Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna sissepääs muutub

Neljapäevast, 8. detsembrist 2022 muutub Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna (EMO) sissepääs neile patsientidele, kes pöörduvad ise EMOsse.

Patsientide sisenemiseks võetakse kasutusele EMO uus sissepääs M-korpuses, mis jääb alaliselt kasutusele ka siis, kui ravikorpus lõplikult valmib. „Ümberkorralduse tulemusel palume patsientidel pöörduda uuest EMO uksest, kiirabiga saabuvate patsientide liikumisloogika püsib senise korralduse alusel ehk läbi kiirabihalli,“ selgitas Tartu Ülikooli Kliinikumi taristu suurprojektide osakonna juht
Toomas Kivastik.

Ta lisas, et 8. detsembrist kehtiv EMO patsientide liikumisteede muutus on märgistatud vastavate siltidega ning patsientidel palutakse jälgida suunavaid viitasid. Parkimiskorralduses jääb kehtima senine ajutine lahendus.

Maarjamõisa meditsiinilinnaku III ehitujärgu valmides ja uue M-korpuse ehk lastehaigla avanedes hakkavad EMO sissepääsust sisenema ühiselt nii erakorralist abi vajavad täiskasvanud patsiendid kui ka lapsed. „Tulevikus luuakse lastele ja teistele patsientidele ühine triaažiala. Pärast triaaži jagunevad patsiendid kolmeks – kõikide täiskasvanud patsientidega tegeldakse olemasolevas EMO-s ja sarnaselt praegusega suunatakse sinna ka pisitraumaga lapsed, kelle jaoks rajatakse eraldi ooteala. Teiste lastega tegeldakse aga M-korpuses asuvas n-ö laste-EMO-s,“ tutvustas Kivastik eesootavad muudatusi. Ehituse valmides on EMO patsientide päralt kahekorruseline maa-alune parkla.

Kliinikum vabandab ehitustöödest tulenevate võimalike ebamugavuste pärast.

Lisainfo
Toomas Kivastik, taristu suurprojektide osakonna juht
Toomas.Kivastik@kliinikum.ee
Tel: 5331 8022  

Novembri lõpust on võimalik Tartu Ülikooli Kliinikumi vaktsineerimispunktides vaktsineerida end COVID-19 vastu uusimate vaktsiinidega.

Moderna vaktsiin Spikevax Originaal/Omikron BA.4-5 on ajakohastatud just selliselt, et sisaldab lisaks algsele COVID-19 haigust põhjustavale koroonaviiruse tüvele kaitset ka praegu ringleva koroonaviiruse omikroni variantide vastu. Lisaks Moderna vaktsiinile on valikus ka Pfizer/BioNTech täiendatud vaktsiin Comirnaty Originaal/Omikron BA.4–BA.5. Mõlemad vaktsiinid on kasutusel tõhustusdoosina.

COVID-19 esimest tõhustusdoosi soovitab kliinikumi infektsioonikontrolli teenistus kõikidele täiskasvanutele ja riskirühma kuuluvatele lastele alates 12. eluaastast, kellel on esmane vaktsineerimiskuur läbitud. Tõhustusdoos kaitseb raske haigestumise eest ning vähendab haiglaravi vajadust. Tõhustusdoosiks võib kasutada täiendatud bivalentset COVID-19 vaktsiini sõltumata sellest, milliseid vaktsiine varasemateks COVID-19-vastasteks vaktsineerimisteks on kasutatud. Senised uuringud näitavad isegi seda, et vaktsiinide segamine annab tugevama immuunkaitse, kui tõhustusdoosi tegemine sama vaktsiiniga kui eelnev kuur.

Alates novembrist on kliinikumis võimalik vaktsineerida ka riskirühma kuuluvaid lapsi vanuses 6 kuud kuni 4 eluaastat. Selles vanuses lapsi soovitatakse immunoprofülaktika ekspertkomisjoni hinnangul vaktsineerida COVID-19 vastu siis, kui ravi- või perearst peab seda vajalikuks. Laste vaktsineerimiseks kasutatakse Pfizer/BioNTech Comirnaty vaktsiini, mille esmane vaktsineerimisskeem koosneb sellele vanuserühmale sobitatud kolmest annusest. Teine annus manustatakse kolm nädalat pärast esimest annust ning kolmas annus vähemalt kaheksa nädalat pärast teist annust.

5–17-aastaste laste vaktsineerimiseks kasutatakse samuti Pfizer/BioNTech Comirnaty vaktsiini, kuid esmane vaktsineerimiskuur koosneb kahest doosist, mille teine doos manustatakse 6 nädala möödudes. Tõhustusdoosi soovitatakse 5-17-aastastele vaid teatud terviseseisundite või haiguste korral, kui on risk raskeks haigestumiseks.

COVID-19 vaktsiini 2. tõhustusdoosi soovitatakse riskirühmadele. Riskirühma kuuluvad immunoprofülaktika ekspertkomisjoni hinnangul kõik üle 60-aastased ja üle 12-aastased, kellel on mõne kroonilise haiguse tõttu suurem risk põdeda COVID-19 haigust raskelt. 2. tõhustusdoosi soovitatakse pärast vähemalt kuue kuu möödumist viimasest doosist või COVID-19 haiguse põdemisest.

Kliinikumi vaktsineerimispunktid ja infotelefon

Kliinikumi vaktsineerimismeeskond ootab kõiki soovijaid vaktsineerima juba tuttavates asukohtades – L. Puusepa 8 peamajas ning Kvartali kaubanduskeskuses. Vaktsineerimise vastuvõtuajad on broneerimiseks avatud üleriigilises digiregistratuuris, lisaks helistades vaktsineerimise etteregistreerimise telefonil 731 7200 esmaspäevast reedeni 8:00–16:00. Soovi korral saab vaktsineerida ka ilma registreerimata. Vaktsineerimine COVID-19 vastu on endiselt tasuta, detailsema info leiab kliinikumi kodulehelt.

Kliinikum on avanud ka elanikkonnale mõeldud vaktsineerimise infotelefoni 731 7200, mille eesmärk on pakkuda vaktsineerimisealast nõustamist ja informatsiooni nii kliinikumi patsientidele kui teistele huvilistele. Telefonile vastavad esmaspäevast reedeni kell 16:00–18:00 vaktsineerimismeeskonna õed.


