Kliinikumi innovatsioonijuhina alustas professor Vallo Volke

Oktoobrikuust töötab Tartu Ülikooli Kliinikumi teadus-arendusteenistuses innovatsioonijuhina professor Vallo Volke, kelle ülesandeks on digitervise alaste arendustegevuste koordineerimine.

Esialgu keskendub prof Vallo Volke ennekõike tervishoiuteenuste digitaliseerimise arendamisele, mistõttu on tema esimesed ülesanded seotud kliinikumi elektroonilise haiguslooga. „eHL ehk elektrooniline haiguslugu on olnud Kliinikumi informaatikateenistuse üheks suurimaks arendusprojektiks läbi aegade, mis on õnnestunud hästi. Püüame senisest enam keskenduda kasutajatelt tagasiside küsimisele, selle analüüsimisele ja süsteemi kasutusmugavusele parandamisele, et toetada töötajate produktiivsust ja heaolu,“ ütles Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige, teadus- ja arendustegevuse juht prof Joel Starkopf.

Prof Vallo Volke sõnul on Kliinikumil väga tugev ja võimekas IT-meeskond. „Koostöös arstide, õdede ja informaatikateenistuse töötajatega on eesmärgiks arendada haigla e-süsteem Euroopa parimaks. Asetame kesksele kohale töötajate ja haigla jaoks kõige olulisemad tegevused ja õpetame infosüsteemi neid protsesse veatult toetama,“ tutvustas innovatsioonijuht prof Vallo Volke oma juhtmõtet.

Prof Joel Starkopf rõhutab digiarengu olulisust: „Soovime näha Kliinikumi eest vedamas Eesti tervishoiu digiarengut nii nagu ülikoolihaiglale kohane. Selleks on laia haardega, erialaselt ja teaduslikult väljapaistva kolleegi panus äärmiselt oodatud. Innovatsioonijuhi ülesandeks on muuhulgas kanda hoolt ka digiteenuste arendamise eest Kliinikumi vastutusalas ja teeninduspiirkonnas ning esindada Kliinikumi tervishoiu digitaliseerimise arendustöö alastes küsimustes suhtluses erinevate osapooltega, sh riigiametite ja teiste Kliinikumi partneritega.“

Professor Volke on erialalt endokrinoloog, kelle teadushuvi on viimasel ajal olnud seotud kliinilise farmakoloogiaga. Lisaks osakoormusega innovatsioonijuhi tööle jätkab ta ka arst-õppejõuna endokrinoloogia erialal sisekliinikus. Ühtlasi on professor Volke pikaaegne Eesti Endokrinoloogia Seltsi president, Sotsiaalministeeriumi erialanõunik ja sisemeditsiini erialade üldnõunik. Viimased neli aastat on töötanud Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu komisjoni liikmena. „Tunnen Vallot kui head meeskonnamängijat ja ootan tulemuslikku koostööd,“ lausus prof Starkopf.

Lisainfo:

Prof Vallo Volke, innovatsioonijuht
Vallo.Volke@kliinikum.ee
Tel: 731 9376

Hea Eesti Perearstide Selts

30. aastat tagasi taasiseseisvunud Eesti vajas uut mõtlemist ja uusi kombeid ning seda ka tervishoius. Täna, täpselt 30 aastat tagasi asutatud perearste liitva organisatsiooni esimeseks väljakutsuvaks ülesandeks oli luua uus arstlik eriala – peremeditsiin ning üles ehitada vaba Eesti toimiv esmatasandi tervishoid. Palju õnne, see töö on tehtud õnnestunult! 

Tänaseks on perearstid asendamatud patsientide jaoks kogu elukaare jooksul. Perearstide usalduslik, sageli aastatepikkune suhe oma patsientidega on väärtus, mida hoida ja mille eest seista. Tartu Ülikooli Kliinikum on rõõmuga teie partneriks patsiendikeskse tervishoiu tagamisel. Toimivast ja tõhusast koostööst võidab kogu elanikkond – ennekõike patsiendid, aga ka perearstid ja eriarstid. Koostöö Eesti elanikkonna tervise eest hoolitsemisel, arstidevaheline tagasiside, uued teenused ravitöös ning tulevikutegevused e-lahenduste arendamisel võiksid olla meie ühisteks märksõnadeks järgmisteks eesootavateks aastateks.

Palju õnne, perearstid, palju õnne Eesti Perearstide Selts!

