Kliinikumi Leht

Kui inimesel tekib tervisega probleem, on tema ees neli võimalikku valikuvarianti. Ta võib helistada häirekeskusesse ja kutsuda endale kiirabi, pöörduda erakorralise meditsiini osakonda (EMOsse), pöörduda oma perearstile või siis üritada ise oma probleemiga hakkama saada. Selleks, et patsient jõuaks süsteemis õigesse kohta, on vaja nii patsiendipoolset terviseteadlikkust kui ka häid filtreid, mis ei lase patsiendil valesse süsteemi sattuda. Kuna mõlema poolega on oma mured, on tagajärjeks nii kiirabi kui EMO üle koormamine mitte-erakorraliste patsientidega.

Kui patsient valib häirekeskuse ja kiirabi kutsumise tee, on filtriteks tema teekonnal häirekeskuse poolne kõnetöötlus ja kiirabibrigaadi visiit. Enamikke häirekeskuse kõnesid ei töötle meditsiinilise taustaga inimene. On tavapärane, et patsiendi seisundi raskust hinnatakse üle – häirekeskus edastab kiirabile kutseid, mille esmase kirjelduse põhjal on kiirabitöötajale juba autosse astudes selge, et tegelikult kiirabi ei vajata või siis, kui abi ka vajatakse, edastatakse kutse kiirabile põhjendamatult kõrge prioriteediga. Sellest olukorrast tulenev kiirabi ülekoormus reeglina EMOsse üle ei kandu, kuna kiirabitöötajad hindavad patsiendi seisundi raskust adekvaatselt ning ei hospitaliseeri reeglina erakorralist abi mittevajavaid patsiente EMOsse.