Lisainfo:
Tiina Teder, vaktsineerimismeeskonna koordinaator
Tiina.Teder@kliinikum.ee
Tel: 5331 8490

1. detsember on traditsiooniliselt AIDSi ohvrite mälestuspäev. Alates 1981. aastast, mil HIV epideemia algas USA noorte meestega seksivate meeste seas, on muutunud palju. Ülemaailmselt arvatakse HIV poolt põhjustatud surmajuhtumite arvuks 32 miljonit. Pea samapalju, 30 miljonit inimest elab ülemaailmselt koos viirusega.

Tänasel päeval on HIV ravimitega edukalt kontrolli all hoitav krooniline viirushaigus ning jälgimisel ja ravil olevad inimesed ei ole teistele nakkusohtlikud. Viirusvastane ravi koosneb ühest kuni kahest tabletist päevas. Samuti on HIV-positiivsetel naistel võimalik saada terveid lapsi. HIV-ravi on ennetus, mistõttu on oluline leida üles kõik nakatunud, et esimesel võimalusel alustada viirusvastast ravi.

HIV-positiivsel ei pruugi nakatumisel olla ühtegi sümptomit või on kaebused mitte-spetsiifilised ja ei viita kuidagi kindlalt HIV-nakkusele. Kõige sagedasemad ägeda primaarse HIV-infektsiooni sümptomite hulka kuuluvad palavik, kurguvalu, lümfisõlmede suurenemine ja lööve, sellisel juhul on haiguseks on mononukleoos. Kahjuks esineb sellist haiguspilti ainult kuni pooltel nakatunutest. Infektsiooni edasi kestmisel esinevad patsientidel jällegi mitte-spetsiifilised kaebused nagu väsimus, öine higistamine, aeg-ajalt tekkiv palavik, kõhulahtisus, samuti võib esineda verepildi muutused, nagu leukopeenia, trombotsütopeenia või aneemia. Sagedased infektsioonide põdemised, erinevad lööbed ning vöötohatis nooremal inimesel võivad samuti viidata HIV-nakatumisele.

Järgmine grupp haigusi tekib infektsiooni aastatepikkusel kestmisel ja neid nimetatakse klassikaliselt AIDSi defineerivateks haigusteks. Nimekiri on püsinud alates 1993. aastast ning hõlmab enamasti oportunistlikke või kasvajalisi haigusi nagu lümfoom, emakakaelavähk, pneumotsüstpneumoonia, krüptokokkinfektsioon jt.

Eespool nimetatud seisundite ja sümptomite esinemisel peaksid tervishoiutöötajad suunama patsiendid HIV testimisele. Lisaks kaebustele ja sümptomitele tuleks arvestada ka inimese/patsiendi riskigruppi kuulumist, mille korral on suurem tõenäosus nakatumiseks ja seega tuleks patsiente skriinida HIV suhtes. HIV riskigruppe on esmasel arstivisiidil või EMO külastamisel keeruline hinnata või selgitada ja seega meil ei ole teada kõiki inimese tegelikke riske.

Joonis 1.

Kes on HIV diagnoosi saavad inimesed?

HIV on tavaliste, tublide, edukate 30–40 aastaste haigus, nakatutakse enamasti seksuaalsel teel ja Ida-Euroopa riikidele iseloomulikult rohkem heteroseksuaalsel teel ja vähem homoseksuaalsel teel. Lääneriikides on prevaleeruvaks olnud justnimelt homoseksuaalne nakatumine, kuid suure sisserändega on ka see hakanud viimastel aastatel muutuma. Uutest juhtudest on narkootikumide süstimise kaudu nakatunute osakaal on alla 10%. Eestis on proportsionaalselt juhte kõige rohkem Harjumaal ning Tallinnas ja Ida-Virumaal, mujal vähem.

Seoses COVID-19 pandeemiaga on Eestis HIV testimine vähenenud, olles seotud kindlasti raviteenuste kättesaadavuse vähenemise ja piirangutega. Senini on Eesti olnud Euroopas HIV testimisel silmapaistev, kõige suurem küsimus on aga õige sihtrühma testimine ning raskesti kätte saadavate populatsioonide testimine. COVID-19 pandeemia ajal valmis Eestis HIV testimise ravijuhend, mis pandeemia tõttu ei ole saanud vajalikku tähelepanu. Ravijuhend annab soovitusi, keda, millal ja kuidas kõige parem HIV suhtes testida oleks. Kokkuvõttes olekski vaja HIV testimist kaaluda lähtudes sümptomitest, haigustest või riskidest, nagu joonisel näha.

Testimisjuhend soovitab sõltumata probleemist või erialast testida HIV suhtes kõiki Harjumaa ja Ida-Virumaa inimesi vanuses 16–49 eluaastat nii ambulatoorsel ravil kui ka statsionaarsel ravil, kaasaarvatud EMOdes. Kliinikumis on seega soovitus testida arvestades sümptomeid, haigusi või riske.

HIV testimise juhend annab ka Eesti kõikide nakkuskabinettide kontaktid, kuhu peaks positiivse testiga inimesed võimalikult kiiresti jõudma. Oluline on ka veenduda, et patsient vastuvõtule jõuab.

Patsientidega HIV testimist arutades võib selguda ka vajadus kokkupuute eelse profülaktika järele. Tablett-profülaktika kõrge HIV-nakatumise riskiga inimestele on kättesaadav, ravikindlustusega inimestele 50% soodustusega. Eestis on see eelkõige suunatud meestega seksivatele meestele, aga ka näiteks paaridele, kus üks partneritest on HIV-positiivne ja teine mitte või muude riskide korral. Pilootperioodil on retsepti kirjutamise õigus infektsioonhaiguste arstidel.

Seega, kutsun tänasel AIDSi ohvrite mälestuspäeval üles kõiki kolleege mõtlema HIVile ja testima oma patsiente. Niisamuti ka patsiente – kui tunnete end eespool toodu põhjal HIV-riskigrupis olevaks, on oluline pöörduda HIV testimisele kas nõustamiskabinettidesse või ükskõik millisesse tervishoiuasutusse seda ise küsides. Riski jätkudes on oluline ka regulaarne testimine. Kõrge riski korral tasub küsida kokkupuute-eelse profülaktika (PrEP) võimaluse kohta.

