juhtimissüsteemi käsiraamat. Kui seni olid kõikidel haiglatel olnud oma apteegid, siis ühinemise käigus suleti väiksemad. Kuni 2008. aastani jäid alles lastekliiniku, hematoloogia-onkoloogia kliiniku ja Maarjamõisa apteek.

Kuidas ümberkorraldused sujusid?

Need ei jäänud ainsateks ümberkorraldusteks. Kui meditsiinilinnaku G- ja H-korpuse valmides saime seoses sterilisatsiooni osakonna kolimisega juurde ruumipinda Maarjamõisa apteegis, suleti laste- ja hematoloogia-onkoloogia kliiniku apteegid.  Muutus ka  nimi – ühendapteegist sai Kliinikumi apteek. Peagi lisandus uus töölõik – ravimite aseptiline ettevalmistamine. 2009. aastal alustasime ka keemiaravimite ettevalmistamisega ning tänaseks valmistatakse 99% keemiaravis kasutavatest ravimitest ette siinsamas apteegis.

Seega ümberkorraldusi on olnud pidevalt ning need on olnud pigem sujuvad ja muutnud tegevuse ratsionaalsemaks.

Milles peitub teie arvates haiglaapteegi roll ja vajalikkus?

Haiglaapteegi töö ei ole üksnes ravimite ja tarvikutega varustamine ehk kauba üleandmine, vaid ravimite käitlemine, osakondade ravimite-alase tegevuse auditeerimine, juhendite koostamine, koolituste läbiviimine. Viimastel aastate jooksul on oluliselt edasi arenenud kliiniline farmaatsia – siin on eesmärk olla koostööpartneriks arstidele ning oma teadmistega oluliselt kaasa aidata tõenduspõhise ja ebasoovitavaid koos- ja kõrvaltoimeid vältiva ravitulemuse saavutamisel.

Kliinikumi apteegi ülesannete seas ei ole ainult mitte ravimitega varustatuse tagamine, vaid ka meditsiinitarvikute varu tagamine – näiteks sidematerjal ja muud meditsiinilised tarvikud.

Varude tagamine on ilmelt saanud uue tähenduse viimaste aastate jooksul?

Tegelikult, isegi üllatuseks, ei tekkinud COVID-19 pandeemia ajal ravimite kättesaadavusega olulisi probleeme. Küll aga oli algselt hirm ja mure isikukaitsevahendite varustamisega, probleeme hinnastamises – oli hetki, mil kirurgiliste maskide hinnad olid kümnekordsed. Aga julgen öelda, et meie apteek sai kenasti hakkama – nii patsientidele kui töötajatele olid kaitsevahendid tagatud. Ka 2022. aasta on sõjategevuse tõttu muutnud tegevusvarude põhimõtteid.

Milline on töö Kliinikumi apteegis?

Apteegi meeskonna moodustavad proviisorid, kliinilised proviisorid, farmatseudid ja abilised. Kokku 34 inimest. Kliinikumi apteek on Eesti suurim haiglaapteek, kus aastakäive on ligi 40 miljonit eurot. Apteek on kõikide ravimite osas hankekohuslane ning meie hanked on toimeainepõhised. Apteegis aktiivselt käigus olevate ravimite toimeainete hulk on 1355, tarvikute nomenklatuur ulatub 1045 nimetuseni. Jälgime pidevalt uute ravimite turule saabumist ja kasutusele võtmist. Näiteks, kui tulid esimesed bioloogilised ravimid, mille efektiivsus on kõrge reuma, gastroenteroloogia ja nahahaigustes, oli nende hind väga kõrge. Nüüd, tänu biosimilaridele, on turuhind langenud ligi kümme korda ning ravimid oluliselt kättesaadavamad. Kui mõni patsient vajab sellist ravimit, mis on küll olemas, ent Tervisekassa seda rahaliselt ei kompenseeri, on meie apteek fondidele abiks nende tarnimisel.

Millist toimeainet kulub haiglas enim?

Koguseliselt tellime enim valuvaigisteid: paratsetamool, ibuprfeen, diclofenak, ketoprofeen. Rahaliselt on topis kemoteraapia ravimid.

Kuidas vaatate oma juhiajale tagasi, mis on teile oma töö juures enim meeldinud?  

On olnud väga põnevad ja sisukad aastad, mis on möödunud väga kiiresti. Tööelu on teinud toredaks see, et minu kõrval on olnud väga hea meeskond ja kolleegid, kes on alati tunnetanud oma vastutust ja keda olen saanud usaldada. Teotahe on kindlasti iseloomustanud meie väikest kollektiivi.