Dr Andres Kotsar
Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht

3. detsembril toimub Tartus hübriid-vormis seminar “Personaalmeditsiin – teadusest praktikasse”. Laiemale kuulajaskonnale mõeldud ettekanded annavad ülevaate  Eestis läbi viidud rinnavähi ja südame-veresoonkonna haiguste personaalmeditsiini alaste rakendusuuringute kohta.

Personaalmeditsiini eesmärk on leida igale inimesele võimalikult individuaalne ennetus- või raviplaan, analüüsides inimese geneetilisi andmeid koos teiste tervise- ja keskkonna-andmetega.

Eesti on võtnud personaalmeditsiini rakendamise prioriteediks – aastatel 2018–2020 viidi sotsiaalministeeriumi algatusel läbi “Personaalmeditsiini kliinilised juhtprojektid rinnavähi ja südame-veresoonkonna haiguste täppisennetuses“. Mahukasse pilootprojekti panustasid nii Tartu Ülikooli Kliinikum, Tartu Ülikooli, Põhja-Eesti Regionaalhaigla kui ka Tallinna Tehnikaülikool. Pilootprojekti peamisteks eesmärkideks oli välja selgitada, kuidas leida lahendused, et rinnavähi ja südame- ja veresoonkonna haiguste tekkega seotud geeniinfo jõuaks arsti töölauale ning kuidas inimesed sellele infole reageerivad.

„Eesmärk oli ka välja töötada süsteem, et saavutada arstide valmidus nõustada patsiente personaalmeditsiini-alastes küsimustes ning et koolitada perearste, kelle ülesandeks samuti saab olema patsientide nõustamine geeniinfo osas,“ ütles Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu professor Lili Milani.

Seminaril tutvustatakse projekti uurimistulemusi meditsiinitöötajatele, teadlastele ja tervishoiu korraldajatele. Tartu Ülikooli Kliinikumi vanemarst-õppejõud professor Katrin Õunap sõnab, et projektitulemuste edastamine nii laiemale elanikkonnale kui ka erialaspetsialistele on väga oluline. „Nii on meil võimalik tulevikus paremini ennetada polügeenset rinnavähki ja südame veresoonkonna haigusi. Koostöö Eesti gGeenivaramuga laiendab ka kliinilise geneetika keskuse areaali, mis on seni keskendunud haruldastele haigustele ning ühe geeni defektist tingitud kasvajate ja hüperkolesteroleemia uurimisele,“ selgitas professor Õunap.

Lisaks rinnavähi ja südame- ja veresoonkonna rakendusuuringutele räägitakse seminaril ka riiklikust kolmandast personaalmeditsiini projektist, mis keskendub farmakogeneetikale ja selle rakendamise võimalustele Eesti tervishoius. “Farmakogeneetika projekti eesmärk on luua lahendus, mis annaks arstile patsiendi geneetilistel andmetel põhinevaid ravimisoovitusi,” ütles Tartu Ülikooli geenivaramu professor Lili Milani.

Arstide, geeni- ja arvutiteadlaste akadeemilise ja kliinilise kompetentsi ühendamine loob professor Õunapi sõnul Eesti jaoks unikaalse kompetentsikeskuse, mis on eelduseks personaalmeditsiini arendamiseks Eestis ning rahvusvahelises konkurentsis edukaks toimimiseks.

Täpsem teave ja seminarile registreerimine aadressil tinyurl.com/permed03

Lisainfo:
Lili Milani, TÜ farmakogenoomika professor
Email: lili.milani@ut.ee
Telefon: 5304 5400

Tiina Kahre, Eesti Meditsiinigeneetika Seltsi president
Email: tiina.kahre@kliinikum.ee
Telefon: 525 1965

Katrin Õunap, TÜ Kliinikumi vanem-arst õppejõud meditsiinigeneetika erialal
Email: katrin.ounap@kliinikum.ee
Tel: 5331 9490

Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna töös on COVID-19 pandeemia ajal osalenud erinevaid vabatahtlikke – enamasti kliinikumi enda töötajad, aga ka mõned teiste erialade esindajaid. Tabasime osakonnast professionaalse korvpalluri ja Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi korvpalli spordidirektori Janar Taltsi ning ettevõtte Verston OÜ juhatuse liikme Erkko Saluste.

Küsimuse peale, millest oli ajendatud soov enda abikäsi pakkuda, oli vastus ühene: „Tahtsime aidata, kasvõi natuke. Märkasime, kui paar nädalat  tagasi olukord haiglates taas kriitiliseks minema hakkas ning uurisime, kas meist mingitki abi oleks,“ selgitas Talts. Ta lisas, et EMO personal on nad väga soojalt vastu võtnud ning lisaks kiirele väljaõppele töö kõrvalt pidevalt juhendanud.