Dr Pilleriin Soodla
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonhaiguste arst-õppejõud

Juhendid

HIV testimise juhend: https://www.ravijuhend.ee/tervishoiuvarav/juhendid-gp/6/hiv-testimise-ravijuhend
HIV ravijuhend: https://www.ravijuhend.ee/tervishoiuvarav/juhendid/195/hiv-infektsiooni-kokkupuute-eelne-ja-jargne-profulaktika-ning-hiv-positiivsete-isikute-ravi
Patsiendi info PrEP kohta: https://www.ravijuhend.ee/patsiendivarav/juhendid/145/hiv-i-kokkupuute-eelne-profulaktika-prep-pre-exposure-prophylaxis

Tartu Ülikooli Kliinikumi patsientide nõukoda ootab oma meeskonda uusi liikmeid, kellega koos toetada kliinikumi inimesekesksete teenuste arendamist. 

2019. aastal tööd alustanud kliinikumi patsientide nõukoda on vabatahtlikkuse alusel tegutsev patsientide ja nende lähedaste esindusrühm, kelle eesmärk on panustada läbi oma kogemuste, arvamuste ja ettepanekute tervishoiuteenuste arendamisse ning patsiendikesksemaks muutmisesse. „Patsientide nõukoda on meie ekspertgrupiks paljudes olulistes küsimustes ning meie patsientide teekonna kujundajaks. Kliinikumi ja nõukoja koostöös on algatatud mitmeid arendusi, mille tulemustest saavad kasu nii praegused kui ka tulevased patsiendid: üheskoos on kavandatud tegevusi patsiendiohutuse parendamiseks, info ja õpetuse täiendamiseks, haiglakeskkonna muutmiseks ning tagasisidevõimaluste edendamiseks“ selgitas õenduse ja patsiendikogemuse juht Ilona Pastarus.

Ülikoolihaigla patsientide nõukojas tegutseb praegu üheksa liiget. Töörütm näeb ette kohtumisi kord kuus ning veebiarutelusid ka kohtumiste vahele jääval ajal. Nõukoja kokkuhoidvasse meeskonda on oodatud lisaliikmed, kes on motiveeritud üheskoos toetama Tartu Ülikooli Kliinikumi inimesekesksete tervishoiuteenusete arendamist.

Kandideerimiseks palume saata soovialavalduse hiljemalt 9. jaanuariks 2023 e-posti aadressile patsientidenoukoda@kliinikum.ee ja kirjeldada oma senist kogemust Tartu Ülikooli Kliinikumi teenustega, põhjust kandideerimiseks ning valdkondi, mille eest oleks soov patsiendikogemuse muutmisel seista.

Teave nõukoja tegemiste kohta on leitav kliinikumi kodulehel.

Lisainfo
Kliinikumi patsientide nõukoda
patsientidenoukoda@kliinikum.ee

Tartu Ülikooli Kliinikumis 2022. aasta alguses avatud palliatiivravi osakond pakub patsientidele elulõpuravi, mis toob viimastesse elupäevadesse inimväärsust raskete vaevuste leevendamisega.

Dr Katrin Elmet kliinikumi anestesioloogia osakonnast ning kliinikumi kliinilise eetika komitee esimees ja hingehoidja Naatan Haamer rääkisid Kliinikumi Lehele, kuidas on muutunud ühiskonna suhtumine elu lõpu teemadesse ning mida see tervishoius endaga kaasa toob.

Miks on palliatiivravi muutumas aina olulisemaks?

Dr Katrin Elmet: Vaatamata meditsiini arengule, ei ole inimesed muutunud surematuks.  Vähestele on antud kiire ja valutu elust lahkumine, enamusele saavad osaks märkimisväärsed kannatused. Üha rohkem võetakse omaks seisukohta, et tänapäeval ei pea inimene leppima kogu valu ja viletsusega, mis raskete haiguste ja elu lõpuga pahatihti kaasnevad.   Seetõttu on palliatiivravi vältimatult patsiendi raviteekonna osa juhtudel, kui haiguse paranemisele suunatud ravi on ammendatud. Väärikas elu lõpp peaks olema iseenesest mõistetav. Ja mitte ainult elu lõpp, vaid ka raskete haiguste ravi, näiteks vähiravi, võib osutada nii karmiks, et patsiendid vajavad palliatiivravi võtteid.

Palliatiivse ravi sihiks on patsient kui tervik koos füüsiliste, vaimsete ja sotsiaalsete muredega, mitte enam haigusest paranemine. Lisaks peaks palliatiivravi pakkuma tuge ja nõustamist elu lõpusirgele jõudnud patsiendi lähedastele, muuhulgas ka leinaabi.

Naatan Haamer: Aktiivravis on fookus tervistava ravi poole. Kui see aga enam ei ole võimalik, peab olema hooliv ja soe koht, kus tervenemise eesmärk asendub eesmärgiga mitte kannatada.  Palliatiivravi osakonnas väärtustatakse ja austatakse elu, mis on järele jäänud. See vajab laiemat pilti, kui ühe või mitme seisundi või haiguse ravimine. Ühel hetkel ei ole küsimus enam füüsilisel tervisel, vaid inimesel tervikuna.  Palliatiivravis on esindatud hoiak, et inimene on tervik.

Millised tegevused kuuluvad palliatiivravi juurde?

Naatan Haamer: Nagu öeldud, siis fookuses on inimese heaolu, mistõttu võivad kõne alla tulla ka meetodid, mis traditsiooniliselt tervistamise protsessi juurde ei käi – näiteks maitseelamuste lubamine, kohvi või koguni pokaali veini lubamine, meelistegevuste planeerimine päevakavasse. Piiratud vabadusega inimese jaoks saavad eriti tähtsaks inimesed tema ümber, suhe ja suhtlus nendega.