Samas on loomulik ja vajalik, et elu areneb ning noored näevad asju teisiti. See on hea ja tasakaalukas ajend muutusteks. 

Kas ees on ootamas järjekordne uus algus?

Minu praegune samm ei ole uus algus, vaid tore jätk eelnevale tegevusele meie suurepärases meeskonnas. Saan abiks olla erinevates töölõikudes, ent peamiselt jäävad minu ülesanneteks vastutus hangete alase tegevuse eest ning läbirääkimised ja ühishanked Tervisekassaga.

Uuele juhile soovitaksite…?

Kersti Teder on olnud meie kolleeg juba 15 aastat ning tegelenud suuresti ravimite käitlemisega seotud tegevustega ja õdede koolitamisega – ta on olnud selle töölõigu eestvedaja. Minu soovitus tuleneb minu kogemusest – võtmeteguriks on meeskond. Oma inimesi hoides ja neist hoolides on kõik võimalik.

22. veebruaril anti Eesti Rahva Muuseumis üle Tartu linna aukodaniku ja Tartu Tähe aumärgid. Aukodaniku nimetus on auavaldus Tartu linnale elutööna osutatud väljapaistvate teenete eest ning Tartu Täht antakse Tartu linnale osutatud eriliste teenete eest. Tartu Ülikooli Kliinikumist pälvis aukodaniku tiitli dr Tiina Stelmach, kes on oma elu ja töö pühendanud erivajadustega lastele, noorukitele ja nende peredele. Alates 2003. aastast on Tiina Stelmach pereteenuste juht Eesti Agrenska Fondis, mis pakub tugi- ja rehabilitatsiooniteenuseid. Dr Stelmach töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus laste ja noorukite arenduse ja taastusravi keskuses vanemarst-õppejõuna taastusravi ja füsiaatria erialal.

Tartu Tähe aumärgi pälvis Kliinikumi naistekliinikus ja lastekliinikus hingehoidjana ametis olev ning Kliinikumi kliinilise eetika komitee esimees Naatan Haamer. Ta on oma tegevusega toetuseks nii patsientidele, lähedastele kui ka töötajatele.

Kliinikumi patsienditeenistus täiendas 2022. aasta sügisel olemasolevat tagasisidesüsteemi, mille tulemusel pöördutakse patsientide poole pärast tema ambulatoorset vastuvõttu sama päeva õhtul. Patsientidel palutakse e-kirja teel jagada oma kogemust külastuse kohta ning anda hinnang tervishoiuteenuse pakkuja kohta. Oktoobrist alates saadud tagasiside põhjal on vastajate soovitusindeks Kliinikumi tervishoiuteenustele 86%. „Vahetu tagasiside pilootprojektis osalevad lastekliinik, naistekliinik, meestekliinik, kõrvakliinik, stomatoloogia kliinik ning Kliinikumi vaktsineerimismeeskond. Kõikidest patsientidest, kellelt tagasisidet oleme küsinud, on vastanud 32%. Suur tänu patsientidele, kes on võtnud aja ja oma kogemust ning ettepanekuid jaganud ning kliinikutele, kes soovitusindeksi meetodi piloodiga kohe kaasa tulid,“ rääkis Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus.

Patsienditeenistuse klienditeenindusjuht Gaida Mändmetsa sõnul on veebruari alguse seisuga välja saadetud üle 25 000 kirja. „Kliinikumipoolne aktiivne tagasiside küsimine on patsiendile lihtne ja mugav viis anda kohe nii positiivset kui ka negatiivset tagasisidet. Valisime kanaliks e-kirja, sest see tagab patsiendile piisavalt privaatsust ning samuti valikuvõimaluse vastamiseks,“ selgitas Gaida Mändmets. Ta lisas, et tagasiside koguneb selleks loodud töölauale, mida patsienditeenistus ning kliinikud ühiselt kasutavad.

„Tagasiside, olgu see positiivse või negatiivne, suunatakse täiendavalt ka üksustesse ning juhul, kui patsiendi poolt antud soovitusindeks jääb kümnepallisüsteemis alla kuue, võetakse patsiendiga juhtumipõhiselt ühendust täiendava info kogumiseks. Meie eesmärk ei ole tõsta soovitusindeksi protsenti, vaid ennekõike parandada patsiendikogemust nii, et parendustegevuste planeerimisel on arvestatud patsientide ootuste ja vajadustega. Soovitusindeksi meetod võib olla tervishoius veidi võõras, ent vabade kommentaaride osa selles jällegi väga väärtuslik,“ tutvustas õenduse ja patsiendikogemuse juht Pastarus.