EMO vanemõde Mari Teugjas-Koit sõnul on vabatahtlikud olnud kiired õppijad ning osalenud nii patsientide transportimisel, kiirabitöötajate saatmisel, analüüside transportimisel laborisse kui ka olnud füüsilise jõuga abiks lihtsamates toimingutes patsientidega. „Oleme tänulikud soovi ja valmisoleku eest aidata,“ sõnas vanemõde.

Olgugi, et COVID-19 pandeemia näitab stabiliseerumise märke, kinnitavad nii Janar Talts kui ka Erkko Saluste, et on valmis panustama ka edaspidi. „Saame oma ajakasutuse seada nii, et meil oleks võimalik ka ühiskonna heaks panustada,“ ütlesid vabatahtlikud. Ühtlasi tõid nad välja, et vaatavad haiglatööle nüüd teise pilguga: „Nägime haiglatöö köögipoolt. Üks on näha seda meedia vahendusel või kogeda patsiendina spordivigastuste tõttu, ent kogemus osakonnas on muutnud meie arusaamist oluliselt. See on nagu spordis – nii kaua, kui oled mängijana platsil, saad muretult oma igapäevastele ülesannetele keskenduda, ent kui satud administratiivse poole peale, näed „päris“ köögipoolt, muresid ja väljakutseid,“ rääkis Talts.

Oma 24. novembri tööpäeva lõpetasid vabatahtlikud vaktsineerimisega. „See on meie tõhustusdoos. COVID on hetkel uus reaalsus ning usaldame meditsiini, et pandeemia ületada võimalikult kiiresti. Olen uhke, et meie ettevõttes on vähemalt ühe vaktsiinisüsti saanud täna üle 90% töötajatest, sealjuures 80% omavad juba vaktsineerimistõendit. Julgustame oma töötajaid, aga ka kõiki teisi seda kindlasti tegema,“ ütles Erkko Saluste.

Tartu Ülikooli Kliinikumis viidi 5. novembril esmakordselt Eestis läbi endoskoopilise peroraalse kolangioskoopia protseduure SpyGlass kolangioskoobiga. Esmakordsel protseduuril oli kliinikumi endoskoopia meeskonnal abiks Paul Stradinsi Kliinilise Ülikoolihaigla gastroenteroloog, professor Aldis Pukitis.

Endoskoopiline kolangioskoopia võimaldab otsest sapijuhade ja pankrease juha visualiseerimist, sapijuha ja pankrease juha kitsenemuste ja kasvajaliste haiguste täppisdiagnoosimist, sapi- ja pankreasejuha kivide ravi. Tegemist on uue ja areneva sapiteede ja pankrease juha endoskoopilise uurimis- ja ravimeetodiga, millel on selged diagnostilised- ja ravinäidustused.

„Tegemist on patsiendisõbraliku protseduuriga, mis võimaldab suurte sapikivide eemaldamist elektrohüdraulilise litotripsia teel ühe-kahe protseduuriga. Varasemalt nõudsid sellised sapikivid vahel kolme, nelja või isegi viit endoskoopilist retrograadset kolangiopankreatograafia (ERCP) protseduuri, korduvat sapiteede stentimist ning mõningatel juhtudel ka kirurgilist sekkumist. Kuna valdavalt on tegemist eakate patsientidega, siis on sellist korduvat protseduuri nende organismile taluda raske ning kirurgiline protseduur ei pruugi samuti võimalik olla,“ toob endoskoopiakeskuse juhataja dr Karin Kull välja uue protseduuri mõju ravikvaliteedile. Lisaks võimaldab endoskoopiline kolangioskoopia ühissapijuha ebaselgete kitsenemuste visualiseerimist ning histoloogilise koematerjali võtmist kolangioskoopia käigus, parandades sellega sapiteede haiguste diagnostika võimalusi.

Lätis ja Leedus on endoskoopiline kolangioskoopia kasutusel juba varasemalt, Paul Stradinsi Kliinilises Ülikoolihaiglas võeti protseduur kasutusele 2019. aasta. „Protseduuri suurimaks eeliseks on väiksem invasiivsus. Tegemist on meetodiga, mis võimaldab näha otse sapijuha sisse. Oma kliinikus kasutame peamiselt intraduktaalset litotripsiat „raskete“ ühissapijuha kivide eemaldamiseks. Endoskoopiline kolangioskoopia vähendab ERCP aega patsiendi jaoks, sapiteede protseduuride arv langeb. Protseduur on küll kulukas, aga efektiivne ja patsiendisõbralik,“ kirjeldas professor Pukitis.