Katrin Elmet: Väärikas elu lõpp on võimalik siis, kui patsient tunneb end inimväärsena. Inimest võivad piinata väga paljud füüsilised kaebused, mille leevendamiseks on palju erinevaid võtteid. Kuid mulle tundub, et palju keerulisem on lahendada psühholoogilisi, spirituaalseid ja sotsiaalseid muresid ning raskeim ülesanne on patsiendi lähedaste lepitamine olukorraga. Tundub, et palliatiivravi võimsaim ravivõte on sõna. Ilma hea ja professionaalse suhtlemisoskuseta on siin ilmselt raske head abi pakkuda. 

Kes kuuluvad palliatiivravi meeskonda?

Katrin Elmet: Palliatiivravi on interdistsiplinaarne valdkond, siin ei piisa vaid arstidest ja õdedest. Meeskonda peavad kuuluma veel väga paljud spetsialistid: hingehoidjad, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, füsioterapeudid, toitmisnõustajad, logopeedid.

Palliatiivravi juurde kuuluvad ka hospiitsi voodikohad, milles on nende erinevus?

Katrin Elmet: Hospiits on nende inimeste jaoks, kellel ei ole jäänud enam kaua elada.   Hospiitsi nimetatakse ka elulõpuraviks. Hospiitsi peamine eesmärk on vaevuste leevendamine, inimväärikust austav põetamine ja parima võimaliku elukvaliteedi võimaldamine kuni surmani, lähedaste toetamine ning leinatöö surma saabudes. Hospiitsteenust saab osutada kodus, hooldekodus ja haiglas. Hospiits on palliatiivravi elu lõpus.

Milliste haigustega patsiendid vajavad peamiselt palliatiivravi?

Katrin Elmet: Palliatiivravi on alguse saanud vähihaigete vaevuste leevendamiseks ja ka tänapäeval on põhiline palliatiivravi patsient pahaloomulise kasvajaga inimene. Palliatiivravi algab juba haiguse paranemisele suunatud raviga koos ja kui patsient ei tervistu, siis kasvab haiguse progresserudes palliatiivravi osakaal järk-järgult. Tegelikult vajavad aga palliatiivravi kõik raskeid elu ohustavaid haigusi põdevad patsiendid, eriti kui haigus ei ole enam ravitav. Nii et palliatiivravi peaks olema kättesaadav südamehaigetele, kopsuhaigetele, neuroloogilisi  ja paljusid teisi haigusi põdevatele inimestele.

Kuidas on teie arvates ühiskond valmis võtma vastu elu lõpu teemasid?

Katrin Elmet: Mul on tunne, et isegi tervishoiutöötajad ei ole eriti valmis surmaga leppima. Meditsiinis on pikka aega peetud ülimaks eesmärgiks inimelu säilitamist nagu see ka Genfi deklaratsioonis peale II maailmasõda, 1948. aastal, kirja pandud sai. See ülesanne on paljude arstide jaoks kõige püham ka tänapäeval, vaatamata sellele, et kaasaja meditsiinis ei tohiks elu säilitamine enam omaette eesmärk olla. Oleme muutunud tehnoloogiliselt nii võimsaks, et peame võtma kohustuse seda võimu ka vastutustundeliselt kasutada. Selles valguses on ka Genfi deklaratsioon aastast 2005 kaasajastatud – arstil lasub nüüd kohustus inimelusse hoopis austavalt suhtuda. Austus ilmselgelt pole säilitamine, vaid tähendab ka inimese surma aktsepteerimist. Tänapäevaste võimaluste juures on elu säilitamine ju üsna lihtne eesmärk, palju keerulisem on tegutseda inimese parimates huvides, teda mitte kahjustada ja austada tema tahet ja väärtusruumi.

Naatan Haamer: Ühiskond ei ole veel hästi valmis, mis puudutab reageerimist surmale. Või õigemine, on selle ära unustanud. Teemaga tegelemist välditakse ja lükatakse edasi, perekondadel on olukorraga raske leppida ning otsitakse võimalusi, kardetakse, süüdistatakse. Tegelikult tuleks võtta vastu mõte surmast, et inimene on oma elu elanud ning ei saa enam naasta tavapärasesse ellu või terveneda. Suremises ei ole inimelu mõttes midagi valesti – see kuulub inimelu juurde, see pole kellegi süü.

Mõtlemine on muutunud pärast teist maailmasõda, kus surm omandas koletisliku ilme ja kaotas loomulikkuse. Algas ka meditsiini hüppeline areng ning sõjajärgselt oli inimkonnale ka vaja kuvandit, et meditsiin on kõikvõimas. Mulle isiklikult tundub, et oma roll on ka sellel, et inimkond liigub individualismi poole. See omakorda seab inimestele kõrged ootused, ent surev inimesi ei suuda ju neid täita. Samuti ei ole perekonnad enam koos vana aja traditsioonilises mõttes, lapsed ei näe, kui vanavanemad surevad. Lähedased küll suudavad hooldada lähedast kodust, ent ei ole valmis ega harjunud mõtlema sellest, et eesmärk ei ole inimese tervistamine, vaid tuleb austada surma ja loomulikku suremise protsessi ehk hääbuva elu elamist, mille sihiks on surm.

Katrin Elmet: Elu lõpusirgele jõudnud inimene soovib oma kodus, tuttavas keskkonnas, rahus lahkuda. Aga see käib sageli üle jõu perekonnale, kes toovad sureva lähedase haiglasse. Palliatiivravi ning hospiitsi voodikohad  on ikka väga vajalikud, sest surmast distantseerunud ühiskonnas teist võimalust ei ole.

Kliinikumi Leht

21. novembril 2022 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku vanemarst-õppejõud Marko Murruste filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “Short- and long-term outcomes of surgical management of chronic pancreatitis“ („Prospektiivne uuring kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi lähi- ja kaugtulemustest“).

Juhendajad: kirurgia professor Urmas Lepner (knd (meditsiin), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kirurgiliste haiguste professor Peep Talving (PhD, TÜ kliinilise meditsiini instituut).

Oponent: professor Eduard Jonas (PhD), Department of Surgical Gastroenterology, University of Cape Town and Groote Schuur Hospital, Cape Town, Lõuna-Aafrika Vabariik.

Kokkuvõte

Krooniline kõhunäärme põletik e pankreatiit (KP) on harv haigus – aastas haigestub ca 10 patsienti 100 000 inimese kohta. Patsientide peamisteks probleemideks on kõhuvalu ja/või KP tüsistused.