Viie kuu jooksul kogutud tagasiside põhjal saab öelda, et patsiendid hindavad Kliinikumi tervishoiuteenuseid kõrgelt ning kiidavad ja tänavad töötajaid ka nimeliselt. „Näeme, et patsiendid väärtustavad ülikoolihaigla pädevust, professionaalseid arste ja õdesid, inimlikkust ja lahkust ning kaasaegseid tingimusi. Samas oodatakse lahendusi pikkadele ravijärjekordadele, rohkem aega suhtlemise jaoks, täpsust vastuvõtule kuluvas ajas, sealhulgas ooteajas ning muudatusi parkimise korralduses,“ tõi Ilona Pastarus näiteid tagasisidest ning lisas, et vastuseid analüüsitakse koostöös patsienditeenistuse ja osakondade vastutavate töötajatega arenduste ning parendustegevuste kavandamiseks.

Klienditeenindusjuht Gaida Mändmets kinnitas, et vahetu tagasiside küsimine jätkub ning eesmärk on laiendada meetodit kõikidesse kliinikutesse, sealjuures nii ambulatoorses kui statsionaarses töös. Ilona Pastarus lisas, et soovitusindeksi kasutamine on levinud erasektoris, ent näiteks ka Soomes Helsingi ja Uusimaa ravipiirkonna haiglates. „Kirjandusest leiab andmeid, et vahetu tagasiside andmisel on positiivne mõju ka inimese tervisele. Näiteks on tervishoiuteenuste soovijate ravisoostumus kuni 14% kõrgem kui teistel. Lisaks pöörduvad 8% neist vähem tagasi EMOsse ning 5% on ka korduvhospitaliseerimist vähem. Ehk kui patsient on hästi meelestatud ja ise aktiivne kaaslane oma raviteekonnal, vajab ta kokkuvõtvalt vähem raviteenuseid,“ ütles Ilona Pastarus lõpetuseks vahetu tagasiside eeliste kohta.

Kliinikumi Leht

Tartu Ülikooli Kliinikumi Mammobussis tehti 2022. aastal 7609 rinnauuringut. 6939 naist osales rinnauuringul sõeluuringu raames ja 670 külastas Mammobussi saatekirjaga.

Uuringul käinud naised on Mammobussi meeskonda sõbraliku ja kiire teeninduse eest ka korduvalt tänanud. „Kiidetakse Mammobussi personali väga hoolitseva suhtumise ja meeldiva teeninduse eest ning selle eest, et vastused laekuvad väga kiiresti. Naiste jaoks on positiivne kogemus väga oluline, kuna hea muljega uuringult lahkuvad naised tulevad uuringule ka järgmisel korral. Olen veendunud, et Eestis on mammograafiabusse tulevikus juurde vaja – selleks, et rinnavähi ennetus ja varajane avastamine oleks võimalik ka Eestimaa väiksemates kohtades,“ sõnas dr Ulp.

Kliinikumi Leht

Igal neljapäeval avab Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliinikus uksed Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi korraldatav kaisukaruhaigla, kus väikestel patsientidel on võimalus ravida oma pehmeid lemmikuid läbi mängu. Kaisukaruhaigla projekti eesmärgiks on vähendada laste erinevaid hirme, mis haiglas võivad tekkida – olgu selleks eesootav protseduur või tervishoiutöötajad. Hirmud ja teadmatus peletatakse eemale just mängides.

Kaisukaruhaigla külastab lisaks haiglatele ka lasteaedasid, et vähendada pisikeste haiglahirmu juba enne sinna sattumist. Lapsed saavad välja mõelda haiguse, mille ravimiseks tuleb pöörduda kaisukaruhaiglas töötava arsti(tudengi) vastuvõtule. Laps on mängus justkui lapsevanema rollis, tulles oma haige mänguasjaga arsti juurde ja jälgides vastuvõtu või protseduuri käiku kõrvalt. „Seda on vahva jälgida, kuidas laps, kes kardab näiteks süsti, lohutab oma süsti saavat kaisukaru: „Pole hullu, see läheb kohe üle“. Sel moel tundub ka lapsele endale, et asi ei pruugi nii hull olla ning seda on vaja,“ selgitas kaisukaruhaigla projektijuht Kätlin Kits.

Kitsi sõnul ravitakse paari tunniga väga palju patsiente ning mõnda isegi mitu korda. „Ravime ühe karu terveks ja ütlen lapsele, et nüüd on karu voodirežiimil, kuid varsti on see sama karu uuesti vastuvõtul. Põhjenduseks kurdab laps, et karu läks keelust hoolimata õue ehk siis me ravime teda uuesti. Lõpuks on kaisukarud üleni sidemetes ja plaastritega kaetud,“ kirjeldas Kits laste loovust.