Kahe aastaga on Paul Stradinsi Kliinilises Ülikoolihaiglas läbi viidud 20 endoskoopilist kolangioskoopiat. „Protseduuride arv võiks olla märgatavalt suurem, kuid kahjuks on COVID-19 oluliselt piiranud ravitööd ning protseduuride läbi viimist,“ selgitas prof Pukitis. Kliinikumis on planeeritav maht 40–50 protseduuri aastas, üle Eesti võiks endoskoopilist kolangioskoopiat aastas vajada ca 90 patsienti. Kliinikumis uuringule pöördumiseks on vajalik gastroenteroloogi saatekiri.

Esimene protseduuride päev oli väga edukas ning kõigi nelja patsiendi puhul said ravieesmärgid täidetud. „Kasutasime seadmeid nii sapijuhade kontrollimiseks, striktuuri visuaalseks hindamiseks, uue stendi panemiseks kui ka viisime läbi elektrohüdraulilise litotripsia raskete sapijuhakivide eemaldamiseks,“ rõõmustas dr Kull korda läinud õppepäeva üle. „Oleme väga rõõmsad, et kliinikum leidis võimaluse investeeringu tegemiseks ja seadmete hankimiseks, samuti selle üle, et Haigekassa teenuse oma raviteenuste nimekirja lisas. Lisaks soovin tänada kogu personali nii sisekliinikust kui ka anestesioloogia- ja intensiivravi kliinikust, kes osalesid õppepäeval ning andsid oma panuse päeva õnnestumiseks. “

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi ravijuht dr Andres Kotsar:

„Novembrikuu viimastel nädalatel tõdeme, et õnneks on haigestumine kogu Eestis ja ka Lõuna-Eestis langustrendis. Haigestumise langus ei oma paraku kohe kiiret efekti haiglaravile. Lehe trükki minemise ajal on kliinikumis enim COVID-19 patsiente Eesti haiglatest. Ühtlasi on intensiivravipatsiente kliinikumis rohkem kui kogu Põhja regioonis kokku. Eelnevat arvesse võttes jälgib kliinikum olukorda ning kui langustrend jätkub, julgeb kaaluda ka COVID-19 voodikohtade vähendamise plaani.

Praegu hospitaliseeritakse kliinikumi igapäevaselt 6–7 patsienti COVID-19 tõttu (eelnevatel nädalatel vähemalt 10 patsienti päevas). Kui langustrend jätkub, oleme paindlikud ja kiirelt valmis taastama mitte-COVID patsientide plaanilist statsionaarset ravitööd.“

5.–7. novembril Belgias toimunud rahvusvahelisel endoskoopilise kirurgia võistlusel „Winners meeting“ oli Eesti võistkond edukas kahes võistluskategoorias viiest –  laparoskoopilises õmblemises ning patsiendinõustamises. Eesti koondis valis laparoskoopilise õmblemise võistlusel end esindama Tartu Ülikooli Kliinikumi naistearsti dr Iveta Mikeltadze, kes saavutas esikoha pärast finaalvõistlust Itaalia meeskonna esindajaga. Teiseks jäi Itaalia, kolmas ja neljas koht läksid vastavalt USA-le ja Venemaale.

Teises kategoorias, patsiendi nõustamises, saavutas Eesti võistkond teise koha.

Eesti võistkonda kuulusid meeskonna juht dr Olga Khrustaleva (Lääne-Tallinna Keskhaigla) ja kümme liiget: dr Annela Mõts (Herz-Jesu-Krankenhaus Dernbach), dr Katrin Täär (Tartu Ülikooli Kliinikum), dr Iveta Mikeltadze (Tartu Ülikooli Kliinikum), dr Katrina Aab (Tartu Ülikooli Kliinikum), dr Doris Dmitrovski (Tartu Ülikooli Kliinikum), dr Betti Siedermann (Lääne-Tallinna Keskhaigla), dr Alissa Avrutina (Lääne-Tallinna Keskhaigla), dr Marie Abel (Raplamaa haigla), dr Helen Liis (Päijät-Häme Keskhaigla Naistekliinik) ning dr Mariann Rugo (Põhja-Eesti Regionaalhaigla).