Doktoritöös uuriti KP patsientide operatsioonijärgset elulemust, seda mõjutavaid faktoreid ja surma põhjuseid; patsiendil esinevaid KP tüsistusi ja nende kirurgilise ravi efektiivsust; võrreldi pankrease ja peensoole vahelise ühenduse lühikese ja pika variandi tulemusi. Uuring põhines Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliinikus opereeritud 166 patsiendi andmetel.

Uuringu tulemusel selgus, et KP tõttu opereeritud patsientidel oli suremus 1,8 korda suurem kui ülejäänud elanikkonnal, seejuures jätkuva alkoholi tarvitamise korral oli see 2,7 korda suurem. Surmapõhjuste analüüsimisel selgus, et 75% patsientidest suri nende haiguste tüsistustesse, mille tekkeks on oluline roll alkoholi tarvitamisel ja/või suitsetamisel (nt maksatsirroos, mürgistused, pahaloomulised kasvajad, ateroskleroosi tüsistused). KP tüsistused olid harva surma põhjuseks (4,2%).

Lisaks alkoholi tarvitamisele ja suitsetamisele, olid elulemuse määramisel olulised: kaasuvate haiguste, pankrease puudulikkuse, töötuse ja kehakaalu languse esinemine.

Tüsistuste uuringus võeti kasutusele uuenduslik klassifikaator, mis põhines tüsistuste tekkemehhanismil. See võimaldas sarnase tekkega tüsistusi grupeerida, mis omakorda võimaldas üldistavaid analüüse.  Uuring näitas, et tüsistuste peamisi tekkemehhanisme arvestav kirurgiline ravi on efektiivne olemasolevate tüsistuste kõrvaldamisel ja valdavalt ka uute tekke vältimisel.

Samas selgus, et ei ole ühte ideaalset operatsiooni meetodit kõikide situatsioonide jaoks – ühel operatsioonitüübil on ühed, teisel teised eelised. Patsiendi jaoks sobiva operatsiooni valikul tuleb lähtuda patsiendi kaebustest, pankrease anatoomilistest muutustest, tüsistuste laadist ning operatsiooni riskist.

Pankrease ja peensoolevahelise ühenduse uuring näitas, et lühike ühendus tagab ühtlaselt laienenud pankrease juha korral sama efektiivse valu taandumise kui pikk. Kuna lühikese ühenduse korral olid operatsiooni kestus ja riskid väiksemad, peaks see olema eelistatud meetod ühtlaselt laienenud pankrease juha korral.

Juhendaja, prof Urmas Lepner: Marko Murruste on väljapaistev, suure kliinilise kogemusega kirurg, kes on Eestis juurutanud praktikasse kroonilise pankreatiidi kirurgilise ravi, aga ka pankrease transplantatsiooni. Oma doktoritöös annab ta ülevaate kirurgiliselt ravitud kroonilise pankreatiidiga patsientide ravitulemustest, sealhulgas kroonilise pankreatiidi tüsistustest, elulemusest pärast kroonilise pankreatiidi kirurgilist ravi, riskifaktoritest ja surma põhjustest kirurgiliselt ravitud kohordis, aga samuti tehnilistest aspektidest pankrease dreneerivate operatsioonide korral. Dr Murruste suutis vaatamata oma suurele kliinilisele tööle doktoritöö kaitsta tähtajaliselt, mis ei ole üllatav, teades tema eesmärgile orienteeritud suhtumist, süsteemset ja struktuurset lähenemist probleemide lahendamisel. Olen veendunud, et dr Marko Murruste jätkab akadeemilisel rajal nii teadustööga ja doktorantide juhendamisega kui ka meditsiiniteaduste valdkonna üliõpilaste õpetamisega. Soovin talle selleks jõudu ja edu.

1. novembril 2022 kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi radioloogiakliiniku füüsik Nigul Ilves filosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Brain plasticity and network reorganization in children with perinatal stroke: a functional magnetic resonance imaging study“ („Aju plastilisus ja võrgustike reorganiseerumine perinataalset insulti põdenud lastel: funktsionaalne magnetresonantstomograafiline uuring”).

Juhendajad: radioloogia kaasprofessor Pilvi Ilves (dr. med., TÜ kliinilise meditsiini instituut), lastehaiguste lektor Rael Laugesaar (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ja kliiniline psühholoog Mairi Männamaa (PhD (pedagoogika), SA TÜK lastekliinik).

Oponent: pediaatria kaasprofessor Helen Carlson (Ph.D), Cumming School of Medicine, University of Calgary, Alberta Children’s Hospital, Calgary Alberta, Kanada.

Kokkuvõte

Viimastel aastakümnetel on arstide, aga ka elanikkonna teadlikkus tõusnud, et insult võib esineda kogu elu jooksul, ka lastel. Eriti suur insuldi tõenäosus on vastsündinueas, umbes üks tuhande elussünni kohta. Insult vastsündinueas võib kaasa tuua elukestva motoorse, kognitiivse kahjustuse ning epilepsia, lisanduda võivad käitumishäired ja sotsiaalne puue. Vastsündinuea insult mõjutab väga pika aja jooksul lisaks lastele ka nende lähedasi, tuues kaasa stressi ja depressiooni kogu perele, ning koormab majanduslikult tervet ühiskonda.

Vastsündinuea insuldi järgne ajukahjustus on olenevalt tekkemehhanismist ja suurusest erinev, ka laste areng ja oskused on sellest tulenevalt erinevad. Õnneks on laste aju arenev ja plastiline ning suudab vähemalt osa ajukahjustustest võrreldes täiskasvanutega paremini kompenseerida. Kuna insult on harvaesinev ja kahjustus varieeruv, on teadmised vastsündinuea insuldi kohta piiratud.

Uurimistöö eesmärk oli uurida vastsündinuea insuldiga laste aju võimet võrreldes tervete lastega kahjustust erinevate kahjustuse tüüpide ja ulatuste puhul kompenseerida. Me kasutasime erinevaid magnetresonantstomograafilisi (MRT) uuringuid koos pilditöötlusega, et leida tunnuseid, mille abil oleks võimalik juba esimestel eluaastatel ennustada insuldiga laste kognitiivseid ja motoorseid võimeid ja paremini planeerida taastusravi.