Lisaks sellele, et pisikestel patsientidel on võimalik kaisukaru ravimist mängida, kasutatakse haiglas rohkem seda aega arstitudengitega kui uute mängukaaslastega aja veetmiseks. Kui osade vanemate jaoks tähendab see veidi puhkust, siis teised tulevad hea meelega koos lapsega mängima ja saavad sel viisil mõtted eemale. „Me oleme ka laste ja nende vanematega paberlennukeid meisterdanud ning siis võistelnud, kelle lennuk kõige kaugemale lendab. Lastele pakkus see palju nalja, kuidas minu lennuk üldse lennata ei tahtnud,“ meenutas Kits vahvat seika.

Kaisukaruhaigla projektijuht tunnistab, et sageli ongi lastel lihtsalt vaja ühte uut sõbralikku nägu, kellega mängida ja jutustada. „Me oleme täielikult laste teenistuses – kui kaisukaru on haige, siis ravime teda ja laps tahab niisama mängida, siis mängime,“ lisas Kits.

Kitsi jaoks on oluline, et kaisukaruhaigla aitab muuta haiglas viibimist lapsesõbralikumaks ning võimaldab vähendada hirme neist rääkides ja läbi mängides.

Tartu Ülikooli Kliinikumis töötab igapäevaselt 94 operatsiooniõde, neist kaks kolmandikku operatsiooniteenistuses, teised silmakliinikus, kõrvakliinikus ja angiograafia osakonnas. Eelmisel aastal tegid operatsiooniõed koos kirurgidega üle 16 000 operatsiooni, mille kestus ulatus 5 minutist kuni 12 tunnini.

Kogenud operatsiooniõde assisteerib kümneid erinevate erialade operatsioone, aidates kirurgidel tagada operatsiooni parim kvaliteet ja kiirendades selle kulgu. Kliinikumi operatsiooniõdede eripäraks on see, et operatsiooniõed osalevad doonoroperatsioonidel üle Eesti ja kudede-organite siirdamistel kliinikumis.

Kuidas saab operatsiooniõeks? Uue moodsa päevakirurgia operatsiooniploki avamise valguses on see aktuaalne küsimus, sest vajadus operatsiooniõdede järele kasvab. Praegu omandatakse Eestis pärast õe õppe lõpetamist operatsiooniõe oskused tööpostil. Nii Eesti kui teiste riikide kogemuse põhjal kulub minimaalselt kaks aastat piisavate oskuste omandamiseks. Nii on operatsiooniõed ühed kõige staažikamad õendustöötajad kliinikumis – koguni 60% operatsiooniõdedest on 20-aastase ja pikema töökogemusega. Selleks, et tulevikus hakataks pakkuma juba tervishoiukõrgkoolide tudengitele operatsiooniõenduse õppeaineid ja õed saaksid regulaarsed täiendkoolituste võimalused sellel erialal, on kliinikumi operatsiooniõed Eesti Operatsiooniõdede Ühingu kaudu koos Eesti Õdede Liiduga ette valmistamas ka operatsiooniõenduse lisapädevuse omandamise kava.

Kliinikumi operatsiooniõed näevad hea meelega edaspidi oma rolli suurenemist. Paljudes riikides tegelevad operatsiooniõed kogu perioperatiivse õendusega, see tähendab, et nad suhtlevad patsiendiga ka enne ja pärast lõikust, tõstes nii patsiendi turvatunnet, andes esmast tagasisidet patsiendile ja ka tema lähedastele peale operatsiooni. Operatsioonile eelnev ja järgnev suhtlemine patsiendiga aitab parandada ka ravikvaliteeti ja suurendada patsiendi rahulolu.

Selleks, et juhtida tähelepanu operatsiooniõdede panusele, innustada neid end täiendama ning oma rolli avardama, tähistatakse igal aastal 15. veebruaril Euroopa Operatsiooniõdede Ühingu eestvedamisel operatsiooniõdede päeva. Käesoleval aastal on meie jaoks olulise päeva motoks “Õppige, juhtige, innustage” (Learn, Lead, Inspire).

Oleme operatsiooniõdedena uhked, et saame iga päev olla üks osa patsienti opereerivast tippmeeskonnast ja peame kohanema kiiresti areneva ning väljakutseid pakkuva erialaga.

Catline Võrk
operatsiooniõde, 25 aastat Tartu Ülikooli Kliinikumis