Dr Iveta Mikeltadze sõnul on Winners Meetingul lisaks võistlusele oluline koostöö- ja õppimisvõimalus, kuna toimuvad erialased ettekanded ning tipparstid jagavad oma kogemusi. Dr Mikeltadze osales Winners Meetingul kolmandat korda ning hindab kõrgelt Eesti võistkonna koostööd nii võistluste ajal kui võistluste eelsel perioodil. „Tunneme võistkonnakaaslastega üksteist juba residentuuri ajast, nii sai selline erinevate haiglate vaheline meeskond kokku pandud. Ettevalmistusi võistlusteks alustasime juba suvel, arutasime läbi videote stsenaariumid, filmisime nii nõustamise videot kui ka videoloengut, videot ureterolüüsist ning nippide ja trikkide videot. Patsiendi nõustamise video oli noore, sünnitamata patsiendi nõustamisest, kes alles sai teada emaka eemaldamise vajadusest endomeetriumivähi tõttu. Meie video pälvis väga positiivset tagasisidet nii oskusliku patsiendi reaktsiooni kujutamise (nõustamisvideos mängis patsiendi rolli dr Alissa Seljanko) kui ka rahuliku ja selge nõustamise eest arsti poolt (arsti rollis dr Marie Abel),“  kirjeldas dr Mikeltadze.

Laparoskoopilise õmblemise võistlusel oli neli etappi ning kohtunikud jälgisid väga tähelepanelikult, kuidas õmblusi teostatakse, milline on õmbluste täpsus ning lõpuks mõjutas tulemust ka õmbluste sooritamise aeg. „Eks pinge oli kohapeal suur, tunned survet, kui professorid, keda sa imetled, üle õla su õmblustehnikat  jälgivad,“ sõnas dr Mikeltadze.

Dr Mikeltadze lõpetas residentuuri sel suvel ning töötab alates oktoobrist kliinikumi onkokirurgia osakonnas: „Kirurgia meeldib mulle väga ning onkokirurgia on suur väljakutse, mis nõuab pidevat enesetäiendamist – see mulle just meeldibki. Olen laparoskoopilist õmblemist harjutanud aastaid, kuna günekoloogilistel operatsioonidel on õmblemisoskused väga olulised. Osalesin kahe aasta eest Clermont-Ferrand Ülikoolihaiglas koolitustel, mille üheks fookuseks oli laparoskoopiline õmblemine. Sealt sain ka mõtte osta endale laparoskoopia mulaaž, millel õmblemist harjutada, sest kirurgias on väga oluline roll lihasmälul. Esimesel aastal harjutasin peaaegu iga õhtu tund aega, hiljem juba harvemini,“ rääkis dr Mikeltadze

Toonasest koolitusest on tänaseks arenenud välja koostöö tema doktoritöö kaasjuhendaja dr Revaz Botchorishviliga, doktoritöö põhijuhendaja on dr Kristiina Rull naistekliinikust.

„Soovitan igal noorel günekoloogil Winners Meeting’ul osaleda, see on suurepärane võimalus enesearenguks ja rahvusvaheliseks koostööks,“ kinnitas dr Mikeltadze.

“Winners meeting” võistlusel osales kokku 13 meeskonda 11 riigist.

12. novembril kaitses Martin Padarfilosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja väitekirja “Enteral nutrition, gastrointestinal dysfunction and intestinal biomarkers in critically ill patients” ja eesti keeles “Enteraalne toitmisravi, seedetrakti düsfunktsioon ja soole biomarkerid intensiivravipatsientidel”.

Töö juhendajad olid: anestesioloogia ja intensiivravi professor Joel Starkopf (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut) ning anestesioloogia ja intensiivravi kaasprofessor Annika Reintam Blaser (dr. med. (arstiteadus), TÜ kliinilise meditsiini instituut).

Oponent: professor Matti Reinikainen (PhD), University of Eastern Finland ja Department of Anaesthesiology and Intensive Care, Kuopio University Hospital, Kuopio, Soome.

Kokkuvõte

Organpuudulikkuste diagnoosimine ja ravi on üks intensiivravi nurgakividest, kuid seedetrakti puudulikkus on ebapiisavalt defineeritud ning diagnoosimine põhineb siiani peamiselt subjektiivsel kliinilisel läbivaatusel. Võimalikud ravimeetodid seedetrakti probleemide lahendamiseks intensiivravi haigel ja nende tõenduspõhisus on vähesed. Uurimistöö keskendus enteraalse toitmise läbiviimisele ja jälgimisele, seedetrakti funktsioonihäirete ning puudulikkuse diagnoosimisele ja mõju selgitamisele ning kõrgenenud kõhukoopa sisese rõhu ravivõimaluste uurimisele intensiivravihaigetel.