Uuringu tulemused näitasid vastsündinuea insuldiga laste motoorsete ja kognitiivsete võimete ning aju ümberorganiseerumise seost kahjustuse ulatuse ja tüübiga. Muutused insuldiga vastsündinu ajus aitavad kompenseerida ja vähendada kahjustuse mõju, kuid ei suuda täielikult tagada eakohast arengut.

Uuringus saadud teadmisi aju plastilisuse ja ümberorganiseerumisvõime kohta on võimalik rakendada lisaks insuldihaigetele ka teiste ajukahjustusega (nt trauma, ajukasvaja või epilepsia) laste puhul. Need teadmised täiendavad vastsündinuea insuldi laste radioloogilistest uuringutest saadavat teavet, rõhutades nende vajalikkust.

Juhendaja, dr Pilvi Ilves: Nigul Ilvese doktoritöö on oluline panus kliinikumi laste insuldi uurimisrühma töösse. Doktoritöö tulemused aitavad mõista, missugused radioloogilised uuringud aitavad hinnata insuldiga laste ajukahjustuse ulatust, prognoosida kaugtulemust ja rehabilitatsiooni vajadust.

Töö tulemusel on tekkinud arusaam, et lisaks insuldi olemasolu hindamisele, tuleb radioloogidel alati täpselt hinnata ka kahjustuse lokalisatsiooni. Tööst selgub, et lisaks ajukoore kahjustuse kirjeldamisele on insuldiga laste edasise kognitiivse, keelelise kui motoorse arengu prognoosimiseks väga oluline hinnata ka insuldiga laste basaaltuumade ja talamuse kahjustuse ulatust. Nende struktuuride, eriti talamuse, ulatuslik kahjustus näitab, et lapse motoorne areng, eriti käe funktsioon võib olla oluliselt kahjustatud. Just nendel lastel tuleb alustada varase rehabilitatioooniga.

Insuldi korral tekkinud kahjustust väiksemal või suuremal alal on näha MRT ülesvõtetel. Töö näitas, et insuldi korral kahjustuvad terved võrgustikud, mis on häiritud väga laiali alal ja oluliselt kaugemal, kui tavalise MRT pildil oleva kahjustuse alusel võiks arvata. Sellised võrgustikes toimunud muutused viivad ka funktsiooni languseni.

Niguli töö oluline panus on meetodite laienemine, millega on võimalik edaspidi uurida neuroloogilisi haigusi nii täiskasvanutel kui lastel. Juba praegu on kliinikumis käigus mitmed teadustööd, kus on sarnaseid funktsionaalse magnetresonantstomograafia uuringuid kasutatud. Hea meel on, et Eestis on nüüd võimekus selliseid keerulisi aju funktsioone hindavaid uurimistöid teha ja keerulisi ajuvõrgustikke ka analüüsida. Kasutatavad arvutused on keerulised ja nõuavad põhjalikke teadmisi andmetöötlusest ja programmeerimisest. Kogu suuremahulise andmetöötluse aitab läbi viia Tartu Ülikooli arvutuskeskus.

Tartu Ülikooli Kliinikum on Eestis ainulaadne ülikoolihaigla, pakkudes patsientidele tervishoiuteenuseid kõikidel erialadel kogu elukaare ulatuses. Kogukonna tervise- ja ravikeskusena pakub kliinikum ravi osana, sellele eelnevalt või järgselt mitmeid teenuseid, mille eesmärgiks on inimeste toetamine, terviseteadlikkuse tõstmine, aga ka praktiliste, toimetulekut parandavate, oskuste õpetamine. Õpetava haiglana saab kliinikum tagada ka tõenduspõhise informatsiooni kättesaadavuse ning olla patsientide jaoks esimene eelistus terviseteabe otsimisel.

Kliinikumi juhatuse liikme, õenduse ja patsiendikogemuse juhi Ilona Pastaruse sõnul pakutakse kliinikumi patsientidele alalist nõustamist nii suitsetamise, liikumise kui toitumise alal. „Need võimalused on vabalt kättesaadavad kõikidele patsientidele, lisaks oleme pilootosakondadega koostöös kaasanud konkreetseid, riskirühma kuuluvaid patsiente,“ selgitas Ilona Pastarus.

Tubakast loobumise nõustaja, kopsukliiniku õde Merike Viin, on liikunud patsientidele lähemale ning nõustab igal kolmapäeval L. Puusepa 8 hoone ruumis E108 algusajaga 14:30. „Nõustamisele on oodatud nii meie patsiendid kui töötajad, kes mistahes vormis tarbivad nikotiinitooteid, olgu selleks mokatubakas, sigaretid, sigarid, piip, e-sigaret. Oluline, et nõustamisele tulijad on ise huvitatud sõltuvusest loobuma. Ühtlasi on oodatud ka need patsiendid ja töötajad, kes töö ajal on nikotiinivabad, kuid kodustes tingimustes siiski tubakatoodete tarbijad,“ tutvustas õenduse ja patsiendikogemuse juht. Tubakast loobumise nõustamised on osalejatele tasuta. Niisamuti tagab kliinikum patsientidele ravil viibimise ajal tasuta nikotiinist loobumise vahendid.

Sarnaselt tubakast loobumise nõustamisele hakkavad toitumise ja liikumise alast nõu L. Puusepa 8 hoones jagama ka õde Jane Maastik ning füsioterapeut Livian Laaneots.

Kogukonnakooli osana korraldab kliinikumi patsiendi info- ja tugikeskus ka vestlusringe. „Vestlusringide eesmärk on pakkuda elanikkonnale uut terviseteavet selliselt, et inimesed oskaksid teadvustada nende endi ja lähedaste panust oma tervisekäitumisse ja heaolusse. Erinevaid vestlusringe toimub iganädalaselt, kattes teemade ampluaa nii, et igaüks võiks leida midagi, mis just teda kõnetab,“ tutvustas Marika Laidvere patsienditeenistusest. Vestlusringe viivad läbi oma valdkonna spetsialistid või koguni erialaliidrid – näiteks prof Margus Punabi viimatine avalik loeng meeste tervisest. Ühised arutelud toimuvad kohapeal, veebis või hübriidvariandina mõlema võimalusena ning need on ka järelevaadatavad kliinikumi Youtube kanalil.