Leidsime, et pärast enteraalse toitmise protokolli kasutuselevõttu manustati intensiivravi haigetele esimese nädala jooksul oluliselt rohkem kaloreid enteraalse toitmise teel ilma komplikatsioonide sagenemiseta. Samaaegselt aga vähenes veenisisene toitmine ning kokkuvõttes ka nädala summaarne kaloraaž. Tulemused viitavad vajadusele toitmisravi komplekssemalt planeerida. Järgmises uuringus järeldasime, et soole funktsiooni peegeldava biomarkeri tsitrulliini ning kahjustuse markeri I-FABP-i määramine ei võimalda enteraalse toitmise edukust hinnata ning nende roll toitmise juhtimisel on hetkel ebaselge.

Kõrgenenud kõhukoopasisene rõhk on intensiivravi patsientidel sage probleem, mille ilmnemine on seotud kehvemate ravitulemustega, kuid ravivõtted on piiratud. Meie uurimistöö osutab ühe ravimeetodi, sedatsiooni süvendamise, vähesele toimele ja võimalikele hemodünaamilistele kõrvaltoimetele. Kuivõrd ligi veerandil patsientidest on raviefekt siiski hea, võib seda ravivõtet vajaduse korral kaaluda.

Seedetrakti puudulikkuse teke on seotud halvemate ravitulemustega. Nii primaarne, st kõhukoopa patoloogiaga seotud, kui sekundaarne, muu põhjusega seedetrakti puudulikkus on seotud kõrge suremusega. Sekundaarse põhjusega seedetrakti puudulikkuse juhud leiavad sagedamini aset hilisemal intensiivraviperioodil, patsientide seisund on raskem ning ravitulemused võivad olla kehvemad. Töötasime välja seedetrakti sümptomite ja kõrgenenud kõhukoopa sisese rõhu raskusastmete kombinatsioonil põhineva kliinilise skoori seedetrakti düsfunktsiooni hindamiseks, mis on vajalik nii kliinilises kui teadustöös. Skoori võime ennustada suremust oli hea ning järgmise sammuna on vajalik valideerimisuuring.

Professor Joel Starkopf, juhendaja: dr Martin Padari doktoritöö keskendus intensiivravi haigetel esinevate seedetrakti probleemide erinevate aspektide selgitamisele. Töö kaasjuhendajaks oli kaasprof Annika Reintam Blaser Tartu Ülikoolist ja Šveitsi Luzerni haiglast, kellel oli suur roll uuringute väljatöötamisel, doktorandi juhendamisel ja innustamisel. Kindlasti väärib nimetamist suurepärane tugi prof Krista Fischeri töögrupi poolt statistiliste meetodite osas.

Doktoritöö on väljapaistev oma mahukuse poolest põhinedes viiel originaaluuringul ja kahel ülevaateartiklil. Uuringutes on analüüsitud kokku üle 4000 intensiivravi haige ravitulemusi. Valdavalt olid uuritavateks Kliinikumi patsiendid, mille üle on meil põhjust rahulolu tunda – ravitegevuse teaduslik analüüs on lahutamatu osa ravitulemuste parandamisest. Dr Padar on suurepäraste teadmiste ja oskustega pühendunud klinitsist ja teadlane, keda heal meelel näeme edenemas nii akadeemilisel kui ka kliinilisel karjäärirajal. Edu ja jõudu talle selles!

12. novembril kaitses Tuuli Sedmanfilosoofiadoktori kraadi (PhD (arstiteadus)) taotlemiseks esitatud väitekirja “New avenues for GLP-1 receptor agonists in the treatment of diabetes”(“Uued suunad GLP-1 retseptori agonistide kasutamises diabeedi ravis”). 

Töö juhendaks oli professor Vallo Volke (dr. med. (arstiteadus), TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituut).

Oponendiks professor Troels Krarup Hansen (PhD), Department of Clinical Medicine, Aarhus University, Aarhus, Taani.

Kokkuvõte

Glükagoonilaadne peptiid 1 (GLP1) on hormoon, mis vabaneb soolestikust vastusena söömisele. GLP1-l on erinevates elundsüsteemides mitmeid toimeid. See osaleb vere glükoositaseme regulatsioonis: stimuleerides insuliini ja inhibeerides glükagooni vabanemist veresuhkru tase langeb. GLP1 toimel aeglustub mao motoorika ja tühjenemine. Kesknärvisüsteemis reguleerib GLP1 söögiisu ning seeläbi kehakaalu. GLP1 füsioloogilistel toimetel põhineb ravimklassi GLP1 retseptori agonistide kasutamine. Need on laialdaselt kasutatavad diabeediravimid, mis lisaks veresuhkru taseme langetamisele vähendavad söögiisu ja alandavad kehakaalu. Ravimklass on võrdlemisi ohutu, kuna hüpoglükeemia risk on väike. Lisaks on kõrvaltoimed võrdlemisi kerged, sagedasemateks iiveldus ja oksendamine.

GLP1 retseptori agonistide mõnede toimete suhtes kujuneb välja tolerantsus – näiteks mao motoorika aeglustumine väheneb ravimi kestval kasutusel. Samuti vähenevad ravimi korduval kasutamisel kõrvaltoimed, möödudes esimeste ravinädalatega. See, kas tolerantsus tekib ka GLP1 retseptori agonistide veresuhkru taset langetava toime suhtes, ei ole seni teada.

GLP1 retseptori agoniste on kasutatud haruldaste ühe geeni rikkest põhjustatud suhkurtõve vormide puhul. Wolframi sündroom on geneetiline haigus, mille käigus arenevad 1. tüüpi diabeet, magediabeet ja silmanärvi kahjustus. Seni ei ole haigusel spetsiifilist ravi ja suhkruhaiguse tekkel kasutatakse tavaliselt insuliini süste. Käesolevas töös uurisime, kas GLP1 retseptori agoniste saaks kasutada Wolframi sündroomi puhul tekkiva suhkurtõve raviks.

Uurimistöö eesmärkideks oli uurida GLP1 retseptori agonistide suhtes tekkivat tolerantsust hiirtel ja inimestel ning nende ravimite võimalikku toimet Wolframi sündroomi loommudelil. Eesmärkide saavutamiseks teostati loomkatseid hiirtel ning viidi läbi kliiniline uuring tervetel vabatahtlikel. Loomakatsete tulemused näitasid selget tolerantsuse teket hiirtel. Vastupidiselt loomkatsete tulemustele ei kujunenud aga tolerantsust välja inimeste puhul. Wolframi sündroomi loommudelis olid GLP1 retseptori agonistid efektiivsed veresuhkru langetajad, mis loob võimaluse nende kasutamiseks Wolframi sündroomi ravis.

Prof Vallo Volke, juhendaja: Dr Tuuli Sedmanist saan kirjutada vaid ülivõrret kasutades. Meie koostöö Tuuliga sujus kogu doktorantuuri jooksul veatult. Tuuli on väljapaistvalt tark, kiire õppimisvõimega ja seejuures uskumatult produktiivne. Ei leidunud teaduslikku ülesannet, mis oleks käinud talle üle jõu. Tulemusena valmis doktoritöö, mille originaalsus ja kvaliteet võistlevad maailma parimate ülikoolide liigas. Rõhutada tahan veel Tuuli isiku sisemist väärikust ja kõrgeid eetilisi standardeid, mis teevad temast tippklassi akadeemilise arsti. Tuuliga koos töötamine on olnud mulle au ja loodan seda jätkata ka nüüd, kus Tuuli on väljakujunenud iseseisev teadlane ja arst. Kuna endokrinoloogia ja psühhiaatria on tugevalt seotud, on meil tulevikus koos veel palju põnevat avastada.

4. novembril kaitses Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus töötav füsioterapeut Pärt Prommik filosoofiadoktori kraadi (PhD (liikumis- ja sporditeadused)) taotlemiseks esitatud väitekirja „Hip fracture rehabilitation during 2009–2017 in Estonia“ („Reieluu proksimaalse murru diagnoosiga patsientide taastusravi Eestis aastatel 2009–2017“).

Töö juhendajad olid professor Helgi Kolk (kliinilise meditsiini instituut, TÜ), professor Aare Märtson (kliinilise meditsiini instituut, TÜ), professor Mati Pääsuke (sporditeaduste ja füsioteraapia instituut, TÜ).