Lisaks vestlusringidele toimivad kliinikumi patsientidele ja nende lähedastele ka töötoad. „Töötubades õpetame osalejatele praktilisi oskusi, ka elustamist ja esmaabi. Lisaks on võimalik hinnata oma tervisenäitajaid ning mõõta kehakoostist, mille järel anname kaasa üldised soovitused toitumise ja liikumise kohta. Töötubade läbiviimisel on meil abiks Tartu Tervishoiu Kõrgkooli 3. kursuse õe õppekava tudengid, kes tegutsevad koos kliinikumi erialaspetsialistidega,“ kirjeldas Ilona Pastarus. Ta lisas näitena kopsuhaiguste töötoa, kus kohapeal on nõu andmas kopsukliiniku füsioterapeut, kelle juhendamisel saab katsetada erinevaid hingamisharjutusi, proovida PEF-meetriat ning ühtlasi on tagatud võimalus kehakoostise, vererõhu ja vere hapnikusisalduse mõõtmiseks.

2022. aastast tegutsevad patsiendi info- ja tugikeskuses ka patsientide ning lähedaste tugigrupid, kus on võimalik jagada haiguse, ravi või elukvaliteediga seotud muresid, hirme ja kogemusi. „Tugigrupid pakuvad kogemusnõustajate ja teiste spetsialistide toel julgustust haigusega toimetulekuks. Insuldi tugigruppidele on lisandunud hematoloogia ja onkoloogia tugigrupid ning tulevikus plaanime erialade ringi laiendada,“ rääkis Ilona Pastarus.

Ilona Pastarus ja Marika Laidvere julgustavad kõiki patsiente ja nende lähedasi kirjeldatud toetavaid tegevusi kasutama. Infot võimaluste kohta leiab kliinikumi kanalitest või e-kirja vestlusring@kliinikum.ee teel küsides.

Kliinikumi Leht

Kui inimesel tekib tervisega probleem, on tema ees neli võimalikku valikuvarianti. Ta võib helistada häirekeskusesse ja kutsuda endale kiirabi, pöörduda erakorralise meditsiini osakonda (EMOsse), pöörduda oma perearstile või siis üritada ise oma probleemiga hakkama saada. Selleks, et patsient jõuaks süsteemis õigesse kohta, on vaja nii patsiendipoolset terviseteadlikkust kui ka häid filtreid, mis ei lase patsiendil valesse süsteemi sattuda. Kuna mõlema poolega on oma mured, on tagajärjeks nii kiirabi kui EMO üle koormamine mitte-erakorraliste patsientidega.

Kui patsient valib häirekeskuse ja kiirabi kutsumise tee, on filtriteks tema teekonnal häirekeskuse poolne kõnetöötlus ja kiirabibrigaadi visiit. Enamikke häirekeskuse kõnesid ei töötle meditsiinilise taustaga inimene. On tavapärane, et patsiendi seisundi raskust hinnatakse üle – häirekeskus edastab kiirabile kutseid, mille esmase kirjelduse põhjal on kiirabitöötajale juba autosse astudes selge, et tegelikult kiirabi ei vajata või siis, kui abi ka vajatakse, edastatakse kutse kiirabile põhjendamatult kõrge prioriteediga. Sellest olukorrast tulenev kiirabi ülekoormus reeglina EMOsse üle ei kandu, kuna kiirabitöötajad hindavad patsiendi seisundi raskust adekvaatselt ning ei hospitaliseeri reeglina erakorralist abi mittevajavaid patsiente EMOsse.

EMO ülekoormus tuleb valdavalt isepöörduvate patsientide arvelt ning sellel süsteemil hetkel filtrit ees ei ole. Nende filtrite loomisel on olulised miinused. Kui lubada EMOsse ainult patsiente, kes on sinna suunatud perearsti saatekirjaga või kes tuuakse kiirabiga, siis kasvaks ebavajalike transportide arvelt oluliselt kiirabi töökoormus. Lisaks jääksid paljud patsiendid, kes muidu oma tõsise terviserikkega ise EMOsse pöörduksid, saatekirja otsima, mistõttu võib nende abi oluliselt hilineda. Nende patsientide jaoks, kes on juba EMOsse jõudnud, aga erakorralist käsitlust ei vaja, saab edaspidi tõenäoliselt lahenduseks olema õe iseseisev vastuvõtt. Õde hindab patsiendi seisundit ja kui seisund ei vaja erakorralist abi, siis pakub õde ise patsiendile esmast nõustamist ja soovitab, kuhu edasi pöörduda.

Ühe võimaliku filtrina on välja pakutud rahalist kulu patsiendile, olgu see siis kiirabi või EMO visiiditasuna. On riike, kus selline süsteem toimib, aga selle lahendusega on samuti seotud olulised riskid. Tihtipeale on kehvemas majanduslikus seisus inimesed needsamad patsiendid, kelle riskid tõsiseks tervisehädaks kõige suuremad on. Liiga suure visiiditasu korral on oht, et patsient, kes erakorralist abi vajab, ei julge selle abi saamiseks kuskile pöörduda. Kui hakata selekteerima, et erakorralisematele patsientidele on visiit tasuta ja mitteerakorralistele tasuline, siis tekib alati küsimus, et kes seda otsustab, mille alusel ja kes lahendab tekkida võivad vaidlused.

Kiirabi ülekoormuse lahendusteks on patsientide terviseteadlikkuse tõstmine ja häirekeskuse filtri parandamine. EMO ülekoormuse lahendusteks on EMOle mõistlike alternatiivide pakkumine ja jällegi patsientide terviseteadlikkuse tõstmine. On arusaadav, et kuskile peab patsient oma hädaga pöörduda saama. Kui ta aga oma perearsti kätte ei saa või aeg on tööväline, siis ongi EMO hetkel tihtipeale ainsaks järele jäänud variandiks. EMOde lähedale on vaja tervisekeskuseid, kuhu oleks võimalik mitte-erakorralist patsienti EMOst suunata nii tööajal kui ka väljaspool tööaega.