Oponent: professor Morten Tange Kristensen, PT, PhD Kopenhaagen Ülikool (Department of Clinical Medicine, University of Copenhagen, Denmark & Copenhagen University Hospital, Bispbjerg-Frederiksberg), Taani.

Kokkuvõte

Reieluu puusaliigese piirkonna murd on üks kõige sagedasemaid ja raskemaid traumasid eakatel. Sellise murruga haigete prognoos on tõsine – murrust taastumine võib võtta üle aasta. Suurel osal haigetest ei taastu varasem kehaline võimekus, mistõttu väheneb või kaob nende iseseisvus igapäevatoimetustega hakkamasaamisel. Eelnevast tulenevalt on sellise murruga haigete ravi üks alussammastest järjepidev, koordineeritud taastusravi. Eestis saab iga päev keskmiselt 3–4 inimest sellise murru diagnoosi. Varasemalt on leitud, et siinsete haigete ravitulemused on võrdlemisi kasinad, mis võivad olla tingitud puudulikust ravikäsitlusest. See-eest on ravikäsitlus, seal hulgas taastusravi, Eestis põhjalikult uurimata. Käesoleva doktoritöö eesmärk oli hinnata esmase reieluu puusaliigese piirkonna murru diagnoosiga haigete taastusravi Eestis aastatel 2009–2017 ja selle vastavust rahvusvaheliste ravijuhiste soovitustele. Täpsemalt keskenduti osutatud füsioteraapia mahu uurimisele. Lisaks hinnati antud diagnoosiga haigete elulemust.

Uuringusse kaasati 11 491 haiget, kelle taastusravi oli vastuolus mitmes rahvusvahelises ravijuhises toodud soovitustega. Aktiiv- ja järelravis nägi füsioteraapia pakkumine välja järgmine: 8-päevane aktiivravi oli võrdlemisi lühike, jättes enamiku taastumisest järelravi kanda. Aktiivravi ajal ei saanud 24% haigetest füsioteraapiat. Aktiivravi järel ei saanud 60% haigetest füsioteraapiat ning ülejäänud said seda võrdlemisi väikeses koguses (mediaan 6 tundi). Lisaks esines mitmekordne maakondade vaheline ja sisene ebavõrdsus peale aktiivravi kasutatud füsioteraapia mahus. Ajaliste suundumuste analüüs näitas probleemide püsimist või süvenemist üheksa-aastasel perioodil: 2017. aastal ei saanud pooled haigetest endiselt aktiivravi järel füsioteraapiat; füsioteraapiatundide jagumise ebaühtlustumist haigete vahel; maakondade vaheline ja sisene ebavõrdsus säilis või hoopiski suurenes. Puudulik taastusravi võib selgitada vaadeldud diagnoosiga haigete võrdlemisi kõrget suremust alates kolmandast kuust pärast murdu. Kokkuvõttes esinesid Eestis olulised puudujäägid reieluu puusaliigese piirkonna murru ravi ühes alussambas, taastusravis. Doktoritöö tulemused näitavad vajadust praeguse süsteemi ulatuslikuks korrastamiseks.

Professor Helgi Kolk, juhendaja: Reieluu puusaliigese piirkonna murrud on viimastel kümnenditel laialdaselt uuritud, on ilmunud tuhandeid teadusartikleid. Taastusravi ja rehabilitatsiooniga seonduv on seejuures vähe esindatud – andmed pikemaajalise taastusravi kasutamisest praktiliselt puuduvad, ravijuhised põhinevad sageli kogemustel ja traditsioonidel, mitte teaduspõhisel informatsioonil. Varsti pärast seda, kui ruumipuudus traumatoloogia osakonnas 2011. aastal meist Pärdiga lauanaabrid tegi, alustasime Eesti patsientide olukorra uurimist.

Doktorandina näitas Pärt ennast loomingulise ja initsiatiivikana leides iseseisvalt võimalusi nii andmete kogumiseks kui töötlemiseks, ta algatas koostöö TÜ Tehnoloogiainstituudiga. Uurimuses on rakendatud mitmekülgseid statistilisi meetodeid hindamaks erinevate patsiendigruppide taastusravi Eesti tervishoiuasutustes. Kogu statistilise analüüsi, samuti artiklite illustratsioonid, teostas doktorant iseseisvalt.

Arvestades, et Pärt Prommik on lõpetanud 2010. a füsioteraapia magistrantuuri, on imetlusväärne tema huvi ja süvenemine arstiteaduse spetsiifilisse valdkonda.

Loodetavasti oskab Kliinikum väärt töötajat hoida!