Väga suur roll nii kiirabi kui EMO ülekoormuse vähendamisel on aga patsientide enda terviseteadlikkusel. Eesti Perearstide Selts ja Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts on koos töötanud välja patsiendijuhised selle kohta, milliste probleemidega tasub pöörduda perearsti vastuvõtule ja milliste puhul pöörduda EMOsse. Need juhised on leitavad haigekassa kodulehelt.

Kui inimesel on kahtlus, kas tema tervisemure on erakorraline, siis tasub alati alustada esmalt perearsti nõuandetelefonist numbril 1220, kus pakutakse meditsiiniküsimustes nõustamist ja selgitatakse välja, kui kiiret abi patsient vajab.

Dr Sander Poks
Erakorralise meditsiini osakonna juht

Novembrikuu on traditsiooniliselt pühendatud meestele ja nende tervisele. Kliinikumi meestekliiniku ülemarst-õppejõud prof Margus Punab selgitab, millal, kui sageli  ja milliste tervisemuredega tuleb meestearsti poole pöörduda.

„Esmalt taustaks võrdlus teiste riikidega. Eesti meeste oodatav eluiga on viimastel aastakümnetel küll pikenenud, ent näeme jätkuvalt, et võrreldes naistega on meeste keskmine oodatav eluiga peaaegu 9 aastat lühem. 2021. aastal on Eestis meeste oodatav eluiga 72,8 aastat, naistel aga 81,4. Võttes võrdluseks Põhjamaade näitajad, siis näiteks Rootsi meeste oodatav eluiga on Eesti meeste omast 8,4 aastat pikem ning Rootsi meeste ja naiste eluea vahe on vaid 3,6 aastat,“ tutvustas prof Margus Punab.

Lühemate eluaastate põhjuseks on erinevad tegurid. „Mehed tarvitavad kuni 50. eluaastani märgatavalt vähem tervishoiuteenuseid. Tervishoiusüsteemi jõuavad nad alles pärast 50. eluaastaid ning siis juba väljakujunenud raskete haigustega, mis mõjutavad negatiivselt mehe enda elu kvaliteeti ning põhjustavad ka enneaegset suremust,“ selgitas prof Punab.

Oluliseks teguriks on ka meeste enda hinnang oma tervisele. „Värskelt läbi viidud terviseuuringu põhjal hindavad 60% meestest vanuses 40–49 oma tervist vähemalt heaks. See omakorda võib olla põhjuseks, miks ei pöörduda varem oma tervist kontrollima. Kahjuks ei kinnitanud „head tervist“ ka uuringutulemused. Alustades meestespetsiifiliste muredega – 32,5% meestel esines mõõdukas või oluline, see tähendab üsna kindlasti mehe elukvaliteeti mõjutav, kõrvalekalle. Kui lisada leebemad tervisemured ja mehespetsiifilised terviseriskid, siis leidsime kõrvalekaldeid kokku 71% uuritud meestest. Kui rääkida üldisematest terviseriskidest, siis neid tuvastasime pea 90% meestel. Kõige kriitilisemad nendest kõrge kolesteroolitase veres (73% uuritutest), kõrge vererõhk (54,5%), ülekaal ja rasvumine. Normaalkaalus (KMI <25) oli ainult 28% uuritud meestest. Lõpptulemusena ei tuvastanud me ühtegi terviseriski vaid 2% uuritud meestel,“ tutvustas kõnekaid tulemusi prof Punab. Ta rõhutas, et ülekaalus meestel on ka kõrgem vererõhk ja kolesterooli tase, alarmeerivad maksanäitajad ning madalam meessuguhormooni tase ja erektsioonihäired „Meeste ülekaal on kõige olulisem ennetatav tervise riskitegur. Ülekaal suurendab riski nii südame-veresoonkonnahaiguste, diabeedi, kroonilise neeruhaiguse, luu- ja lihaskonnahaiguste, aga ka vähkkasvajate tekkimiseks,“ kinnitas meestearst Margus Punab.

Meestearsti sõnul võib otsida põhjuseid ka selles, et Eestis on seni puudunud meestele suunatud soospetsiifilised ennetavad terviseprojektid. „Eelnevat arvesse võttes töötasime meestekliinikus läbiviidud teadusuuringute alusel välja n-ö soovituste paketi, millal peaksid mehed läbima süsteemse tervisekontrolli ka siis, kui neil selgelt väljendunud tervisehäireid ei esine,“ sõnas Punab.

AegTervisekontrolli eesmärkLäbiviija
Sünd-esimene eluaastaSisuks üldine areng, munandite laskumine ja suguelundite arengPerearst või lastearst  
Hilispuberteet, 16.–19. eluaastaKehaline areng, hilisemad terviseriskidMeestearst
35.–45. eluaastaEsimene põhjalikum tervisekontroll (kui varem pole tehtud)Perearst või meestearst
40. eluaastaEsimene eesnäärme kontroll. Edasine otsustatakse uuringute alusel. Enamasti 4–5 aastase välbagaPerearst, meestearst või uroloog
50+ eluaastadRegulaarne eesnäärme kontroll (1-2-4 aasta tagant vastavalt eelmise korra leiule). Kusemishäirete ravi vastavalt vajaduselePerearst, meestearst või uroloog

Allikas: Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinik

Eraldi tähelepanu ja spetsiifilisi lisauuringuid vajavad:

  • Mehed, kelle lähisugulastel on noores eas (enne 50. eluaastat) esinenud vähkkasvajaid (eesnäärme ja rinnavähk, aga ka teised), tõsisemaid südame-veresoonkonna haiguseid või on esinenud tervisemuredest tingitud varaseid surmajuhte.
  • Ülekaalulised mehed
  • Suitsetavad ja alkoholi liigtarvitavad mehed
  • Seksuaalse riskikäitumisega mehed

Prof Margus Punab lisas, et meeste harjumus oma tervise eest hoolitsemiseks kasvab ajaga. „Meeste ennetavate tervisekontrollidega seis on juba ajas palju paremaks muutunud. Kõige n-ö ohustatumaks grupiks peame 35–45-aastaseid mehi, kes just selles eas vajavad meeste tervise süvauuringuid. Süsteemselt pakub seda teenust täna vaid kliinikumi meestekliinik neljas Eesti keskuses,“ lausus lõpetuseks Margus Punab.

Kliinikumi Leht